Inimgeograaf Rein Ahas on tõdenud, et globaalse küla teooria (kui internet ja IT jõuab igale poole, siis pole vahet, kus elada) on praeguseks kummutatud, sest elu näitab: mida rohkem inimene IKT-d kasutab, seda rohkem ta liigub – ja suureneb regionaalne ebavõrdsus (vt ÕpL 20.09). Kui üleilmse küla teooria jõudis nii kiiresti kaotada oma kehtivuse, küllap leidub siis ühiskondlikus teadmises/olemises üht-teist muudki, mis tuleb ümber hinnata. Probleemide lihtsast ümbernimetamisest alati ei piisa. Mis tähendab ühtlasi seda, et peame aga jälle hakkama oma nõu ja jõuga läbi ajama. Globaalse küla tootmisvõimsustele ja eeskujule ei saa enam nii väga loota. Hea meelega kasutaksin siinkohal isegi niisugust sõna nagu „talupojatarkus”. Kui seni on riik lahkunud maalt, tuleb taas näoga maa pool pöörduda. Aeg naasta üleilmastuva mõtlemisviisi juurest kohalike probleemide süsteemse käsitluseni. Süsteemse lähenemise vajadus ilmneb kõige ootamatutes kohtades.

Kui pendel on äärmusliku punkti saavutanud, hakkab ta pärast teatud paigalseisu kiirenedes tagasi kalduma. Oligi juba aeg. Muidu võis äärepealt hakata tunduma, et nii ongi – et rahvad on tänu infoühiskonnale ja globaalsele majandusele lõimunud. Kaduma hakkasid regionaalsed kultuurilised erinevused. Tänapäevased side- ja transpordisüsteemid ning üleilmsed keskkonnaprobleemid surusid maailma üha väiksemaks kokku. Globaalne küla kui ühtne kogukond jäi siiski pigem soovunelmaks. On tehtud ka niisugust statistikat, et kui selles maailmakülas oleks sada elanikku, elaks seal üle poole asiaate, ca viiendik eurooplasi ja teist sama palju ameeriklasi ning aafriklasi. Valgeid oleks kokku hea kui kolmandik, ülejäänud n-ö värvilised. Kuue inimese käes oleks 60% küla rikkustest. Suurem osa külaelanikke ei oskaks lugeda, pooled kannataksid pideva alatoitluse all – ja ühel oleks isegi ülikooliharidus.

Üleilmastumine arvatakse viivat paratamatult ühiskondade sarnastumiseni, seega võõrandumiseni, millele vastuseis võtab radikaalseid vorme. Äärmuslikud ideed levivad interneti kaudu ja võivad sütitada kogu küla. Globaliseerumist iseloomustab nii näljahäda kui ka toiduainete raiskamine, nii tootmine tootmise kui ka rahandus rahanduse pärast. Lähikosmos on tihkelt satelliite täis ja risustatud, nii et ohustab juba nendesamade satelliitide liikumist. Niisuguses külas siis elamegi.

Laulusalm ütleb: tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt, st mitte konna kombel – sest kui konn lendab, siis kure noka vahel. Millest niisugune jabur kujutluspilt? Globaalse ajaloo- ja maailmanägemuse seisukohalt pole nn konnaperspektiivil vahest tõepoolest miskit tähendust, teiselt poolt aga kehtib see mõnigi kord karmi tegelikkuse kohta. Sest kui väga tahaks lennata, ega siis paljudel muud võimalust eriti polegi kui et konna kombel kure noka vahel, pidevas allakukkumishirmus. Selles kohas saavad kokku konna ja kure perspektiiv ja pole ka kahtlust, kumb neist võidule pääseb.

Et raha on muutunud vahendist eesmärgiks, siis samamoodi ka rahaliigutajate hea käekäik. Loomuldasa tõttab riik appi pankadele, mitte väheosastele. Kui riik on vaene ega taha ometi konna kombel lennata, võttes rikaste riikide eeskujul laenu, peab laenurahaga läbi ajama vaene riigikodanik ise. Globaalses külas elavat küll väidetavalt kõik võlgu, aga võlaorjusse sattuvat ja suure protsendiga tarbimislaenu võtvat lollid. Ei – laenu võtavad vaesed. Ja üsna kindlasti on nende seas neid, kelle lapsed näevad nälga. Miski ei tohiks aga olla tähtsam, kui et iga laps saaks iga päev kõhu korralikult täis. Kes on näinud rikast inimest, kes laenab raha kiirlaenu intressiga?

Vaene riik aga ei suuda oma vaeste kaitseks isegi intressipiiranguid sisse seada, nagu rikastes riikides kombeks. Vaestel inimestel ongi väljaminekud suuremad ja intressid on neile lihtsalt omamoodi lisaboonus. Vaene inimene üritab kus aga võimalik lisatööd teha ja sõidab vana autoga, mis pidevalt remonti vajab. Sest neid paiku ikka on, kuhu ühiskondliku transpordiga ligi ei pääse. Õpetajate Lehes 14. juunil avaldatud küsimusele „Kuidas veedate suve?” vastas 32%, et „töötan teisel ametikohal”; 63% lubas puhata kodumaal ja 5% välismaal. Kuigi vastanuid oli vähe, on arvud küllalt kõnekad. Kolmandik vastanutest üritas puhkuse ajal lisaraha teenida.

Head uudist ka: kultuuriministeerium saab järgmise aasta riigieelarvest juurde kõvasti raha. Kasv on võrreldes teistega kõige suurem − üle 20 protsendi. Tõusevad palgad ja Eesti autorite honorarid. Kena kõik. Ainult üks pisiasi: oleks meil ehitusministeerium, kuuluks suur osa sellest rahast tema haldusalasse (ehitatakse eesti rahva muuseumi uut hoonet, plaanis on rajada nukuteatrile uus saal, rekonstrueeritakse Ugala teater …).