Kannapöördega kooli

Anna Lihodedova, Reijo Väljak ja Mari-Liis Nummert olid veel aasta tagasi ametis väljaspool kooli. Esmaspäeval astusid nad aga Eestimaa eri paigus õpetajaina klassi ette, moraalseks toeks programm „Noored kooli”.

Kunstnik murrab keelebarjääre

Tallinna Pae gümnaasiumi uus eesti keele ja kunstiõpetaja Anna Lihodedova on varasemas elus teinud põnevaid kunstiprojekte. Näiteks on vabakutselise kunstniku ja illustraatorina töötanud naine löönud kaasa rahvusvahelise kehamaalingute võistluse korraldamisel. Verivärskel õpetajal on endalgi käsil õpingud, ta omandab Eesti kunstiakadeemias vabade kunstide magistrikraadi.

Lihodedova hakkab õpetama eesti keelt ja kunsti kolmandates klassides, neljas paralleelis.

„Kunsti õpetan eesti keeles, mis annab vene emakeelega lastele, kes ei õpi kümblusklassis, suurepärase võimaluse praktiseerida eesti keelt,” räägib Lihodedova, kes sai väga hea eesti keele oskuse Tallinna humanitaargümnaasiumi keelekümblusklassist.

Oma kogemusele toetudes võib ta öelda, et eesti keele teadmine on suureks abiks ja toeks nii õpingutes kui ka väljaspool kooli.

„Tahan olla oma õpilastele eeskuju, näidata neile, et keele selgeks õppimine on võimalik ja see tuleb neile kasuks,” kinnitab Lihodedova, keda paneb muretsema, et vene emakeelega noored lahkuvad Eestist teistesse Euroopa riikidesse. „Arvan, et üks põhjus on eesti keele teadmiste madal tase. Puudub julgus keelt kasutada, see hirm on praktika puudumisest. Minu eesmärk on õpetada uskuma iseendasse ja oma võimetesse, julgustada õpilasi kasutama keelt ka väljaspool kooli.”

Lihodedova sõnul on „Noored kooli” programmiga muutunud tema prioriteedid. Enne seda oli noor naine rohkem enese ja enda teadmiste keskne, nüüd on aeg teadmisi ja kogemusi teistega jagada.

„Teadmiste ja kogemuste pagasiga, mida programm on andnud, julgen minna algava õppeaasta pardale ja olen selleks valmistunud,” sõnab ta reipalt. „Olen valmis jagama ja teiste kogemusest õppima. Aasta ringi on toeks tuutorid, kes käivad regulaarselt tunde vaatamas ja viivad läbi tagasi­sidevestlusi, mis aitavad mul oma tundi analüüsida ning järgmisi veel paremini anda.”

Lihodedova arvates peab hea õpetaja olema eelkõige ise õnnelik, siis saab ta ka õpilastele rõõmu jagada. Et olla õnnelik, selleks vajab ta ka oma varasemaid tegemisi. Lihodedoval ongi need nüüd koolieluga tihedalt lõimitud.

Elumuutuse ees ta hirmu ei tunne, pigem on vaimustuses. Paar päeva enne avaaktust on siiski palju mõtteid ja küsimusi, millele ei ole võimalik vastata. Näiteks kuidas võtavad ta vastu õpilased ja vanemad ning mismoodi reageerivad tõsiasjale, et sel õppeaastal õpetatakse kunsti eesti keeles.

„Viimane küsimus on eelkõige seotud vene emakeelega inimeste negatiivse hoiakuga ja hirmudega eestikeelsele õppimisele ülemineku ees,” tõdeb Lihodedova. „Mina soovin teha ülemineku õpilaste jaoks võimalikult pehmeks, aga selle jaoks peavad nad saama keelepraktikat juba varakult. Nii tekibki vastuoluline olukord.”

Juht­kond ja ainesektsiooni õpetajad on olnud uue tulija suhtes igati abivalmid ja toetavad.

Sõprus­konna reaktsioon Lihode­do­va kannapöördele oli erinev. Oli neid, kes olid otsusest vaimustuses, aga ka sõpru, kes ei saa aru, milleks seda kõike vaja on.

„Viimaseid paneb muretsema eelkõige see, et minu töö ja õpingute koormus on nii suureks kasvanud, et tihti ei ole võimalik leida aega puhkuseks ja sõpradega aja veetmiseks,” muheleb Lihodedova. Kuid mõni hakkas ka ise tundma tõsist huvi „Noored kooli” programmi vastu ja küsib pidevalt infot. Võib-olla paari aasta pärast saavad ka nendest uued noored õpetajad, loodab Lihodedova.

Ta ei hakka praegu ennustama, kas jääb kooli ka programmi lõppedes.

„Praegu mõtlen sellele, mida saan teha oma õpilaste jaoks siin ja praegu, mis meetodid neile kõige paremini sobivad, mis teemad enim huvitavad ja kuidas teha meie koostöö võimalikult efektiivseks,” nendib ta.

Swissotelist Noarootsi

Noarootsi kooli 3.−9. klassile annab sellest õppeaastast inglise keele tunde uus õpetaja Reijo Väljak (pildil). Filoloogi­diplomi asemel on tal pagasiks üheksa aastat kogemust hotelliäris. Väljak on juhtinud konverentsi- ja restoranimeeskondi Tallinnas Swissotelis ning töötanud ka Inglismaa ja USA võõrastemajades, kust sai suhu suurepärase inglise keele. Tallinna tehnikaülikoolist omandatud bakalaureusediplomile on erialaks kirjutatud ärikorraldus. Väljakul on ka terve hulk hobisid: fotograafia, kitarrimäng, sport ja reisimine. Tema suur unistus on reisida ümber maailma. Enne ilmareisile asumist kandideeris ta aga programmi „Noored kooli” 7. lendu ja osutus möödunud sügisel üheks väljavalituks. Kokku alustas tänavu sügisel 7. lennust õpetajatööd 14 inimest.

„Otsisin uusi väljakutseid ja tundsin, et vajan hotellitööle vaheldust,” lausub Väljak. „Tean, et minu tugevused on seotud noortega ja nendes potentsiaali leidmisega. Samuti soovisin ennast arendada ja juurde õppida. „Noored kooli” täpselt seda pakubki − võimalust ise õppida ja arendada noorte potentsiaali. Kunagi varem ei olnud ma õpetamise ega koolis töötamise peale mõelnud. Võtan seda programmi kui ülikooli − lisaks heale praktikale, täiskoormusele koolis, saan ka teooriat: koolitusi ja seminare, mis senini on olnud väga arendavad.”

Väljaku sõbrad on pisut hämmingus ja küsival seisukohal, kuid siiski toetavad ja ootavad põnevaid koolilugusid.

„Tunne on ärev,” tunnistas Väljak enne esimest koolipäeva. „Nii palju on küsimusi ja nii vähe vastuseid. Küsin palju, aga loodetava vastuse asemel tekib vaid küsimusi juurde. Kuidas tekitada igas tunnis huvi? Kuidas jõuda erinevate noorteni ja neid innustada? Olen kindel, et praktika ja kogemuste kaudu hakkan varsti saama ka vastuseid.”

Vanemad õpetajad on noore kolleegi väga hästi vastu võtnud ja ta tunnebki end iga päevaga üha paremini. Väljak peab äärmiselt oluliseks programmist saadud tuge, kõik läbitud eelkoolitused on olnud ikka selleks, et kooliaastale oleks lihtsam vastu minna. Asjale annab jumet, et koolitused on koostanud õpetajad, kes on sama programmi varem läbinud. Küll nad juba teavad, kust king pigistab!

„Järgmise kahe aasta jooksul jätkuvad seminarid ja lisaks sellele annavad mulle pidevat tagasisidet ainedidaktikud ja tuutorid, kes käivad minu koolitunde vaatamas,” kirjeldab Väljak tulevikku.

Mida arvab vastne õpetaja oma palgast? Kas selle väiksus ei kohuta, hotellibisnises oli teenistus ju priskem?

„Palk on väike, aga olen sellest teadlik ja vähendan püsikulusid miinimumini,” sõnab Väljak. „Õnn ei peitu rahas ega asjades ja õpetajapalgaga saan hakkama järgnevad kaks aastat − olen sellega arvestanud. Tulin kooli, et õpetada ja selle käigus ise õppida.”

Siiski leiab ta, et õpetajate palk peaks olema nii suur, et tööle oleks suur konkurss ja õpetajaks saaks rohkem inimesi, kes usuvad kõikide noorte andekusse.

Kas Väljakust saabki pedagoog, ei tihka ta täna veel öelda.

„Seda vaatan kahe aasta pärast, kui programm on lõpetatud,” lubab ta.

Värbas ennastki õpetajaks

Põlvamaal asuva Friedebert Tuglase nimelise Ahja kooli uue ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja Mari-Liis Nummerti (pildil) varasemat tööteed on saatnud suurlinnade tuled. Ta on olnud Tallinna linnavolikogu SDE fraktsiooni juures aseesimehe nõunik, Tartu Indiefesti muusikaprogrammi kokkuseadja ning käinud praktikal sellistes huvitavates kohtades nagu sihtasutus Tallinn 2011 ja Tartu loomemajanduskeskus. Kõike seda on toimekas noor naine teinud usuteaduse õpingute kõrvalt Tartu ülikoolis.

Üks ametipost on siit loetelust siiski puudu ja just see sai kaalukeeleks, miks Nummert Väikese Illimari maile õpetajaks läks – „Noored kooli” esindajatöö Tartu ülikooli juures. Selles ametis tuli tal otsida võimekaid noori, kes võiksid programmi tulla ja kooli tööle asuda.

„Kohtasin vapustaval hulgal inimesi, kes panustavad ühel või teisel viisil väga ilusa eesmärgi nimel – et igal lapsel oleks võimalus heale haridusele,” räägib Nummert. „Veidi platonlikult võin öelda ka, et näen, kuidas nende sisse on segatud kulda ja teatav väärtuspõhisus. Ühiskondliku hüve tunnetamine laseb neil tegutseda viisil, mis pole suunatud vaid vahendile. Seega on minu otsus kooli tööle asuda paariaastase intensiivse katsetamise, kogemise ja mõtisklemise tulemus.”

Nummert on tagasivaatavalt hinnanud õpetajate rolli oma väärtushinnangute, oskuste ja teadmisjanu kujundamisel. Põhikooli lõpuni käis ta Antsla gümnaasiumis ja hindab seetõttu maakooli vahetut olemist ja tunnet, et õpetajatel on võimalus märgata õpilast, kannustada tema huvi. Gümnaasiumis valis ta endale erialase õppesuuna, Tallinna 32. keskkooli ajaloo ja õiguse klassi.

„See toetas suurepäraselt süvenevat teadmisjanu ja rabas avatud olekuga, kas või õpetaja-õpilase suhetes,” meenutab Nummert. Erilise tänutundega mõtleb ta kolmele õpetajale, Naima Klitsnerile, Heikki Silvetile ja Maarja Meriganile, kes on salamisi suunanud teda paljude valikute ja tõekspidamisteni.

„Ülikoolis avastasin toreda ehmatusena, et küllap olen julgenud valida usuteaduse ja ajalooõpingud just nende õpetajate tõttu,” nendib ta. „Minu kuvand heast õpetajast on süntees neist – et õpetaja on omanäoline ja inimlik, meeletu teo- ja empaatiavõimega, lummatud oma õppeainest, kuid uudishimulik ka kõiges muus, mis aineülene. Õpetaja ei tundu mulle fiktsionaalne, kriidipuruste käte ja virna kontrolltööde alla mattunud, vaid inimlik – oma erilise kogemuse ja tõemeelega, armastab lugeda luulet, tegeleb hobiaiandusega või tantsib hoopis rahvatantsu.”

Maailmaparandaja hingega Nummert usub, et varasemad valikud saadavad teda ka õpetajatöös ja ta pole selle nimel midagi jätnud. Vastupidi – ta teab, et õpetajatöö kujundab tulevase mina meeldivaks ja mitmekülgseks.

„Tunne on meeldivalt ärev,” tunnistas Nummert paar päeva enne avaaktust. Tööpäevad koolis pole veel kordagi üksteise nägu võtnud. Oodates meeletult õpilastega kohtumist, on tekkinud palju küsimusi: milliste noortega on tegemist, mis neid huvitab ja kuidas sujub koostöö klassis. Nummertist saab ka kooli huvijuht.

Ta peab programmi tuge alustavale noorele hindamatuks. Osaleja ümber on punutud võrgustik, kus tuge pakuvad mentor, ainedidaktik, lennukaaslased ja vilistlasliikumine.

„Töö on toetatud oskuspõhiselt – ainegruppides on võimalik vahetada materjale ja mõtteid, liidrikoolitus abistab näiteks klassi juhtimise arendamisel, lisaks magistriõpingud Tallinna ülikooli parimate ainedidaktikute käe all,” loetleb Nummert ja lisab nimistusse ka emotsionaalse toe õpipaariliste ja programmi meeskonna näol.

Nummerti kaaslased ei ole naisele kordagi esitanud tüüpküsimust, millise palga eest ta tööle läheb, ega pidanud õpetajaametit vähem väärtuslikuks kui mõnd teist tööd.

„Vanasõna „Ütle mulle, kes on sinu sõbrad, ja ma ütlen sulle, kes oled sina” peab paika,” rõõmustab Nummert. „Ma tean, et ka sõbrad hindavad kõrgelt haridust ja haritust ning mõistavad, et haridusel on suur vägi inimese ja ühiskonna kujundamisel. Olen kaaslastele tänulik, sest nende tagasiside tõttu oleme saanud koos ragistada hariduselu valupunktide, aga ka rõõmude üle.”

Õpetajate väiksest palgast enam on Nummertit haridusvallas kohutanud hoopis see, et kooli nähakse tihti kui kasumlikku ettevõtet, mille eesmärk on teenida tulu. Kui kooli pidamine koolipidajale kasumlik pole, tuleb mittekasumlik ettevõte kiirelt sulgeda. Samuti käitutakse mittekasumliku ettevõtte töötajatega – koormust kärbitakse halenaljaka piirini, kuni koht kaob.

Kas Mari-Liis Nummert jääbki kooli? „Pööran selle küsimuse ümber ja ütlen hoopis nii – kool jääb minuga,” vastab ta kavalalt.

—————-

Noor õpetaja: „Soovin, et ma ei muganduks”

Saku gümnaasiumis tänavu klassiõpetajana ametisse asunud Liisa Lumiste (pildil) on aasta jagu maitsnud bürok­raadileiba, koordineerides SA Archimedese Eduko büroos haridusteaduse ja õpetajakoolituse edendamist.

Miks otsustasid nüüd kooli minna?

Süda ütles nii! Ma tean, et see kõlab naiivselt, kuid kinnitan, et naiivset ja roosamannast ettekujutust mul õpetajatööst ei ole. Tean täpselt, mida see töö koos murede ja rõõmudega endast kujutab. Valik on väga teadlik.

Olen lõpetanud 2012. aasta suvel Tallinna ülikoolis klassiõpetaja eriala. Otsustasin pärast lõpetamist, et õpetajaks võin ma hakata alati, aga enne seda proovin muid asju. Töötasin kooli kõrvalt Tallinna ülikoolis üliõpilasesindaja ja õppetöö koordinaatorina ning eelmise aasta augustist SA Archimedese Eduko büroos koordinaatorina. Jätkan mõnda aega õpetajatöö kõrval osalise koormusega ka seal.

Läksin õpetajaks õppima kindla teadmisega, et minust saab õpetaja. Õppimisaja jooksul oli perioode, mil ma oma valikus nii kindel ei olnud. Motivatsioon oli alati suurem praktika ajal ja pärast seda. Seetõttu toetan igati plaane suurendada õpetajakoolituse praktika mahtu ja hajutada see üle kogu stuudiumi. Selle kaudu saab üliõpilane aru, kas õpetajaamet on tema jaoks või mitte.

Eelmisel sügisel, kui kursusekaaslased oma õpetamiskogemusi jagasid, kripeldas natuke küll. Kevadel tuli pakkumine kandideerida Saku gümnaasiumi klassiõpetajaks. Mõtlemiseaega ma endale pikalt ei võtnud, kandideerisin ja osutusin valituks.

Olen andnud endale ka lubaduse, et hetkel, mil ma hommikuti tööle minna ei taha ja ainult oma ametimuredest räägin, otsin endale teise töökoha. Loodan, et sellist hetke ei tule.

Keda õpetad?

Hakkan õpetama 4. klassi ning esimeses kooliastmes inglise keelt. Esimesel veerandil töötan asendusõpetajana vanemate õpilastega. Esimesel koolipäeval andsin 9. ja 10. klassile aga hoopis keemiat.

Kuidas tunne on?

Tunne on väga hea. Ideid on palju, kolleegid on toetavad ja süda rahul.

Ebakindlust on natuke ka. Annan endale aru, et amet on väga vastutusrikas. Mul on visioon sellest, millised mu tunnid ja klassikliima olema peaksid, kuid kas mu teadmised ja kogemused selleni jõuda lubavad, ma ei tea. Soovin, et jääksin enesekriitiliseks ning suudaksin ennast kõrvalt vaadata, et ma ei muganduks ja oleksin alati valmis õpilastelt õppima.

Plaanis on kasutada kõiki võimalusi, et ennast erialaselt arendada.

Kas palga väiksus ei kohuta?

Muidugi olen viimaste kuude jooksul sõpradega korduvalt naljatanud, et nüüd ei jää üle muud, kui rikas mees otsida. Palk on probleem, ja tõsine probleem. See peegeldab väga hästi seda, milline on ühiskonna suhtumine õpetajaametisse. See häirib. Õpetajana tahan tunda, et mind väärtustab lisaks õpilastele ja lapsevanematele ka riik.

Kuna mul on päris palju töökogemust ka muudes valdkondades, hakkab mul õpetajatöö kõrvalt olema ilmselt lisatööd ja -projekte, ja kindlasti mitte sellepärast, et aega on üle.

Kas Archimedese töö jätsid igaks juhuks alles?

Archimedese töö ei jää igaks juhuks alles. Õpetajakoolituse õppekavade arendamine on väga oluline, kuid nõuab palju lisaressurssi. Praegu on võimalik tänu Euroopa Liidu sotsiaal­fondile ülikoolidele selleks lisaraha anda. See on minu jaoks oluline ja hingelähedane valdkond. Loodan, et saan sellesse ka edaspidi kas või natukene panustada.

Kuidas kolleegid on vastu võtnud?

Saku gümnaasiumi tuli päris mitu uut õpetajat. Vastuvõtt on olnud soe ja abistav.

Millised olid esmamuljed õpilastest?

Kuna alustan asendusõpetajana, siis olen esimesel veerandil oma elemendist väljas. Kohtumine oma tulevase klassiga oli tore. Klass on ühtehoidev ja õpilased toredad. Ootan juba väga, et nad päriselt endale saaksin.