Asjast ka, sedapuhku
Üks viimasel ajal mõistetavatel põhjustel laialt levinud välismaakeelseid mõttekäike kõlaks eesti keelde ümberpanduna umbes nõnda: „Kas peaks minema Süüriasse süürlasi tapma põhjusel, et süürlased Süürias süürlasi tapavad?” Õige vastus võiks olla „ei”, kuid ma ei hakkaks siinkohal Lähis-Idas toimuvast pikemalt kirjutama – selle jaoks on kompetentsemaid kodanikke. Mulle pakub huvi toodud mõttekäik kui selline.
Juba palju maalähedasem ja arusaadavam tunduks küsimus: „Kas peaks tegema Eestis eesti lollusi põhjusel, et eestlased Eestis eesti lollusi teevad?” Üsna loomulik tundub, et ka siin võiks kõlada eitav vastus. Ometi näib, et üks levinumaid põhj(end)usi enam-vähem ükskõik missuguse mitte just kõige arukama teo kordasaatmiseks on see, et nõnda ju niikuinii tehakse, et teised teevad ju ka, või, hullemal juhul, et nõnda on alati tehtud. Viimane on üsna lootusetu mõttekäik, regressiivse konservatiivsuse alustala, ja sellisena maailmale palju pahandust teinud. Ometi on temas ahvatlevat turvatunnet ja riskivabadust. Need teised ettekäänded on aga toimivateks vabandusteks isemõtlematusele ja nii mõnelegi pisikesele-pisikesele madaltungile, mis ju kõigis olemas, ent mida teiste varjus vähem piinlik vallale lasta on.
Aga kui tõesti ei taha lollusi teha? Isegi Eestis, eesti omi, eestlastega? Märksa tõenäolisem, et inimene mõtleb pigem: „Ajan iseenda sees iseendaga iseenese tarkusest iseoma asja, sest olen kogu aeg iseenda sees iseendaga iseenese tarkusest iseoma asja ajanud.” Pole ju paha mõtteviis. Ning seda va iseoma asja saab ajada igas ilma otsas ja igal ajal. Kuni saab. Kui kaua saab, ei tea kunagi öelda. Mõnda aega vist lausa peab. Ent üldiselt ei ole iseendasse kapseldumine teab kui tulemuslik juba keskpikas perspektiivis ning kes ikka vajab ebahuvitavaid autarkilisi nohikuid. Värvilisemas pildis mõjuvad need nagu oopiumisuitsetaja jooksurajal. Häirib. Peab üle hüppama. Eriti kui iseoma asja ajamine on sujuvalt üle läinud iseoma lolluste tegemiseks.
Ah jaa. On ju veel võimalus lolluste tegemata jätmise asemel teha midagi tarka. See on kõige raskem. Selle jaoks on pealehakkamist vaja ja poleks paha, kui ka kõrvade vahel üht-teist oleks. Mõlemad eeldused võivad kõvu kahtlusi tekitada. See on see koht, kus ühistegelik aktiviteet mängu tuleb. Mitu pead on ikka mitu pead, ühenduses peitub jõud, taat istutas naeri ja nii edasi. Inimeste uuelaadsed põkkumisvõimalused ilmavõrgus on kindlasti kõvasti abiks, ent piisata ei pruugi vaid paarist sõbrast ega isegi rammusast sõbralistist. Kiire on tekkima kahtlus, et Eestis ikka eriti mingit asja ei aja enam, isegi ühist, sest kõik viisakamad kombinatsioonid on juba läbi mängitud ja ebaviisakatest me ju just parasjagu pääseda püüame. Mis seal ikka. Pöörame pilgu kaugemale. Kogu maailm vist ikka ei sõdi veel omavahel, osa on sellest kombest ehk üle kasvanud.
Ehk õnnestuks sellele osale maailmast, kes sõdimisest inimsõbralikumaid olemise viise au sees peab, edastada sõnum: „Läheks ajaks eestlastega Eestis eesti asja, sest eestlased juba ajavad.” Sõnumi kohalejõudmiseks peab eesti asi muutuma teadoleva mõistusliku maailma jaoks vähemalt sama tugevaks kaubamärgiks, nagu vene värk omal ajal meie jaoks oli. Mõistagi vastupidise märgiga. Hehee, ja maailma sellesse ossa võiksid iseenesestmõistetavalt kuuluda ka eestlased, elagu nad parasjagu millises ilma otsas tahes. Mööda ilma laiali rännanuid tuleks vaadelda mitte halamisväärse hädana, vaevakaskede vahel koogutava riigikese reetureina, vaid kuuenda kolonnina globaalses külas, uue eestluse eesväena. Kes tulevad ühel hetkel tagasi ja võtavad sõbrad ka kaasa. Sest siin on niivõrd äge asi ajada ja, nagu selgub maailma näinuna, on seda siin ka ülevõlla meeldivuslik teha. On meil selleks veel usku ja südikust? Või sõitsin utoopiasse, koos katusega?
„Kas peaks tegema Eestis eesti lollusi põhjusel, et eestlased Eestis eesti lollusi teevad?” Üsna loomulik tundub, et ka siin võiks kõlada eitav vastus.