Igale olukorrale on lahendus

Probleemiring, millega lastekaitsetöötajatel tegelda tuleb, on äärmiselt lai – alustades toetuste maksmisest ja lõpetades lapse äravõtmisega perest. Vahel on vaja vanemaid õpetada lapsele piire seadma, kodu korras hoidma, pangalaenude puhul jõukohaselt majandama, oma harjumusi muutma. Viimasel ajal tuleb üha sagedamini ette lapse hooldusõigusega seotud vaidlusi. Teemal „Lapse parima huvi väljaselgitamine tsiviilkohtumenetluses vanematevahelistes hooldusõiguste vaidlustes” kaitses Nõmme sotsiaalhoolekande osakonna lastekaitse peaspetsialist Kati Valma eelmisel aastal ka oma magistritöö.

Kati Valma, miks valisite just sellise magistritöö teema?

Lahutusi on palju ja hooldusõiguse vaidluste hulk meie töös suur − magistritöö kasvas otseselt välja minu igapäevatööst. Kõik vanemad ei suuda pärast lahutust omavahel laste suhtes kokku leppida ning sageli jõuab asi kohtusse. Osa vaidlustest aitavad lahendada kohtuväliselt lastekaitsetöötajad ise. Harilikult pöördub meie poole üks vanematest, kellel ei lubata lapsega suhelda või kes kurdab, et lapse teine vanem ähvardab temalt lapse ära võtta, kuna tal on väike palk ja elamistingimused kehvad. Kutsume mõlemad vanemad kohale, selgitame, mida ütleb seadus, ning arutame, kuidas pärast lahutust nii edasi elada, et lapsele jääks alles kodu ja mõlemad vanemad ning ka ta ise terveks jääks. See on võimalik, kui vanemad tahavad koostööd teha.

Aga kui vanemad ei tee koostööd?

Siis saab laps haiget. Tihti ei mõtle vanemad mitte lapse heaolule, vaid oma isiklikule võidule või kaotusele. Tegelikult on võitja või kaotaja laps. Kõrvalt vaadates meenutab see vara jagamist: kellele saab kapp, kellele kummut, kellele laps, jagame pooleks, nädal ühe, nädal teise juures, sest nii on „õiglane”. Kahtlen, kas vanemad ise oleksid nõus nii elama. Me kõik vajame stabiilsust ja turvatunnet, laps, kes on haavatavam ja õrnem, seda enam. Tuleb koos mõelda ja kaaluda, kumma vanemaga on laps lähedasem, milline on vanemate elu- ja töökorraldus, ja otsida lahendusi, kuidas mõlemad saaksid lapse kasvatamises osaleda. See võiks olla teineteise abistamine. Sageli teab laps ise ja oskab ka põhjendada, milline lahendus on talle parem: kuidas on kergem koolis ja huviringis käia, kuidas säilib kontakt sõpradega, kes abistab teda õppetöös, kellelt ta saab raskuste korral tuge ja muud lapsele olulised asjad. Hea, kui vanemad aktsepteerivad lapse kaasarääkimist ja arvamust, kurb, kui nad seda ei tee. Samas ei tähenda see, et otsustamise vastutus pannakse lapsele.

Kuivõrd kohus lapse arvamusega arvestab?

Seadus ütleb, et perekonnaasjades peab ära kuulama vähemalt kümneaastase lapse, ja täpsustab, et võib ära kuulata ka noorema, kui tema arvamus selles asjas omab tähendust. Minu arvates on lapse arvamus ja kogemus sellises asjas alati tähtis. See on ju tema elu, mida arutatakse. Magistritöö jaoks kohtutoimikuid lugedes pani mind imestama ühe kohtuniku seisukoht − ta leidis, et kuna laps on alles üheksa-aastane, ei ole vaja teda ära kuulata. See on kahetsusväärselt bürokraatlik lähenemine. Kohus peaks lapse, kelle elu üle ta otsustab, kindlasti ära kuulama.

Milline on kohtumenetluses lastekaitsetöötaja roll?

Lastekaitsetöötaja esitab kohtule oma arvamuse ja osaleb ka kohtuistungil. Arvamuse väljakujundamiseks peab võtma aega: infot koguma, inimestega vestlema, asjaolusid võrdlema ja kaaluma, kodusid külastama, neid asju ei saa kiiresti ega pealiskaudselt läbi vaadata. Last ei tohi panna oma vanemate vahel valima, küll aga tuleb temaga vesteldes välja, millised on tema suhted vanematega: kelle poole ta esimesena oma murega pöördub ja kellega on harjunud oma salaasju rääkima, keda võib-olla pelgab. Päris pisikeste puhul on lapse ja vanema omavahelisest suhtlemisest näha, kui lähedased nad on.

Kindlasti tuleb olla objektiivne. Kaasame mõlemad vanemad, aga esikohale peab alati seadma lapse huvi. Lastekaitsetöötajal ongi n-ö kolmanda osalise roll. Ka siis, kui vanemad kabinetis probleemi üle arutades omavahel vaidlema lähevad, rõhutan iga kord, et eesmärk on süüdistused kõrvale jätta ning leida võimalused ja lahendused, kuidas edasi minna.

Küllap on kõige keerulisemad juhtumid need, kui peab lapse perest lahutama.

Vajaduse korral teeb kiire otsuse tõepoolest lastekaitsetöötaja ja see on suur vastutus. Olukorras, kus lapse elu ja tervis on ohus, tuleb see otsus teha. Hea, kui kõrval on kolleeg, kellega nõu pidada; vanema lapse korral tuleb lapse endaga arutada ja riske hinnata. Väikelapse puhul peame nägema võimalikke ohte ja riske ette.

Kas võtate sellistel puhkudel ühendust ka lasteaia ja kooliga?

Kindlasti, sest seal veedab laps suure osa päevast. Õpetaja peaks last tundma, teadma tema olukorda, see on väga oluline informatsioon. Mõne lapse jaoks ehk ongi õpetaja see inimene, kellega ta oma muresid ja saladusi jagab. Eriti keeruliste lugude puhul on vaja kaasata ka politsei. Last ümbritsevate täiskasvanute ja spetsialistide kohus on last kaitsta, tagada tema heaolu ja turvalisus, seda ka siis, kui tema vanemate ettekujutus lahendusest on teistsugune. Neid olukordi ei ole õnneks palju, aga nendeks tuleb valmis olla.

Lastekaitsetöötaja ei ole kodudes ilmselt eriti oodatud külaline.

Oleneb põhjusest, miks me koju läheme. Näiteks kui kodus tarvitatakse alkoholi või narkootikume, on ta päris kindlasti ebasoovitav külaline. Aga kui peres on laps, on meie kohus − olenemata sellest, kas see tema vanemale meeldib või mitte − minna ja kontrollida, kas lapsega on kõik hästi ja kuidas tema vajadused on rahuldatud.

Kuidas selliseid peresid aidata?

Ravi- ja rehabilitatsioonivõimalused on olemas, osaliselt on need küll tasulised. Aga inimene peab abi otsima, kui ta tahab last kasvatada. Meie saame aidata tal seda abi otsida. Päris paljud vanemad oleme suunanud Wismari haiglasse psühhiaatri vastuvõtule ja ravile. Ühele alkoholiprobleemiga pereisale, kellel on viis last, panime ise aja kinni ja hüvitasime visiiditasu. Ta sai ravi ja on olnud kaine kolmveerand aastat. Hoiame temaga kontakti ja tunnustame, et ta on suutnud vastu pidada. Palju sõltub sellest, mis on kellegi jaoks oluline. Kui on oht kaotada kodu, naine, lapsed, tuleb teha valik.

Last saavad aidata eelkõige tema vanemad. Kui kool, lasteaed, lastekaitsetöötaja näevad, et laps vajab abi, aga lapsevanemad kas ei näe probleemi või ei taha seda tunnistada, on aidata väga raske. Osa sotsiaaltöötajaid loobubki tööst põhjusel, et töö on muutunud liiga raskeks ja pingeliseks, nad ei pea vastu ja põlevad läbi, nende oma eraelu kannatab. Meil on õnneks oma naiskond, kellega oleme harjunud probleeme jagama, sellest on palju abi. Mõne erakorralise ja vahel ka ohtliku olukorra puhul saame üksteise peale loota.

Kas lastekaitsetöötajaid on piisavalt?

Neid võiks rohkem olla. Meid on osakonnas viis, lisaks erinoorsootöötaja, alaealiste komisjoni sekretär ja toetuste spetsialist. Võrreldes mõne väiksema omavalitsusega, kus üks inimene teeb kõike, on meie olukord päris hea. Töötajate arvust sõltub, kui põhjalikult me oma tööd teha saame – mitu korda lapsega kohtuda, kui sageli kodusid külastada ja suhelda võrgustiku partneritega jms. Oluline on, et see töö poleks ainult tulekahju kustutamine, vaid saaks reageerida ja abistada kohe, kui on näha, et laps või pere vajab tuge ja abi. Koolidest, kus on tugispetsialistid, jõuavad probleemid meieni kiiremini. Lasteaedadest, kus neid pole, ei pruugi info iga kord meieni jõuda.

Juba mõnda aega on arutatud, et ka lasteaeda oleks sotsiaaltöötajat vaja.

Lasteaedades on hüperaktiivseid ja erivajadustega lapsi järjest rohkem. Kindlasti ei tohiks nende murede lahendamisega oodata koolini, vaid peab otsima ja leidma abi ning pakkuma neile kohe turvalist keskkonda, kus nad tunneksid end hästi. Ka täiskasvanud vajavad täiendavaid oskusi ja ressurssi erivajadustega lastega tegelemiseks. Selles suhtes on olukord halb, et meil napib teenuseid, spetsialiste on vähe, järjekorrad on pikad. Lastepsühhiaatri juurde on järjekord üle kahe kuu, logopeede ei jätku, erirühmadesse on samuti pikk järjekord ja paljud lapsed vajavad ka tavarühmas tugiisikut. Kui laps peab erirühma koha saamiseks aasta ootama, on see tema arengu seisukohalt halb.

Aasta tagasi Espoo lastekaitsetöötajatega kohtudes ja kogemusi vahetades tuli välja, et teeme üht ja sama tööd, selle vahega, et neil on palju teenuseid ja töötajaid kaks korda rohkem. Soome kolleegid omakorda ütlevad, et Rootsis on võimalused kaks korda paremad kui neil … Nii et meil on, kuhu areneda. Kõige tähtsam on, et teeme sama head tööd. Nagu igas valdkonnas, nii on ka meie töös paremaid spetsialiste ja neid, kelle puhul saab olla kriitiline.

Kuidas te sotsiaaltööle sattusite?

Töötasin mõnda aega vabatahtlikuna, siis läksin Tallinna ülikooli kaugõppesse sotsiaaltööd õppima. Sellest, et õppisin ja töötasin paralleelselt, oli palju kasu, sest ainult tööd tehes selgub, mida see amet endast kujutab. Sotsiaaltöö alal töötan kolmeteistkümnendat aastat, sellest lastekaitses üheksandat. Võin öelda, et valisin õige ala, mulle meeldib see töö. Minu elukutse nõuab pidevat õppimist: et osata peresid nõustada, tuleb olla hästi kursis seadusandlusega, peavad olema psühholoogiateadmised. Oskus lapsega rääkida ja teda kuulata on hästi oluline. Mäletan üht korda, kui pidin vestlema lapsega, kes oli pugenud voodi alla, hoidis kätega kõrvu kinni ega tahtnud suhelda. Lõpuks olimegi kahekesi koos voodi all ja ma rääkisin temaga. Ta ei vastanud mulle, aga kuulis mind. Sel hetkel oli oluline talle öelda, et olukorrast on väljapääs.

Kui palju tuleb vaeva näha, et perel hakkaks hästi minema?

On peresid, kellega töötan alates sellest ajast, kui hakkasin lastekaitsetööd tegema, üheksandat aastat. Mõne perega kestabki koostöö nii kaua, kuni laps saab täiskasvanuks. Näiteks psüühikahäiretega ema vajab last kasvatades päevast päeva abi ja tuge. On neid noori, kellel on olnud lapsena õigusrikkumisi ja keda tuleb nüüd lapsevanema rollis toetada. Ega meile väga tihti ei tulda aitäh ütlema, kõige suurem tänu ongi see, kui lapsel ja perel hakkab hästi minema. Lastekaitsetöös on kõige tähtsam lootus, mida perel endal sageli ei ole. Tuleb uskuda, et võimalused ja lahendused on olemas. Muidu ei oleks mõtet seda tööd teha.