ÜPUI: õpetajad teevad teadust

Uurivad õpetajad ühiskondlikust pedagoogika uurimise instituudist küsisid käesoleva aasta kevadtalvel lastelt, mis teeb neid õnnelikuks ja millal neil on hea olla.

Me teame, et Eesti õpilaste teadmised on rahvusvaheliselt heal tasemel. Ometi huvitab õpetajaid ka see, kuidas laps end koolis tunneb. Lapse heaolule on hakatud aina enam tähelepanu pöörama nii Eestis kui ka mujal maailmas. Algselt keskenduti pigem objektiivsele heaolule ja sagedamini lähtuti negatiivsetest teguritest (nt noorte kuritegevus, imikute suremus, vaesus jne). Ka ÜPUI isiksuse arengu töörühm uuris 2000-ndate alguses ebaturvalisust ja sotsiaalset tõrjutust. Traditsiooniliselt nähakse heaolus tervikut, mis tuleneb sotsiaalse, vaimse ja füüsilise heaolu olemasolust. Heaolu ilmneb õnnelikkusena, turvatundena, rahuloluna eluga ja positiivse meeleoluna. Inimene on endaga rahul ja kogeb subjektiivset heaolu, kui saab oma potentsiaali ära kasutada. Juba laste ebaturvalisuse põhjusi ja sellega toimetuleku teid uurides kasutati informaatoritena lapsi endid. Uues uurimuses keskendutakse lapse heaolu subjektiivsetele kriteeriumidele, uuritakse, mida lapsed ise peavad oma heaolu ja õnnetunde jaoks oluliseks.

Kes on uurivad õpetajad?

Ühiskondlikku pedagoogika uurimise instituuti kuuluvad teaduslikust uurimistööst huvitatud õpetajad, kes ühendavad oma igapäevatöö vastuste otsimisega küsimustele kasvatuse ja õpetamise mõtte ja meetodite kohta. Nad püüavad välja selgitada lapse ja õpetaja edu ja edutuse, rahulolu ja rahulolematuse põhjusi ja tagajärgi.

Õpetajate-uurijate liikumine tekkis 50 aastat tagasi Inglismaal. Just samal ajal kutsus tolleaegne Tartu ülikooli pedagoogika ja metoodika kateedri juhataja A. Elango õpetajaid osalema kolmeaastastel uurimistöö kursustel. 1962. a alustas uurimiskursus TÜ õppejõudude juhtimisel Värskas oma tegevust, kursused lõppesid konverentsi ja uurimistulemusi avaldava kogumikuga. Osalised keeldusid aga laiali minemast – nad tahtsid uurimistööd jätkata. Kolmeaastase jätkukursuse lõppedes kordus sama: osalised keeldusid laiali minemast. Vahepeal oli tööd alustanud uus kolmeaastane kursus, suurem kui eelmine – ja sama tulemus. Nii otsustatigi 1972. a õpetajate initsiatiivil tekkinud uus, seniolematu õpetajate ühendus muuta ametlikuks ühiskondliku pedagoogika uurimise instituudi nime all.

Rahvusvahelised uurimistulemused näitavad, kui kasulik on õpetajal viia läbi tööalane uurimus. Seega laiendada oma kasvatusteaduslikku silmaringi ja tõsta oma kutsetöö taset.

Kõik ÜPUI liikmed osalevad uurimistöös, iga-aastasel suveseminaril arutatakse valmivaid uuringuid juhendajatega ja teemarühmades.

Iga kolmas aasta toimub ÜPUI konverents, kus esitatakse oma uurimistulemusi. ÜPUI uurimusist on alguse saanud hulganisti magistri- ja doktoritöid. Õpetajate uurimistööd on avaldatud 60 ÜPUI kogumikus, paljusid tulemusi on tutvustatud lehtedes ja ajakirjades Eestis ja välismaal. Eelmiste aastate tegevust kokku võttes, kogu meie uurivate õpetajate tööd vaagides on Eesti teadus­agentuur ÜPUI-le andnud riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija 2012 aunimetuse

Kuus teemarühma

Osa suveseminarist moodustab haridusosa, kus kõigile ÜPUI-lastele esinevad nii liikmete hulgast kui ka väljastpoolt kutsutud spetsialistid mõnel õpetamise või kasvatusega seotud teemal. Ülejäänud aeg kuulub uurimistööle kuues sektsioonis ehk teemarühmas. Need on ajaloo, didaktika, emakeele­didaktika ja reaalainete didaktika sektsioonid. Rohkem õpilase- kui ainekesksed on psühhodiagnostika ja eripedagoogika ning isiksuse arengu töörühmad.

Uue probleemina vajab uurimist õpilaste arusaam plagiaadist ja suhtumine sellesse.

ÜPUI-ga liitudes (liituda saab aasta ringi, lähem info üpui.edu.ee) valib uus liige endale sobivaima teemarühma ja koostöös juhendajaga ka teema.

Viimane ÜPUI suurem ühisuurimus viidi läbi aastatel 2002–2004 selgitamaks õpiedutuse ja põhikoolist väljalangemise põhjusi. Küsitlus korraldati 53 koolis. 8. klassi õpilastelt, nende vanematelt, klassijuhatajatelt ja kuue aine õpetajalt koguti kokku 3245 ankeeti, neist 1143 õpilastelt. Tulemused avaldati raamatuna „Õpiedutuse tekkepõhjused põhikoolis õpilaste, õpetajate ja lapsevanemate arvamuste põhjal” 2005. a. Selgus näiteks, et õpilase probleeme nähakse kodus ja koolis erinevalt: õpetajad näevad vigu peamiselt lapse kodus ja iseloomus, mitte aga koolis; lapse puudusi teavad vanemad ja õpetajad sarnaselt, aga häid omadusi näevad vanemad rohkem kui õpetajad.

Lapse heaolu uurimus

ÜPUI kevadel 2013 korraldatud ühis­uurimuse esimeses etapis osales 946 õpilast viiest koolist: Viimsi keskkoolis, Järva-Jaani, Kiili ja Tartu Kivilinna gümnaasiumis täitsid ankeedi lapsed esimesest kuni 12. klassini ja Tartu kutsehariduskeskuses õppurid vanusest sõltumata.

Kõik uurimuses osalenud said klassis tunni ajal vastamiseks lehe kolme küsimusega: „Mida on vaja, et sul oleks hea olla?”, „Mis teeb sind õnnelikuks?” ning „Mis on heaolu?”. Iga küsimuse järel oli piisavalt ruumi kirjutada vabas sõnastuses vastus vastavalt lapse arengutasemele ja soovile. Esialgses kvalitatiivses andmetöötluses kasutati põhistatud teooriat, töötlus ja töö subjektiivse heaolu uurimisel jätkub.

Esialgsetest tulemustest

Eri vanuses õpilaste vastuste kategooriad olid suhteliselt sarnased. Kõigis vanustes, kõigis koolides tõusid heaolust ja õnnelikkusest rääkides läbivalt esile lähedased inimsuhted („Tahan, et mul tuleks ema koju ja jääks ka koju,” N 15-a; „Et õde ei oleks kuri,” N, 9-a), perekond ja sõbrad (sh hea kohtlemine või väärkohtlemise puudumine). Väga sageli mainiti kodu, seoses nii lapsele oluliste inimeste kui ka põhivajaduste rahuldamisega (söök, uni). Ka kooli mainisid õpilased heaolu puudutava tegurina – seda nii positiivses (heaolu tulenes normaalsete klassikaaslaste, mõistva õpetaja, heade hinnete olemasolust, nimetati ka kooli antavat head haridust) kui ka negatiivses võtmes ülekoormuse (õnnelikuks teeks, kui ei antaks nii palju õppida, et saaks ka oma asjadega tegeleda) ja taas inimsuhete tõttu (kui ei kiusataks).

Korduvalt toodi välja nõudmisi ümbritsevale keskkonnale, alates rahust ja vaikusest, sõbralikust õhkkonnast klassis ja lõpetades Eesti riigi ja puhta loodusega.

Heaolu tingimuse ja õnne põhjustajana nimetasid vastanud ka oma isiksusega seotud soove: tervist, paremat keskendumisvõimet, saavutusi, oma eesmärkide saavutamist jne.

Omaette kategooria moodustas altruism – mina olen õnnelik siis, kui mu pere on õnnelik, mul on hea olla, kui saan kellelegi midagi head teha. See polnud valdav, aga esines kõikides vanustes.

Mõne lapse jaoks piisas heaoluks probleemide puudumisest (et ei oleks tülisid, et kõik oleks korras; et ei oleks probleeme), teised nägid heaolu tunnusena häid elamusi (rõõm, lõbu ja naer).

Kahe esimese, isiklikku heaolu ja õnnelikkust puudutava küsimuse vastuste kategooriad olid suhteliselt sarnased, kuid siiski jäi mulje, et õnnelikuks tegemiseks on vaja rohkem kui heaoluks (üllatust, kingitust vms).

Kolmanda küsimuse abil püüti panna lapsed ise heaolu määratlust sõnastama. Oli lapsi (eelkõige nooremate hulgas), kes jätsid vastamata või kirjutasid ei tea; oli neid, kelle jaoks heaolu = hea olemine; see, kui teed kellelegi head; üsna tavaline vastus oli aga: heaolu on see, kui on hea olla.

———

Mis teeb sind õnnelikuks?

• Ma tahaksin reisile minna. Ma tahaksin oma perega koos olla. (N, 7-a)

• Mind teevad õnnelikuks head hinded ja hea õpetaja nagu meie matemaatikaõpetaja. (M, 14-a)

• Mul peab koolis KÕIK hästi olema; trennides väga head saavutused; kui ma näen, et mu kehakaal on alanenud; kui mul on olemas keegi, keda ma armastan, ja olla ise armastatu.