Navitrolla: Saatust võib määrata ka õpetaja haige hammas
Navitrolla sai juba lapsena selgeks koostöö olulisuse. Pildil seisab tulevane kunstnik vanaema kõrval.
Poisikesena oleks mind äärepealt koolist välja visatud. Õnneks tulid mulle appi pinginaaber, tema ema ning klassijuhataja haige hammas.
Meie pere kolis palju. Pidev koolivahetus muutis mu ebakindlaks, olin hästi tagasihoidlik ja isegi arglik. Eks ma olin juba loomult õrnahingeline, pealegi läksin pisut varem kooli ja olin teistest väiksem.
Ühel hetkel läksid mu suhted matemaatikaga väga sassi. Võib-olla ma polnudki matemaatikas päris lootusetu, aga ebakindlus ja hirm tekitasid selle aine vastu tohutu tõrke. Õpetaja polnud ka just kõige pehmema käega. Ta sai väga-väga kurjaks, et ma ei olnud matemaatikas usin.
Saatuse tahtel sai mu pinginaabriks poiss, kellel oli väga erakordne soeng – mikrofonikujuline. Mina tulin sinna kooli võõrana, tema istus üksinda, sest keegi ei tahtnud selle „mikrofoni” kõrval olla. Paras paar küll – üks nohik ja teine pöörase soenguga. Aga tema oli klassi priimus, kes oskas kõike. Matemaatikat jagas ta ülihästi.
Mina jäin matemaatikaga aina rohkem hätta. Asi läks päris hirmsaks, matemaatikaõpetaja otsustas minu vastu „ristikäiku” alustada. Ta leidis, et kuna ma matemaatikat üldse ei oska, olen järelikult arenguhälbega, ja mind taheti saata erikooli. Ega ma osanudki, ei õppinud ka, sest mind valdas juba täielik lootusetuse tunne, mida erikooli saatmise jutt ainult süvendas ja mis kandus ka teistele ainetele. Klassijuhatajat ärritas tagatipuks seegi, et ma ei osalenud pioneeritöös ega võtnud ühiskondlikust elust kuigi aktiivselt osa. Olin maapoiss ja nii kui koolipingist tõusin, kimasin koju lehmi ja sigu talitama.
Kui olukord kriitiliseks läks, aitas pinginaaber mul ülesandeid teha. Tema oli teistpidi hädas – mis siis saab, kui ta mõne asja eest viit ei saa, sest tal olid ülinõudlikud vanemad. Käisin pinginaabril külas, seal kurtsime teineteisele oma muresid ja mängisime samal ajal malet. Kui matemaatikaõpetaja oleks seda teadnud, poleks ta võib-olla mu peale nii kuri olnud.
Kui on üldse olemas andetuid inimesi, siis mu sõber ja pinginaaber oli erakordselt andetu joonistamises. Ta ei osanud kriipsujukutki teha. Kord aga oli meil kunstitunnis väga tähtis töö: pidime tegema metssigadega pildi. Minul tuli joonistamine kergemalt ja tegin pildi pinginaabrile ära. Õpetaja pani talle viie, näitas pilti kogu klassile ja kiitis kangesti. Minu töö ei leidnud loomulikult mingit äramärkimist, sain kolme. Mõtlesin, et vaat, milline see elu on.
Veidi aja pärast tuli ka matemaatikas määrava tähtsusega kontrolltöö. Tegin selle sõbra abiga kuidagi ära. Seekord tõsteti minugi töö esile, sõnadega „Täiesti selge, et see on maha tehtud! Ta ei oska tegelikult!”.
Sain oma karistuse kätte – mind ähvardas koolist väljaviskamine. Ilmselt oleks nii läinudki, aga pinginaaber rääkis loo kodus ära. Tema vanemad olid väga lugupeetud inimesed, hambaarstid, ja juhtus, et mu klassijuhatajat tabas tõsine hambahaigus. Ka minu klassijuhataja oli väga lugupeetud inimene, venelannast ohvitseriproua, ja käis ainult kõige tähtsamate inimeste juures. Niisiis läks ta minu pinginaabri ema vastuvõtule. Pinginaabri ema oli ta nagu kord ja kohus hambaarstitooli pannud, raviprotseduuri ettevalmistused ära teinud ja siis märkinud: „Mul on üks mure, kuulsin, et poja pinginaabrit tahetakse koolist välja visata. Kas saaks nii teha, et ei viska?” Klassijuhataja ei suutnud oma pärani suuga küll vastata, aga ta suutis noogutada. Nii ma kooli edasi jäingi ja nii sain ma juba lapsena selgeks koostöö tähtsuse.
Muide, hiljem tegin ülikoolis kõrgema matemaatika eksamit.
Navitrolla meenutuse kirjutas üles Meeli Parijõgi