Ettevaatust, jalgrattur kõnniteel!

13. sept. 2013 Indrek Sirk liiklusjurist - 1 Kommentaar

Liiklusreeglite loomisest alates on ikka kehtinud põhimõte, et sõidukid ja jalakäijad liiguvad eraldi teeosadel. Viimase sajandiga on aga liikluspilt oluliselt muutunud – autode arv on plahvatuslikult kasvanud, jalgrattaid kasutatakse liiklusvahendina üha vähem ning jalgratturitest on saanud nahkhiire tüüpi liiklejate klass. Sarnaselt nahkhiirega, kes tuntud multifilmis liigitas end vastavalt vajadusele kord linnuks, kord loomaks, nõuab jalgrattur oma õigusi sõiduteel, kuid kasutab sama enesestmõistetavalt ka kõnniteed. Autojuhid kiruvad jalgrattureid sõiduteel, jalakäijad siunavad neid kõnniteel. Ja vastuolu süveneb. Kuid jätame emotsioonid kõrvale ja tuletame meelde liiklusreeglid.

Kui varem oli kõnniteel jalgrattaga lubatud sõita ainult nooremal kui 10-aastasel jalgratturil, siis alates 1. juulist 2011 hakkas kehtima liiklusseaduse muudatus, millega sisuliselt lubati jalgratturid kõnniteedele piiranguteta.

Noorem kui 13-aastane jalgrattur võib sõita kõnniteel igasuguste piiranguteta. Loomulikult on jalakäijal eesõigus ning teda ei tohi takistada. Kõnniteel on lubatud sõita ka noorema kui 13-aastase jalgratturi kuni kahel saatjal ning väikelast rattatoolis sõidutaval jalgratturil. Eelnimetatud isikute ring on üsna konkreetne ning tegemist selliste jalgratturitega, kelle liikumiskiirus ei ole tavaliselt kuigi suur.

Hoopis suuremad konfliktsituatsioonid toob kaasa luba sõita kõnniteel igal jalgratturil, kui sõiduteel sõitmine on sõidutee seisukorra tõttu oluliselt raskendatud. See õigusnorm on äärmiselt laialt tõlgendatav ja tähendab sisuliselt seda, et kui jalgratturi enda arvates on sõiduteel sõitmine oluliselt raskendatud aukude, kaevukaante, porilompide või ka näiteks liiga kitsa sõiduraja tõttu, võib ta sõita kõnniteel. Ühest küljest loob see jalgratturile suurema ohutuse, andes võimaluse liikuda teeosal, kus autosid ei ole. Teisalt toob aga kaasa olukorra, kus hoovidest ja piiratud nähtavusega ristmikelt ei ole autojuhil enam võimalik ohutult välja sõita. Kui kõnniteel sõitmine oli keelatud, sai autojuht arvestada sellega, et kuni ristuva sõidutee ääreni sõites pidi ta tagama ainult jalakäijate ohutuse. See oli n-ö puhvertsoon enne peateele sõitmist. Kõnniteel sõitev jalgrattur rikkus liiklusnõudeid ja liiklusõnnetuse korral jäi ise süüdlaseks. Süü polegi kõige tähtsam. Peamine on see, et teadmine oma tegevuse keelatusest lõi olukorra, kus jalgrattur oli ise ettevaatlik.

Nüüd on vastupidi. Kuna jalgrattur on n-ö peateel ja peab kõnniteel sõites arvestama vaid jalakäijatega, on ta julgem. Probleem on nähtavuses, mis avaneb ristmikule lähenedes või hoovist välja sõites autojuhile. Kui ristmiku või hoovivärava kõrval on maja või kõrge aed, avaneb vaade külgedele alles siis, kui auto esiosa on jõudnud juba kõnniteele. Jalakäija lähenedes saavad mõlemad pooled pidama ja pääsevad ehmatusega. Jalgrattur arendab aga oluliselt suuremat kiirust (isegi üle 40 km/h) ning see toob kaasa olukorra, et kui tahes aeglaselt liikuv auto tekitab ikkagi ohu ja takistuse jalgratturile, kes peab pidurdama või kõrvale põikama. Kui jõuab.

Probleemil on kaks tahku. Nimelt ei ole jalgratturi kiirus kõnniteel piiratud (v.a jalakäija vahetus läheduses), mistõttu ta võib sõita nii kiiresti, kui suudab. Samavõrd oluline on asjaolu, et autojuht ei saagi ohutuses veenduda muul viisil, kui tulla enne väljasõitmist autost välja olukorda hindama. Tagasi autosse jõudes ning pärast turvavöö kinnitamist uuesti liikuma hakates võib aga juba järgmine rattur kohal olla. See on tõsine oht liikluses – tehniliselt ei olegi võimalik õigesti käituda. Õiguslik lahendus on aga lihtne – jalgrattur invaliid, autojuht kurjategija. Ühiskond ei vaja kumbagi. Kaks aastat tagasi Õpetajate Lehes jalgratturite uusi reegleid lahates avaldasin lootust, et jalgratturitel siiski säilib ellujäämisinstinkt ning kõnniteedel sõidetakse ka edaspidi ettevaatlikult (vt ÕpL 07.10.2011). See lootus ei ole täitunud.

Kuigi jalgratturite lubamisel kõnniteedele oli klausel – jalakäija läheduses tuleb liikuda jalakäija kiirusega ning jalakäijat ei tohi ohustada, on see tingimus unustatud ning jalgratturid nõuavad endale üha suuremat osa kõnniteest, muutudes seal liigeldes aina enesekindlamateks.

Kõige kurvem on, et neile kasvavatele probleemidele ei ole lahendust. Sõiduteid ei suudeta isegi autode jaoks korras hoida, jalgrattateede jaoks puudub ruum ja ressurss. Samas õhutame inimesi üha rohkem tervislikult liikuma. Nüüd on liikluspoliitiliselt tehtud valik, mida liiklusspetsialistid ei ole kunagi toetanud. Piirid on hägustatud ja liiklusreeglite garandiseisund rikutud. Liiklusnõuete põhialus – kui ma käitun täpselt liiklusreeglite järgi, siis õnnetust ei juhtu – on lõhutud.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Ettevaatust, jalgrattur kõnniteel!”

  1. mari kuusk ütleb:

    Jalakäija on tõelises ohus kõnniteel, eriti lapsed ja eakad(ikka nõrgemad löögi all nagu igal alal). Kihutajad teevad haake ja annavad selja tagant kella, et tee vabastataks ja neil on väga kiire. Ja, siis üle tänava, olgu küll, et ülekäigu rajal, aga pööret sooritav autojuht ei ole võimeline äkki ülekäigurajale ilmunud jalgratturile teed andma. Jalgrattur peaks ikka ülekäigurajani jõudes oma ohutuse pärast sadulast maha tulema.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!