Jüri O.-M. Ennet: Minu õpetajad
Psühhiaater Jüri O.-M. Ennet Tartu riikliku ülikooli arstiteaduskonna esimese kursuse üliõpilasena 1961. aastal.
Mida aeg edasi, seda rohkem olen hakanud aru saama õpetajate tähtsusest ja sellest, mida nad on mulle andnud. Isa ja ema, Oskar ja Maris, olid minu esimesed õpetajad.
Kooli läksin 1950. aastal, olen sõjaaegne laps. Alghariduse sain Lagedi koolis. Seda, mismoodi mul tähed selgeks said ning kuidas ma kirjutama ja arvutama õppisin, ma ei mäleta. Küll aga on tänase päevani meeles, kuidas me esimeses klassis teise klassi lastega koos vene keeles „Tare-tarekese” näitemängu tegime. Mina olin peajänku, hüppasin üle lava ja koputasin tarekese uksele: tuk-tuk-tuk, mis tuli mul hästi välja. Pidin küsima veel, kes tarekeses elavad, aga see mul esietendusel meelde ei tulnud. Siit ka üks elutarkus – mängulisust peaks koolis ja igapäevaelus olema palju rohkem.
1953. aastast keskkooli lõpuni õppisin Tallinna 16. keskkoolis. Sel ajal koolikiusamist ei olnud, tehti väga palju sporti. Kes ise võistlustel ei osalenud, tuli staadionile klassile ja koolile kaasa elama, meie-tunne, ühistegemise tunne oli tugev. Direktor Linda Lebbin muretses koolile ka muusikariistad, õpetaja Märtin õpetas pillimängu selgeks – lõime lausa oma puhkpilliorkestri, millega tulime ülevaatusel esimesele kohale ja käisime isegi Musta mere ääres Artekis.
Kool kandis tollal Johannes Lauristini nime. Siit mõte – koolid, tänavad, pargid ja väljakud võiksid kanda meie õpetajate nime. Kelle nime siis veel!
Õpetajatest on eriti meelde jäänud Viivi Maanso, Ants Kõverjalg, Inge Unt, Erich Ubar, Väino Ratassepp, kellelt kõigilt õppisin midagi – taipasin seda alles aastaid hiljem.
Mäletan, kuidas tulevane akadeemik Ants Kõverjalg lõpueksamite ajal meilt küsis, miks me närveerime, hoopis õpetaja peaks muretsema, kuidas ta meid õpetanud on. Tõepoolest, süsteem õpilane ja õpetaja, õppimine ja õpetamine peaks koolis olema üks tervik. Ja muidugi õnnelikkus.
Inge Unt, praegune pedagoogikaprofessor, õpetas koolis psühholoogiat ja tegeles andekatega. Igal inimesel on kaasasündinud eeldused nii heaks kui ka halvaks. Igaühes on mingi andekuse alge, mis tuleb üles leida ja avada. Kui suunata pujäänist üliaktiivne poiss või tüdruk õige asjaga tegelema, jõuab ta kaugele. Kui ta satub valele teele, jõuab ta samuti kaugele, ainult vales suunas. Igal juhul on see tänuväärne seltskond, kes ei istu tuimalt nurgas.
Koolis õpetatakse palju fakte, aga piisavalt mõtlema ei õpetata. Koolist peaks õpilane saama aga eelkõige teadmised selle kohta, mida igapäevaelu nõuab – ja igapäevaelu nõuab kahe käru – töö- ja lastekäru – lükkamist. Teisisõnu, kool peaks andma ettevalmistuse töö- ja pereeluks. Kutsevalik on väga tähtis, sellega tuleks algust teha juba esimeses klassis, aga miks mitte lasteaias. Mida õigema, oma andele sobivama valiku noor teeb, seda õnnelikum ta on. Ka õige häälestus, see, millise emotsiooniga kõike teha, on mis tahes tegevuse juures äärmiselt tähtis. Psühhiaatrina näen kasutamata ressursse ja koolisüsteemi puudujääke iga päev. Näen ka õpetaja ülekoormatust, alatasustatust, liiga madalat sotsiaalset positsiooni.
Mina astusin pärast keskkooli lõpetamist arstiteaduskonda, kus olen õppinud kahte eriala: arstiks-psühhiaatriks ja samal ajal ka spordiarstiks. Oma raja leidsin juba esimese kursuse alguses. Mäletan, et professor Jüri Saarma käis meile loengus oma psühhiaatriakliinikut tutvustamas ja järgmisel päeval läksin tema juurde psühhiaatriaringi – aasta oli siis 1961.
Meenutan tänuga kõiki õpetajaid, kes mind algklassidest kuni ülikooli lõpuni on õpetanud, kusjuures suured õpetajad on olnud ka kõik minu patsiendid. Õpetajad on arvestanud minu suhteliselt aeglase arengukõveraga ja andnud mulle julguse olla mina ise. Kui elu oleks läinud nii, et minust ei oleks saanud tohtrit, oleksin õpetaja.
Keila 10.klass emakeele tunde pole…..
Mida kostak Kristian Jaak Peterson ….
Oleme ikka uhked voi
-Issake kui ilus poiss!!!
Niiiiiiiiiii nunnnnnnnnnnu!!!!!!