Pea pole prügikast

30. aug. 2013 Sirje Pärismaa - Pea pole prügikast kommenteerimine on välja lülitatud

Oma valitsemisaja kolmanda õppeaasta künnisel haaras haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo otsustavalt härjal, see tähendab ainekavadel sarvist. Eelmises Õpetajate Lehes tegi minister säru meie ainekavade liiga suurele mahule ja elukaugusele ning rõhus vajadusele neid poole võrra kärpida, eristades tuumikut vähem olulisest.

Ministri jutt on koolirahva kihama pannud.

Seda oleks pidanud juba ammu tegema, vähendada tuleks ka kohustuslike õppeainete arvu, õhkab pedagoogide optimistlikum pool. Nad on kogenud, et liiga palju on meie koolides lapsi, kel õpiaastad pole õhinat ja sära silmis kasvatanud, pigem kahandanud.

Staažikaid õpetajaid häirib aga tõsiasi, et ainekavade kahandamise jutt tuli just nüüd, kui koolid on lõplikult uuele õppekavale üle läinud. Et see kõige parem välja ei kukkunud, on selgemast selgem, aga kas peab kohe parandama?

Alalhoidlikum pool pedagoogidest kõhkleb ka, et kuniks pole muudetud taseme-, kontrolltööde ja eksamite hindamise nõudeid, ei saa terve rehkenduse asemel poolt teha. Mõned õpetajad on hakanud „edasipüüdlike lapsevanemate” eestkõnelejaiks ja väidavad, et selline allahindlus tähendab andekate laste vintsutamist. Justkui poleks nad kuulnudki, mismoodi ka tippkoolide lapsed hilisõhtul kodutöid vorbivad!

Kurb, kui järgmised kuud kuluvadki vaid targutamisele, mida kõike hullu toob meile Tema Pühaduse kallale minek. Osava demagoogiaga saab ju alati purustada ideid, mille realiseerimine tähendaks iseenda mõtte- ja käitumismallide muutmist. Võib-olla pole mõni tähelegi pannud, et kooli roll on totaalselt muutunud. Pole ta enam ainus teadmiste tempel ja vaimuvalguse jagaja. Koolil on hulk konkurente, kes oskavad end serveerida märksa põnevamas võtmes. Aga kas peame siis võitluseta alla andma?

Küllap oli ministrile üheks otsustavalt tegutsema õhutajaks ka HTM-i poolt Tallinna ülikooli teadlastelt tellitud uuring põhikooli efektiivsusest. Õigupoolest kaks uuringut (põhi­­­­­­­u­uring aastail 2006−2009 ja jätkuprojekt aastail 2012−2014), millest mõlemast järeldus: põhikooli õppekava pole jõukohane liiga paljudele lastele; eri ainete õpetajad formuleerivad oma nõuded üksteise tegevusest pilti omamata; aineliidud ei raatsi õppekavas ühestki teemast loobuda; õpetada saab märksa paremini.

Ainekavade kallale minek ja õpilaste õlgadelt üle jõu käiva koorma mahaviskamine annab õpetajaile võimaluse olla senisest enam Mina Ise. Esiteks näidata enam loomingulisust ja mängulisust, mis loodetavasti igas õpetajas pesitseb. Olen oma tuttavaid kooliinimesi jälgides kurvastusega tabanud, kuidas nende indu ja Pegasuse tiibu (loe: uusi õpetamise viise) kõikvõimalikud regulatsioonid kärbivad.

Kui õpetaja saab suurema õiguse ise otsustada, kasvab ka tema enesekindlus. Õpetaja peab senisest enam tundma end tubli keskastmejuhina, kelle targast juhtimisest ja tarmukatest otsustest sõltub suure hulga inimeste hea käekäik, ja ka käituma vastavalt. Selline „boss” on võrdväärsem partner ka direktorile!

Aaviksoo üleskutse peaks olema liikumapanev jõud lapsevanematelegi, keda on häirinud nii laste ülekoormatus kui ka meie kooli jäikus. Vestlesin kevadel üle kümne aasta Hispaanias elanud eesti pereemaga, kelle pesamuna seal rahvusvahelises koolis õpib. Pere vanimad lapsed said hariduse veel Eestis.

„Eesti koolisüsteem on mäda ja põhineb nõukogulikul süsteemil, sellepärast ei tule me ka enne tagasi, kui poeg on siin kooli lõpetanud. Saab inimliku ja sõbraliku koolipõlve ja hariduse, mis aitab elus edasi minna, arendab positiivselt ega sunni tuupima nii palju pahna,” arvas ema.

Soome haridussüsteemi armasta­tak­se meil ikka eeskujuks tuua. Õpe­ta­ja­te liit või ametiühing võiks otsekohe teha töörühma, kes õppekavasid kriitiliselt võrdleks. See kiirendaks ka ministeeriumi tööd ainekavade ülevaatamisel.

Pea pole prügikast, armastas kunagi öelda mu klassivend, kui pidime liiga palju ja tarbetut pähe tuupima. Reaalainetes geniaalne poiss istus viimases pingis ja väliselt paistis, justkui ei viibikski ta samas ruumis. Kuid mõnikord hõikas meie noor geenius nagu möödaminnes õpetajale, et tahvlile kirjutatud pikas valemireas on viga. Praegu kuulub ta Eesti tööstusautomaatika tippude sekka, on juhtival kohal ühes ettevõttes ja endise tugeva suusatajana teeb veteranide klassis sporti.

Peal on praegusajal veelgi suurem oht prügikastiks saada, värske info hulk maailmas kahekordistub iga kahe aastaga.

Minister Aaviksool on piisavalt aega, et Eesti kool tõepoolest huvitavaks teha. Ja jõulisusest ei tohiks tal ka puudu tulla.

ma valitsemisaja kolmanda õppeaasta künnisel haaras haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo otsustavalt härjal, see tähendab ainekavadel sarvist. Eelmises Õpetajate Lehes tegi minister säru meie ainekavade liiga suurele mahule ja elukaugusele ning rõhus vajadusele neid poole võrra kärpida, eristades tuumikut vähem olulisest.

Ministri jutt on koolirahva kihama pannud.

Seda oleks pidanud juba ammu tegema, vähendada tuleks ka kohustuslike õppeainete arvu, õhkab pedagoogide optimistlikum pool. Nad on kogenud, et liiga palju on meie koolides lapsi, kel õpiaastad pole õhinat ja sära silmis kasvatanud, pigem kahandanud.

Staažikaid õpetajaid häirib aga tõsiasi, et ainekavade kahandamise jutt tuli just nüüd, kui koolid on lõplikult uuele õppekavale üle läinud. Et see kõige parem välja ei kukkunud, on selgemast selgem, aga kas peab kohe parandama?

Alalhoidlikum pool pedagoogidest kõhkleb ka, et kuniks pole muudetud taseme-, kontrolltööde ja eksamite hindamise nõudeid, ei saa terve rehkenduse asemel poolt teha. Mõned õpetajad on hakanud „edasipüüdlike lapsevanemate” eestkõnelejaiks ja väidavad, et selline allahindlus tähendab andekate laste vintsutamist. Justkui poleks nad kuulnudki, mismoodi ka tippkoolide lapsed hilisõhtul kodutöid vorbivad!

Kurb, kui järgmised kuud kuluvadki vaid targutamisele, mida kõike hullu toob meile Tema Pühaduse kallale minek. Osava demagoogiaga saab ju alati purustada ideid, mille realiseerimine tähendaks iseenda mõtte- ja käitumismallide muutmist. Võib-olla pole mõni tähelegi pannud, et kooli roll on totaalselt muutunud. Pole ta enam ainus teadmiste tempel ja vaimuvalguse jagaja. Koolil on hulk konkurente, kes oskavad end serveerida märksa põnevamas võtmes. Aga kas peame siis võitluseta alla andma?

Küllap oli ministrile üheks otsustavalt tegutsema õhutajaks ka HTM-i poolt Tallinna ülikooli teadlastelt tellitud uuring põhikooli efektiivsusest. Õigupoolest kaks uuringut (põhi­­­­­­­-

u­uring aastail 2006−2009 ja jätkuprojekt aastail 2012−2014), millest mõlemast järeldus: põhikooli õppekava pole jõukohane liiga paljudele lastele; eri ainete õpetajad formuleerivad oma nõuded üksteise tegevusest pilti omamata; aineliidud ei raatsi õppekavas ühestki teemast loobuda; õpetada saab märksa paremini.

Ainekavade kallale minek ja õpilaste õlgadelt üle jõu käiva koorma mahaviskamine annab õpetajaile võimaluse olla senisest enam Mina Ise. Esiteks näidata enam loomingulisust ja mängulisust, mis loodetavasti igas õpetajas pesitseb. Olen oma tuttavaid kooliinimesi jälgides kurvastusega tabanud, kuidas nende indu ja Pegasuse tiibu (loe: uusi õpetamise viise) kõikvõimalikud regulatsioonid kärbivad.

Kui õpetaja saab suurema õiguse ise otsustada, kasvab ka tema enesekindlus. Õpetaja peab senisest enam tundma end tubli keskastmejuhina, kelle targast juhtimisest ja tarmukatest otsustest sõltub suure hulga inimeste hea käekäik, ja ka käituma vastavalt. Selline „boss” on võrdväärsem partner ka direktorile!

Aaviksoo üleskutse peaks olema liikumapanev jõud lapsevanematelegi, keda on häirinud nii laste ülekoormatus kui ka meie kooli jäikus. Vestlesin kevadel üle kümne aasta Hispaanias elanud eesti pereemaga, kelle pesamuna seal rahvusvahelises koolis õpib. Pere vanimad lapsed said hariduse veel Eestis.

„Eesti koolisüsteem on mäda ja põhineb nõukogulikul süsteemil, sellepärast ei tule me ka enne tagasi, kui poeg on siin kooli lõpetanud. Saab inimliku ja sõbraliku koolipõlve ja hariduse, mis aitab elus edasi minna, arendab positiivselt ega sunni tuupima nii palju pahna,” arvas ema.

Soome haridussüsteemi armasta­tak­se meil ikka eeskujuks tuua. Õpe­ta­ja­te liit või ametiühing võiks otsekohe teha töörühma, kes õppekavasid kriitiliselt võrdleks. See kiirendaks ka ministeeriumi tööd ainekavade ülevaatamisel.

Pea pole prügikast, armastas kunagi öelda mu klassivend, kui pidime liiga palju ja tarbetut pähe tuupima. Reaalainetes geniaalne poiss istus viimases pingis ja väliselt paistis, justkui ei viibikski ta samas ruumis. Kuid mõnikord hõikas meie noor geenius nagu möödaminnes õpetajale, et tahvlile kirjutatud pikas valemireas on viga. Praegu kuulub ta Eesti tööstusautomaatika tippude sekka, on juhtival kohal ühes ettevõttes ja endise tugeva suusatajana teeb veteranide klassis sporti.

Peal on praegusajal veelgi suurem oht prügikastiks saada, värske info hulk maailmas kahekordistub iga kahe aastaga.

Minister Aaviksool on piisavalt aega, et Eesti kool tõepoolest huvitavaks teha. Ja jõulisusest ei tohiks tal ka puudu tulla.