Villu Kangur: Saiapai
19-aastane Villu Kangur, tulevane „ENSV” stsenarist puhkeasendis. Uskuge või mitte, aga toonases NSV Liidus polnud punkidest veel kippu ega kõppu kuuldud.
Pole kunagi juurelnud, mida peetakse silmas väljendi „Ole palun normaalne!” all. Loomuldasa-olek on ju see, kui tunned end hästi.
Juuresolev foto pärineb aastast 1976, kui olin keskkooli äsja lõpetanud. Aga siin pole mingit vahet. Nii nägin ma välja pool kümnendit oma elust. Põhjus on lihtne: ei suutnud aru saada, miks mind ümbritsevad kaaskodanikud tundusid tollal nii ühtlaselt hallid. Tahtsin tunda end tabudest hoolimata teisiti.
Sellel ülesvõttel viibin ma oma tavalises puhkeolekus. Uskuge või mitte, aga NSV Liidus polnud toona punkidest kuuldud veel kippu ega kõppu. Oh, oleks ma seda ette teadnud, suutnuks ma oma iseolekut võib-olla isegi kuidagi teadvustada.
Mu kallis kaim Riho Sibul on nimetanud meie põlvkonda närbujateks. Ja tal on tuline õigus. Meil oli au olla noor ajal, mil ümbritsev taustsüsteem muutus väga ruttu. Nii mõnelgi lõi see põhja alt … osast meist said komsomolkused.
Olen oma elus nuusutanud viimaste NSV Liidu hipide lõhna, terve keskkooliaja magasin meelega raudvoodis sineli all laudmadratsi peal, kandsin veidraid rõivaid, mu seinal olid pildid Brežnevist, kellele olin teiste plakatite abil monteerinud piima- ja lihaautod suust sisse sõitma … aga mis siis?
Selline tegevus tundus toona lihtsalt väga lahe. Ole lihtne nagu Lenin. Aga jumala eest – irvita taolise elu üle! Kuid … mina tahtsin siiralt siit ära. Ma tõesti kaalusin, kuidas ja kust annaks üle piiri putkata.
Kui aga oled kordki elus ööbinud hipikommuunis, saad aru, et kummimantel annab sooja. Kui tahtsid olla rahvuslane, panid otse loomulikult jalga pastlad. Mis sellest, et nende tallad olid tehtud traktorikummist, need olid kuue varbaga mehe kodutalust vinnatud ja mu riided haisesid kopituse järele. Vana anekdoot, aga ma olen vist hoomanud, mis on eestiaegne lõhn.
Ent kui ma selles kummalises olekus väikelinnast Pärnust Tallinna saabusin, olin tehtud mees. Nii ma pealinnas ringi liikusingi. Suvel just samas väljanägemises, kui pildil. Talvel asendasid kummimantlit sinel ja kaabulotti läkiläki.
Ent siis see juhtus: kaaberdan mina mööda Müürivahe tänavat. Kole kiilakas. Ja äkki kukun. Otse Väike-Karja ristil. Pea käib kolksti vastu munakive. Ärkan. Ja kadunud on peast mu kallis eestiaegne läkiläki. Selline liblelik-libedik, aga tunduvalt rõvedam, kui suudate vaimusilmas ette kujutada. Osa rottidest söödud võidunud nahkpaelu hoidsid pea peal turri, aga teine kõrvik hoidis alla ja seal olid näritud paelad sorgus.
Virgun. Kompan enda ümber. Ja mida ma näen! Üks kasukas naine läheb mööda uulitsat … ja tal turritab Tallinna kirjaga kilekotis nn pikk sai (mis oli tollal defitsiit) ning minu võidunud peakate ripub just selle kakukese otsas. Jooksen talle järele ja koputan naisele arglikult õlale. „Andke andeks, seltsimees, vabandust, kas ma tohiks oma mütsi nüüd teie saia otsast ära võtta?”
Mütsi ma tagasi sain! Ning saiaga ka piki pead! Muuseas – sain ka tasuta saia.
Kõik, mida ma öelda tahan, on see, et mingu meie elus ükskõik kui kehvasti, pekstagu meid või pätsiga pähe, aga olgem palun ise. Pole minu asi vabandust paluda, et jäin justkui kahe põlvkonna vahele. Ent kui siin ilmas midagi üldse väärt on, siis on see mõttekaasluse järelnoppimine. Närbujate jaoks pole seda sugugi vähe. Nii lihtne see elu ongi!
Sital ajal saab ka saia. Püsige ikka kodus! See ongi ainus pilt, mis mul elust ette lööb. Ma ei taha enam ealeski kuulda, et üks naaritsakasukas mutt lausub mulle: „Tõmba lesta!” Kuhu küll? Siin on ju mu kodu!