Gaute Kivistik: Seiklused öises linnas
Tartu 5. keskkooli (praeguse Tamme gümnaasiumi) 7. klass. Kavala näoga noormees foto vasakus servas on raadiokuulajatele Kuku raadiost ja televaatajatele „Eesti mängust” tuttav Gaute Kivistik.
Minu lapsepõlv möödus Tartus Tammelinnas, kus elas toona väga palju lapsi – ainuüksi meie tänaval oli paarkümmend poissi ja üks tüdruk, minu õde. Suurema osa ajast veetsime poistega garaažis relvi, võrre ja mootorrattaid ehitades, tehnikahuvi oli suur.
Autosõidu õppisin selgeks ja oma esimesed sõidud tegin isa ralliautoga. Mu isa sõitis nooruses päris heal tasemel rallit, ta on olnud Eesti meister ja ka NSV Liidus esimeste seas. Mõnikord maale sõites lubas isa ka minul autot juhtida, linnas mitte.
Ühel hetkel hakkas mulle tunduma, et seda on vähe. Olin kolme- või neljateistaastane, kui hakkasime naabripoisiga öösiti linna peal isa autoga sõitmas käima.
Kui kõik magasid, hiilisin majast välja, lükkasin auto sadakond meetrit eemale, alles siis panin käima – ralliauto teeb ju kõva häält –, võtsin sõbra peale ja sõitsime hommikuni välja. Autovõtme viilisime endale ise, magamistoast isa taskust võtit võtmas käia oleks olnud liiga riskantne.
Kord oli meil jälle järjekordne edukas öösõit seljataga. Kõndisin tasakesi garaažist keldri kaudu trepist üles – teadsin täpselt, mis häält iga trepiaste teeb, kuhu võib astuda, kõik oli peensusteni välja töötatud. Jõudsin teisele korrusele oma tuppa, aga mingil põhjusel ööbis vanaema sel ööl samuti teisel korrusel, muidu oli ta tuba allkorrusel, ta oli erksa unega ja ma sain aru, et ta kuulis mu tulekut.
Vaevalt jõudsin riided seljast võtta ja teki alla hüpata, kui vanaema oligi ukse taga. Astus tuppa, küsis, kus ma käisin, ja kuna ma ei vastanud, tõmbas mul teki pealt. Vaatepilt, mis talle avanes, oli päris kindlasti kummaline. Nimelt tõstsin ma iga kord, kui sõitma läksin, kapisahtlitest voodisse vanad pehmed ja karvased mänguloomad, et jääks mulje, nagu oleksin teki all. Nende keskel ma nüüd lebasingi, ise autoga rassimisest üleni higine.
Vanaema arupärimisele – mis toimub, kus sa käisid, miks mänguasjad voodis on – vastasin, et mina ei tea midagi, just praegu ärkasin. Kuna mul oli väiksena kombeks mõnikord öösiti ringi tuiata, ilma et ma hommikul seda ise oleksin mäletanud, arvas vanaema, kes kogu elu oli hullumajas sanitarina töötanud, et olukord on tõsine ja vajab kiiret sekkumist. Ema muretses samuti, et midagi on lahti, magasin ju teinekord päeval kella kolmeni välja.
Siis algasid mul käigud psühhiaatri juurde, kes uuris, kas ma tänaval kõndides laternaid loen, kas mul on sundmõtteid, ja andis rohtusid, mille võtmist vanaema hoolega kontrollis. Mina muidugi püüdsin teda üle kavaldada ja rohu võtmist teeselda.
Aga autoga sõitmas käisime naabripoisiga edasi, kihk oli nii suur. Meil olid linna peal isegi oma teeninduspunktid, kus seisid bensiinikanistrid ja kus me vahepeal tankisime. Loomulikult harrastasime linna lähedal ka kiiruskatseid. Arvan, et neid sõidukordi võis ühtekokku olla kuskil kolmkümmend.
Imestan senini, et me vahele ei jäänud. Isa töötas Tartu taksopargis taksojuhina, temalt ikka mõnikord küsiti, miks ta niimoodi öösiti linna peal ringi sõidab, aga isa arvas, et ju teda aetakse kellegagi segi.
See lugu jäigi aastateks saladuseks. Kunagi palju hiljem, kui ma sellest isale rääkisin, hoidis ta peast kinni ja naeris suure häälega. Ja küsis, miks ma talle ei öelnud, et sõita tahan. Tema oli arvanud, et minul puudub autosõidu vastu huvi, ja olnud seepärast isegi kurb. Tegelikult ma paaril korral küsisin, aga isal ei olnud aega, ja nii otsustasingi iseseisvalt tegutseda. Pärast oli hirm karistuse ees ilmselt nii suur, et ma ei julgenud oma tegu üles tunnistada.
Ajad on muutunud, oma lastega räägin ma oluliselt rohkem. On väga tähtis, et lapsed ja vanemad saaksid omavahel kõigest ausalt rääkida – mõnikord on keerulistele asjadele üsna lihtsad seletused.