17 luulelist koolitundi
Kuigi mul on õpetajatööks vajalik haridus, ei ole ma õpetaja. Sel lihtsal põhjusel, et ma kardan – minu närvid ei peaks sellele tööle vastu. Seda rohkem hindan ja imetlen ma neid, kes on selle töö valinud. Eriti erialal, kus tuleb taolist õrna ja sageli intiimset teemat nagu kirjandus ja luule tutvustada mürsikutele ja kainikutele, keda see mõnikord ikka kohe sugugi ei huvita.
Rapla ühisgümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja on pannud kokku põneva vihikukese näpunäidetega just sellest, kuidas õpetada 5.–12. klassi õpilastele luulet Liivist Wimbergini. Pakkudes välja palju põnevaid mõtteid, mis inspireerivad ennastki edasi mõtlema. Kuna ma ei ole õpetaja, ei tea ma ka, kas neis soovitustes on palju isikupärast ja innovaatilist või teavad ja kasutavad neid kõik teisedki, aga huvitavad tunduvad need küll.
Näiteks mõte, kuidas klass loeb pingiridade kaupa kõva hääle, aga eri intonatsiooniga, osaliselt sosistades Paul-Eerik Rummo luuletust „Me hoiame nõnda ühte”, pani sipelgad mööda selga jooksma. Mõte lasta vihmaussist rääkivat luuletust lugeda ette kujuteldavale vihmaussile või tädi Särast rääkivat poeemi esitada tädi Sära häälega, tõi muige näole. Ja mõte lasta kirjutada nukrusest, üksindusest või pimedusest temaatiline akrostihhon ehk read, mille algustähtedest tuleb kokku sõna, tundus igati nutikas ja loominguline ning pani sõrmed endalgi sügelema.
Raamatu autor on teinud kirjutades tublisti eeltööd, nii et lisaks oma kogemuste jagamisele pakub ta välja ka hulga veebiaadresse, kust leida muusikapalu või saateid, mis räägivad luuletajatest või on nende viisistatud looming. Tõepoolest tänapäeva võimalused pakuvad luule õpetamiseks ohtralt enam võimalusi kui paarkümmend aastat tagasi. Ruja esituses Juhan Liivi „Eile nägin ma Eestimaad” oli tõsi, tollalgi olemas, aga Birgit Õigemeele esituses Anna Haava „Ei saa mitte vaiki olla” kahtlemata mitte. Nagu ka ETV „Tähelaeva” sarja, milles on külaliseks käinud paljud tuntud tänapäeva luuletajad.
Luulekogu avamata selle värvi, kirjatüübi ja kujunduse põhjal kirjeldada esmaseid emotsioone ja ennustada, millest kõnelevad luuletused seal sees, on samuti pigem nüüdisaja eelis, mille tulemus oleks küllap huvitav ka kujundajatele, kelle käes on kõik nipid ja võtmed raamatute sisu edasi andmisel.
Selles tunnis aga, kus võrreldakse kolme luuletust – Juhan Liivi „Eile nägin ma Eestimaad”, Jürgen Rooste „… eile näen ma eestimaad” ja Aapo Ilvese „Eile nägin ma eeslimaad” – tahaksin kohe ise viibida.
[…] Mari Klein, Õpetajate Leht, 13.09.2013 […]