Vigurdada saab ka ühe tähega

23. aug. 2013 Meeli Parijõgi - Kommenteeri artiklit

„Võtan ühe tähe ja proovin sellega lauseid moodustada. Siis püüan lausetest juttu kokku panna,” kirjeldab Tiina Kilkson oma loometööd. Ta on kirjutanud kolm lasteraamatut, kus kõik sõnad algavad ühe ja sama tähega. Ilmumist ootab neljas ühetäheraamat.

Tuleb välja, et ühe algustähega saab öelda päris palju.

Jah. Nii saab kirjutada pikki jutte. Eesti keel on ilus ja rikas. Olen aeg-ajalt kuulnud ja lugenud, et võõrkeeltes olevat parem ennast väljendada. Minu arvates oleneb see ikka inimesest – kes oskab eesti keelt kasutada, saab väga ilusaid tekste teha.

Öelge üks ilus lause eesti keeles.

Jää-äärne pankrannik. Neli ä-d on kõrvuti.

Kuidas teil tuli mõte hakata ühetähejutte kirjutama?

Minu eesti keele ja kirjanduse õpetaja Gustav Adolfi gümnaasiumis oli Ülle Salumäe. Tema tutvustaski sellist stiili nagu ühetähejutud. Nii ma juba põhikoolis selle idee sain. Kõrgkooli ajal hakkasin proovima ühe tähega kirjutada. Valisin p-tähe. Mitu kuud katsetasin ja laused hakkasid tulema. Vaatasin, et saab pikema jutu, isegi raamatu. Sündiski minu esimene raamat „Pisikese Peetri pikk pühapäev”. Kirjastus Koolibri oli kohe sellisest raamatust huvitatud. Pildid joonistas siis 17-aastane koolitüdruk Liisa Kruusmägi. Ta astus pärast kunstiakadeemiasse.

Teine raamat, „Tööka Toonekure talu tegemised, tuli tollasest Ilo kirjastusest ja kolmas, „Talv Toonekure talus”, ilmus Argo kirjastuses. Meil on meeldiv koostöö ja Kaja Hiiemaa piltidega olen väga rahul. Muretsesin, et kui see talvejutt mais ilmub, kas ta siis müüb, aga osutus menukaks. Tean, et seda kingiti lastele lasteaia lõpetamise puhul.

„Tööka Toonekure talu tegemised” kinkisin aga presidendile. Tal on ju ka talu. Viisin raamatu Kadriorgu presidendi kantseleisse ja palusin presidendile anda.

Teile meeldib üllatada inimesi ootamatute kingitustega?

Jah. Olen paljudele tuntud inimestele, poliitikutele ja lauljatele oma raamatuid kinkinud:Tõnis Lukasele, Juhan Partsile, Mart Laarile, Rein Langile, Jaak Aaviksoole, Andrus Ansipile, Hanna-Liina Võsale …

Kingin raamatuid ka selle mõttega, et inimesed saaksid maailmas ringi käies rääkida, et eesti keeles on võimalik kirjutada lugusid ühe algustähega sõnadega.

Käite lasteaedades ja koolides oma raamatuid ette lugemas. Milline on vastuvõtt?

Seal, kus ma olen käinud, on olnud huvi selliste raamatute vastu. Käin ka Tallinnast väljaspool, on kutsutud näiteks Kohtla-Järvele ja Rakverre. Vanalinna hariduskolleegiumis esinedes läks mul hääl ära, sest olin külmetanud. Siis luges õpetaja minu eest raamatu ette.

Koolides on neid raamatuid ka lastele kingituseks ostetud. Mis puudutab laste lugemishuvi üldiselt, siis tundub, et nad vist tahavad mugavusest rohkem, et neile ette loetakse. Olen märganud ka, et laste käekiri on kehvemaks läinud, sest nad ei viitsi käsitsi kirjutada. Kahjuks tehakse sporti praegu samuti vähem kui minu lapsepõlves. Lapsed peaksid rohkem spordiga tegelema, et tervis oleks tugevam. Nägin arvutireklaami „Mine õue surfama!”. Et võta arvuti õue kaasa, mitte et mängi ja spordi õues.

Olete ka õpilasi õhutanud ühe tähega kirjutama.

Jah, tänavu korraldas haridusministeerium õpilastele konkursi „Sõnavigurid”, mille idee pärines minult. Haridus- ja teadusministeerium oli juba kümme aastat korraldanud õpilastele võistlussarja erinevatel teemadel. Käisin välja mõtte korraldada ka lastele selline kirjandusvõistlus, kus kõik sõnad algavad ühe tähega. Ministeeriumi töörühm pakkus omalt poolt, et võiks kirjutada ka jutte, kus ei ole r-tähte või kus on palju täpitähti. Sõelale jäidki kõik kolm varianti. Võistlus kestis märtsist aprillini. Lapsed saatsid selle aja jooksul kokku 3155 tööd, mis on kõigi aastate rekord. Väiksemad lapsed olid usinamad kirjutajad. Lasteaedadest kolmanda klassini tuli 1348 tööd, neljandast kuuenda klassini 1130.

Põhižüriisse kuulus kaheksa inimest. Meile jäi lugemiseks 296 paremat tööd. Nendest valisime välja 26, mis said auhinna. Žüriil oli keeruline parimaid välja selgitada, kuna kõik tööd olid toredad ja huvitavad. Peaauhindadeks olid e-lugerid, eriauhindadeks tänapäevased lauamängud.

Tööde läbilugemiseks oli meil aega ainult mõni päev. Lugesin kaksteist tundi päevas. Sel ajal ei saanudki ma koolis käia.

Kas mõni töö jäi eriti meelde?

Jah, mulle meeldis väga üks Audentese spordigümnaasiumi õpilase jutt, kuidas sõja ajal elati. K-tähega oli väga palju jutte. Selle tähega on vist lihtne kirjutada, mu neljas raamat tuleb ka k-tähega. Seal tuleb juttu koolist ja kevadest, ka koolikiusamisest ja kaklemisest.

Miks valisite kõrgkoolis psühholoogia eriala?

Sellepärast et mul endal oli palju probleeme. Mul oli mitu seljatraumat, ühe neist sain nii, et mulle sõideti jalgrattaga otse vastu selgroogu. Kümnendas klassis käisin ainult osa ajast koolis. Valu oli nii tugev. 11. ja 12. klassis olin koduõppel, keemias ka suvetööl. Mõned ained jättis klassijuhataja mul ära, näiteks masinakirja ja arvutiõpetuse. Mul on senimaani arvutiteadmistes puudujäägid.

Kuueteistaastaselt tehti mulle seljaoperatsioon. See kõik oli raske kogemus. Pidin pärast lõikust õppima uuesti käima ja istuma. Lõpukirjandi kirjutasin seistes. Istudes oleks selg valutama hakanud. Kuus punkti kümnest sain. Tingimused olid rasked, aga teema hea – Euroopa Liidust. Tollal, 1998. aastal, oli see aktuaalne.

Psühholoogiks õppisin akadeemias Nord. Seal olid head õppejõud ja kool asus lähedal. Tollal oli see mulle oluline. Ma pole psühholoogina päevagi töötanud, aga portaalis Sekretär.ee on mul psühholoogiablogi.

Milliseid tarkusi vanaema teile jagas?

Vanaemalt kuulsin juba viieaastaselt, et jõuluvana ei ole olemas. (Naerab.) Ma olin ju jõuluvana näinud, aga ta ütles, et tema ise see oligi. See oli minu lapsepõlvetrauma.

Olete psühholoogiharidusega, annate inimestele nõu. Millised on levinumad vead, mida inimesed suhtlemises teevad?

Ennekõike tuleks suhelda viisakamalt, kaasa arvatud internetis. Kommentaariumides sildistatakse, lahmitakse ja sõimatakse üksteist. Viisakat suhtlemist peaks koolis õpetatama. Koolis või kas või ülikooli õppekavas võiks olla ka etiketiõpetus. EBS-is seda õpetatakse, aga kas ka mujal?

Kuidas te „Ajujahi” saatesse sattusite?

Saatsin sinna idee „Põnevad vihikud”. Need on algklassilastele mõeldud vihikud, mille esi- ja tagakaas on värvitavad, nagu värviraamat. Sees on mängud, et lapsed saaksid vahetunnis mängida. Jõudsin selle ideega saja parema sekka. Lastevihikute projekt ei ole veel käima läinud. Pean kirjastuse leidma.

Kes teile tänapäeva eesti lastekirjanikest meeldib?

Lemmikud on ikka minu lapsepõlve aegsed, Heljo Mänd ja Aino Pervik. Praeguse lastekirjandusega ma kahjuks väga kursis pole. Pole lihtsalt aega. Õpin praegu Tallinna ülikoolis magistrantuuris kommunikatsiooni ja loen kohustuslikku teaduskirjandust. Teen Äripäevale kaastööd, aga kui maikuus seda pakuti, oli mul kaheksa eksamit. Ütlesin kaastöö ära.

Kas teil pole tulnud mõtet kirjutada raamatut, kus kõik sõnad ei alga ühe tähega? Nii oleks ju lihtsam.

Ema soovitas ka stiili vahetada.

Milline peaks olema üks hea lasteraamat?

Ma arvan, et lõbus ja fantaasiarikas. Lastekirjandusest meeldivad mulle kõige rohkem Lindgreni raamatud. Need on nii südamlikud.

Mis on kirjanikutöö kõige suurem võlu?

Saab oma loovust arendada ja minna teise reaalsusesse. Luua just sellise maailma, nagu tahad.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!