Initsiatiivika ja koostööalti õpilase kasvatamine eeldab samasugust õpetajat
23. augusti Õpetajate Lehes kirjutas Mati Heidmets artiklis „Tont ja möku”, et Euroopa Komisjon kutsub üles haridust ümber mõtestama. Oluline on anda lapsele koolist kaasa elus vajalikud nn läbivad oskused: initsiatiivikus ja iseseisev probleemilahendamine, koostööoskused ja kriitiline mõtlemine, keelteoskus ja ettevõtlikkus. Lihtsad käsutäitjad ja reeglite järgijad tänapäeva maailmas hakkama ei saa. Autor tõdeb, et headest aineteadmistest hoolimata ei kipu Eesti koolilapsed oluliseks peetavaid võtmeoskusi valdama.
Neid oskusi on nüüdisajal hädasti vaja, et inimene saaks järjest keerulisemas maailmas oma eluga hästi hakkama. Peale isikliku toimetuleku sõltub neist võtmeoskustest ka riigi toimimise edukus. Aastal 2011 nägi näiteks OECD Eesti riigivalitsemise ühe põhilise kitsaskohana koostöö puudumist: horisontaalsed teemad, mis kukuvad mitme ministeeriumi vahele, jäävadki enamasti sinna pikaks ajaks lebama. Järelikult tuleb selleks, et riigivalitsemine ei takerduks vähese koostöötahte ja initsiatiivikate Juhanite puudusesse, proovida need oskused Jukule juba varakult selgeks õpetada.
Miks aga kõike seda teades tundub idee õpilase loovust, iseseisvat mõtlemisoskust ja ettevõtlikkust soosivast õpikäsitusest vaid toreda mõttena, kuid igapäevane reaalsus koolides keskendub endiselt hinnete nimel tuupimisele ja ülesantud õppetüki vigadeta reprodutseerimisele?
Seadustega on kooli toimimise suurema paindlikkuse suunas suurte sammudega liikuma hakatud. Juba esimesel septembril jõustus terve hulk põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatusi, millest mitme eesmärk on anda koolile rohkem võimalusi oma tegevuse üle ise otsustada. Ka õppekavade mahtu on plaanis vähendada, andmaks ruumi õpitava sügavamale mõtestamisele ja selle üle arutlemisele. Ühelt poolt on kõigi üksikasjade ettekirjutamisest loobumine ette võetud juba nimetatud haridusuuenduslike eesmärkide saavutamise hõlbustamiseks. Teiselt poolt on see kooskõlas üldise suundumusega loobuda liigsest reguleerimisest, usaldada rohkem seaduste rakendajaid, et sünniksid kõige sobivamad lahendused.
Võimalik, et ka pärast kõiki seadusemuudatusi on endiselt suuremaid või väiksemaid küsimusi, mis põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse rakendajate arvates võiksid teisiti või paremini sõnastatud olla, kuid tõsisasi on, et täpset juhist, kuidas tänapäevase õpikäsitluseni jõuda, ei ole seaduses ka tulevikus. Teisisõnu, asjakohase regulatsiooni loomisega on läbitud vaid napilt pool teed loomingulisema ja aja nõuetele paremini vastava koolini. Nüüd on pall koolide ja õpetajate käes ning välja tuleb nuputada, mil viisil asi teoks teha.
Võib-olla tasub alustuseks üle korrata vana tõde, et laps õpib eeskujust, muu hulgas koolis toimuvast. Seetõttu tundub loogiline, et soovides kujundada inimest, kes on koostöövalmis, loominguline ja ettevõtlik, peab ka kool, õigemini inimesed koolis, näitama üles neidsamu omadusi.
Vaieldamatult on Eestis hulk koole ja õpetajaid, kelle puhul need omadussõnad igati paika peavad. Selle tunnistuseks on mitmed kirjutised tublide õpetajate loodud huvitavast ja innustavast koolikeskkonnast, mis on pannud aluse suurte ja väiksemate koolide edulugudele.
Teisalt on õpetajate koostöö paljudes koolides silmatorkavalt kesine. Ilmselt võivad nii mitmedki õpetajad tuletada meelde mõnd seika, kus kolleegi sooloesinemine muutis teistel õpetajatel keeruliseks oma tööd hästi tegemise. Võtame või näiteks kontrolltööde planeerimise koolis. Laste tervise kaitseks on nende korraldamine piiratud, mistõttu päevas võib teha ühe ja nädalas kuni kolm kontrolltööd. Õigusakt lausa nõuab koostööd, sest vaid nii on võimalik tervisekaitsenõudeid täita. Õpetajate koostöö puudumine viib kehtestatud nõuete rikkumiseni, nagu õiguskantslerile on mitmeid kordi kurdetud. Suhteid (sh kas ja kuidas üldse omavahel suheldakse) õpetajate vahel saab olulisel määral mõjutada kooli juhtkond, ennekõike isikliku eeskuju ja koostööd soodustavate normide seadmise ja neist lähtumisega.
Koostöö aluseks on peale elementaarse vastastikuse lugupidamise ärakuulamisoskus ja teistega arvestamise tahe. Seega pole koostöös kohta teistsuguste arvamuste naeruvääristamisele ja levinud pseudodemokraatiale – kuulan küll ära, kuid teen ikka oma tahtmist mööda. Selle asemel olgu siiras soov teise mõtteid arvestada, kus vähegi võimalik.
Õpetajate ja kooli koostöö õpilastega, nende arvamuse ärakuulamise vajadus on kujunenud omamoodi mantraks, mida korratakse ja teatakse. Kuid kas igapäevategemistes laste arvamusega ka arvestatakse? Näiteks kuidas kujuneb kooli hindamissüsteem? Kehtiv õigus annab selle kujundamisel koolile palju vabadust. Kas aga koolid küsivad lastelt, mismoodi nemad tahaksid, et süsteem toimiks? Või mis kell peaks kool algama, et laps ei peaks väsinuna koolipinki istuma? Või mis ruumis või selle osas võiks olla tugevdatud valve, et poleks hirmu kiusamise ees. Kõiki neid muresid on lapsed õiguskantslerile kurtnud ning soovinud, et koolis neid rohkem kuulda võetaks. Üks laps kirjutas, et tema unistab sellest, kuidas ta läheb hommikul kooli, hommikusöögilaud on kaetud ning ta istub kogu kooliperega lauda: koos on õpilased, õpetajad, direktor, töömehed, kokad, koristajad. Süüakse kõht täis, räägitakse sellest, mis päeval ees ootab, võib-olla ka sellest, mis eelmisel õhtul juhtus, ja seejärel lähevad kõik koos, kes tööle, kes õppima. Laps arvas, et ehk ei tundukski mõni kontrolltöö siis nii raske ning üle kitse hüppamine ei näiks võimatu. See on mõistlik ja loomulik soov, mis peale koostöö eeldab ka praegusest vahetumat ja vabamat suhtlemist, sooja ja sõbralikku atmosfääri.
Vabam suhtlemine ei tähenda lugupidamatust ja korra puudumist. Jutt on liigsest formalismist ja reeglite seadmisest seal, kus need midagi ei anna või koguni halvasti mõjuvad. Kui palju on selliseid reegleid ja nõudeid, mis on juba ammu olemas ja koolile hästi mugavad, kuid mille eesmärk ja mõju on küsitavad? See on koht, kus kool ja õpetajad saavad koostöös õpilaste ja nende vanematega suurema vaevata palju ära teha. Tuleb vaid normi või reeglit rakendades või uusi välja töötades korraks oma mõttes peatuda ja küsida, on see vajalik või saaks teisiti.
Kokkuvõtvalt tõden, et kuigi eeltingimused paindlike seaduste näol on aja nõuetele vastava õpikeskkonna saavutamiseks loodud, nõuab eesmärgi saavutamine paljude inimeste aega, enese muutmist ja ümbritseva lahtimõtestamist. Et selleni jõuda, tuleb koolidel ja õpetajatel uut suhtumist ja uut vaatenurka vajavad küsimused kõigepealt üles leida ning seejärel oma parimaid oskusi kasutades julgeda oma ideid ellu viia, kui ebatraditsioonilised need lahendused esmapilgul ka ei tunduks.
Lp autor,
olen nõus paljude artiklis väljendatud mõtetega, eriti pealkirjas olevaga.
Kuid on üks suur aga, millest kirjutate ka Teie: Koostöö aluseks on peale elementaarse vastastikuse lugupidamise ärakuulamisoskus ja teistega arvestamise tahe. Seega pole koostöös kohta teistsuguste arvamuste naeruvääristamisele ja levinud pseudodemokraatiale – kuulan küll ära, kuid teen ikka oma tahtmist mööda. Selle asemel olgu siiras soov teise mõtteid arvestada, kus vähegi võimalik.
Miks on liiga paljud pedagoogid jätkuvalt mugavustsoonis, mida sageli iseloomustab silmakirjalikus? Miks ükskõksus ja minnalaskmine on igapäevatööst jõudnud ka enesetäienduse valdkonda?
Kool on kõigis riikides ühiskonna peegliks ja meie peame endale ükskord tunnistama, et asjaosalised /õpetajad on väsinud manipuleerimisest ja valedest. Nõukogude koolise oli manipuleeriv ja see jätkub siiani.
Taani, Soome, Norra õpetajad on ühiskondlikult väga aktiivsed ja see ei ole juhus. Neid koolitatakse isiksuslikult ja professionaalselt võimsateks inimesteks. Meie kolleegid aga peavad keskenduma ellujäämisele (see ei puuduta ainult palka). Nüüd on jälle valimiste fanfaarid, mida siis seekord kokku lubatakse?