Esimene nädal Austria sülearvutiklassis

Austria – ei midagi eksootilist, üks täheke EL-i lipul nagu Eestigi, kuid sealsestki koolist võib Eesti õpilane leida midagi, millest seni kuulnud pole – olgu selleks siis sülearvutiklass või vahetussussid. Oma esimesi muljeid austerlastest ja sealsest koolist vahendab 16-aastane eesti tüdruk Grete Kurik, kes elab järgmised kümme kuud YFU vahetusõpilasena Austrias. Vaata ka http://greteaustria.blogspot.com/.

Sattusin elama peresse, kes elab Alam-Austria liidumaal väikeses külakeses nimega Zellerndorf. Austria on enamasti tuntud kui mägine maa, aga siin, kus mina elan, on tee ääres näha kümnete kilomeetrite kaugusele laiuvaid põlde üksikute küngastega. See kõik on imeilus. Enamik austerlasi elabki riigi selles osas, kus ei ole hiigelsuuri mägesid, sest siin on lähemal Austria pealinn Viin ja tasane maapind võimaldab hulga kergemini liikuda ühest kohast teise.

Käin oma Austria ehk host-pere õdedega ka jooksmas ning jooksmine Austrias on midagi muud kui jooksmine Eestis. Muusika mängib. Näen kogu aeg kilomeetrite kaugusele ette, kõrvale ja taha. Enamasti ei kohta ühtegi inimest. Õrn tuul puhub näkku. Tempo aina kasvab, sest see kõik on nii ilus ja tore.

Peres on mul ema, isa, kolm õde (4, 13 ja 16), vend (18) ning kaks koera. Ma arvan, et paremat vahetusperet on võimatu ette kujutada. Kõik pereliikmed on äärmiselt sõbralikud ja toredad. Perel on eelnevalt olnud juba kaks vahetusõpilast. Üks Jaapanist ning teine Argentiinast. 16-aastane õde oli samuti eelmisel aastal vahetusõpilane USA-s. Nii et perel on hulk kogemusi vahetusõpilastega. Isa ning nelja-aastane õde inglise keelt rääkida ei oska, kuid ema, 13-aastane õde ja vend oskavad ning 16-aastase õe inglise keel on väga hea tänu USA-s viibitud aastale. Seetõttu on ka minu inglise keel nii hea, nagu see pole veel kunagi elus olnud. Mõtlen inglise keeles, näen unenägusid inglise keeles jne. Juba esimesel õhtul siin olles tulid aeg-ajalt pisarad silma, sest mulle hakkas kohale jõudma, kui väga mul kõigega vedanud on.

Esimene koolipäev

Jah, ootasin seda väga, sest nii palju uusi inimesi oma ellu on ju tore saada. Läksin klassi. Esimene hetk käitusid klassikaaslased, nagu austerlased enamasti võõrastega käituvad – jõllitavad.

Austerlased nimelt ei väldi silmsidet nagu eestlased. Ka tänaval, kui neist mööda käin, jäävad nad mind lihtsalt jõllitama. Siiani on olnud vaid üks juhus, millal austerlane on tulnud minuga ise esimesena rääkima. Kui sellest teistele rääkisin, olid nad äärmiselt üllatunud.

Teine asi, mida austerlastele teha ei meeldi, on rääkida inglise keelt. Mõned neist räägivad väga head inglise keelt, kuid alati valivad nad selle tee, et ei räägi pigem üldse.

Kui sellest austerlaste suhtlus- ja inglise keele pelgusest ära ehmatad, siis võidki nädalateks üksi jääda. Nendega tuleb ise rääkima minna ja neid julgustada, siis nad ka avanevad. Mina lähen kohe inimese juurde, kes mind jõllitab, ja küsin, kes ta on, jne. See on hea viis uusi tutvusi saada. Kuna austerlased nii tavaliselt ei käitu, on nad alguses väga üllatunud, aga pärast hakkab jutt jooksma ning juba pärast esimest nädalat näen linnas ringi käies igal pool mõnda tuttavat. Ka klassikaaslased said nii aru, et võivad minuga rääkida. Järgmistel vahetundidel tulid nad juba ise minu juurde.

Enne esimest koolipäeva ütlesid pereliikmed mulle mitu korda, et austerlased vajavad aega ja nad ei pruugi minuga esimesel päeval rääkidagi, kuid nagu juba kirjutatud, olid asjad hoopis vastupidi. Kõik olid meeldivalt üllatunud.

Kümme tundi ja kaks vahetundi

Koolis käin mõned külad kodukülast eemal väikeses linnas, kus käivad koolis kõik ümberkaudsete külade elanikud. Kooli lähen rongi või bussiga. Koolisüsteem on siin aga Eesti omast väga erinev. Viis inimest on püüdnud seda mulle selgitada, kuid ma pole kindel, et kõigest veel päris täpselt aru saan.

Pärast nelja-aastast algkooli minnakse kas madalama või kõrgema astme keskastmesse ning selle läbimisel ei lähe enamik austerlasi sugugi ülikooli, vaid väga sageli ametit õppima. Minu vend õpib näiteks turismi ametikoolis ja üks õde meditsiiniõdede ametikoolis, kus saavad õppida 17−40-aastased.

Mina sattusin 6.a klassi, kus käivad 15−16-aastased. Klassid jaotatakse siin nii, et igas vanuseastmes on üks sülearvutiklass ning üks keelteklass. Mina käin sülearvutiklassis. See tähendab, et igas tunnis peab olema kaasas arvuti ning enamik asju teemegi seal. See on väga mugav, sest ei pea kaasa tassima nii palju vihikuid ja asjad ei lähe kaduma.

Tunnid algavad umbes samal ajal kui Eestis, kuid suur erinevus on see, et päeva jooksul on koolis vaid kaks vahetundi. Esimene, 15-minutine, on pärast teist tundi ning teine, kümneminutine, pärast neljandat tundi. Mõni päev on aga tunniplaanis kümme tundi, nii et pärast neljandat tundi jätkub päev kuue 50 minuti pikkuse tunniga ilma pausideta. Mis tunne 10. tunni lõpuks on, ei oska veel öelda, sest selline koolipäev seisab mul alles ees.

Terve päeva on iga klass oma klassiruumis ning ringi rändavad hoopis õpetajad. Koolisööklat ja söögivahetundi siin pole. Igaüks vaatab ise, millal oma kodust kaasa võetud võileiva või puuvilja ära sööb või ostab midagi puhvetist. Ka koolivormi pole, kuid koolis tuleb käia sussidega – siis on kohe selge, et keegi välisjalanõudega koolimajas ei ole.

Õpetajate ja tunni korra suhtes ma mingit suurt erinevust Eestist ei ole täheldanud, aga õpilased töötavad tunnis kaasa ning kui õpetaja midagi küsib, siis õpilased pigem tahavad vastata.

Minu jaoks on koolis käimine praegu ainult lõbus, sest saksa keelest ma veel aru ei saa, hindeid saan ainult inglise keele tunnis. Põhiasi, mis mul koolis vaja teha, on inimestega rääkida. Enamasti veel inglise keeles, kuid vahel tulevad sekka ka juba mõned saksakeelsed laused. Tihti näen inimese silmadest, et tal on mulle nii palju öelda, aga sõnad ei tule välja, sest austerlaste inglise keel ei ole just parim. Tuleb kiiresti saksa keel ära õppida.

Kuid juba praegu olen siinse eluga nii väga rahul. Olen kindel, et siia tulemine oli üks mu elu parimatest otsustest. Sellisest elust unistab igaüks. Paljud räägivad, et vahetusõpilastel tekib koduigatsus ja muud kurvad mõtted. Mina aga mõtlen, milleks igatseda taga elu, mida olen juba nii pikka aega elanud ja kuhu pärast niikuinii tagasi lähen. Tuleb osata nautida võimalust elada aasta aega täiesti uut elu. Happiness is not a destination, it is a way of life!

———–

Väljavõtteid eesti vahetusõpilaste blogidest: eliise lind uruguays ja birgitti pilvet ameerikas

Õpilaste streik

Vaat see oli üks väga huvitav päev! Hommikul sain teada, et koolis toimub õpilaste korraldatud streik. Nimelt on õpetajad sel aastal väga palju streikinud ja seetõttu on õpilased oma koolitundidest ilma jäänud. Uruguay valitsus arvas, et nüüd oleks hea kevadvaheaega lühendada, et õpilased oma tunnid järele saaksid tehtud. Aga no loomulikult pole ju ükski õpilane nõus loobuma vaheajast!

Tegime Micaelaga kodus plakati, millele kirjutasime „vacaciones”, sõime ja umbes kahe paiku liikusime kooli poole. Kooli juures oli metsik lärm: kohale olid toodud trummid, õpilased (eriti meie klassi omad) istusid tänaval ja puhusid pasunaid, laulsid ning karjusid. Kooli seinale oli kleebitud mitmeid plakateid. See oli NII VINGE! Kui olime mõned tunnid kooli ees olnud, võtsime selle suure plakati, kogusime kõik inimesed kokku ja hakkasime ühe teise kooli poole liikuma, et rohkem inimesi kokku koguda.

Vallutasime terved tänavad, laulsime ja karjusime „Queremos vacaciones!” („Tahame vaheaega!”). Isegi telekanal Montevideost oli kohale tulnud ja filmis meid!

Aga … siis tuli politsei ja käskis meil meie enda kooli juurde tagasi minna. No mis teha, politseid peab ju ikka kuulama. Läksime vaikselt kooli juurde tagasi ja sealt läks igaüks oma koju. Nüüd ei olegi teada, kas meie meeleavaldust võetakse kuulda või ei.

Allikas: http://eliiseuruguays.blogspot.com/ 30.08.2013

———-

Good job! Hästi tehtud!

Ma lihtsalt pean Ameerika inimestest ning oma tiimikaaslastest kirjutama. Ma räägin praegu sellest, mida näinud olen, ja ma tean, et kõik inimesed ei ole sellised. Aga Cross Country inimesed on ühed kõige kokkuhoidvamad ja toetavamad, keda ma tean.

Iga trenn korrutavad nad „Good job” ning tugevamad ergutavad nõrgemaid. Mitte kunagi keegi ei vingu, et mõni harjutus on liiga raske või nad ei taha seda teha. Nad ei viili ega kõnni, kui treener parajasti vaateväljast kadunud on. Nad lähevad alati igasse trenni, mitte ainult siis, kui tuju ja viitsimist on.

Näiteks on meil trennis üks karkudega tüdruk, kes teeb samal ajal jõuharjutusi, kui meie jookseme. Ta tuli isegi võistlusele täna kaasa elama!

Võistlustel olin ma lihtsalt šokeeritud. Polnud vahet, kas mina läksin kellestki mööda või keegi minust, ikka ütlesid isegi teise tiimi liikmed: „Good job!” Ma pole veel kunagi näinud, et konkurent ütleb kellelegi „Good job”. Finišis jooksid lõpetanud tiimikaaslased jääkülma veega vastu, kallistasid ja lõid high-five’i.

Mul on neilt väga-väga-VÄGA palju õppida ja ma ei suuda lihtsalt sõnadega väljendada, kui suurt austust ma nende inimeste vastu tunnen.

Allikas: http://birgittieluameerikas.blogspot.com/ 08.09.2013