Karl Martin Sinijärv: Lennukaid mõtteid

20. sept. 2013 Karl Martin Sinijärv kirjanik - 1 Kommentaar

Tulin paari päeva eest Islandilt ja hea oli, et tulema sain. Sõber kirjutas, et ajastusega mul vedas – tund pärast mu äralendu saabunud maale sajandi torm, lennud tühistatud, inimesed lennelnud mööda parkimisplatse ringi nagu meeripoppinsid, autoteed muutunud läbimatuks, lumi unnanud mägesid mööda ja liikurmasinate hulk kraavides ja kuristikes kasvanud hüppeliselt. No kui Põhja-Jäämerelt ikka tuuleke tuleb, puhudes sekundis meetrikest sada või nii, siis tõesti nalja ei ole. Ometi on mõned inimesed sel saarel nii tuhat aastat elanud ja erilist kurtmist ei kostnud kuskilt. No ei ole metsa, siis ei ole. No on mäed, siis on. Isegi selle üle võib uhkust tunda, et „poodides on meil kaupa küll väikses valikus, ent see-eest on see kolm korda kallim kui kusagil mujal”.

Olulisem on siiski see, et sel ajal, kui mina saare peal olin, lennud veel käisid. Ka siselennud. Islandil on üsna mitmeid kohti (inimestega asustatud sealjuures), kuhu muu kui lennukiga väga ligi ei pääsegi. Või kulub selleks kogu maailma aeg. Lennukiga sõitmine on seal umbes sama lihtne nagu trollibussiga sõitmine Tallinnas. Jah, valideerima peab ja natuke tuleb siiski ka piletiraha maksta. Aga ei mingeid tobedaid ja silmakirjalikke turvakontrolle näiteks. Võtad pileti, istud lennukisse ja potsatad naksti poole tuhande või enama kilomeetri kaugusele maha. Linnakesse, kus elab nii kaheksateist tuhat elanikku ehk. Aga õhulaev käib sinna peaaegu sama tihti nagu buss Tallinna ja Tartu vahet. Jah, sest bussiga mägiteedel ukerdades kuluks sõidule terve tööpäev. Lennuk viib neljakümne minutiga.

Ilmselgelt ei ole see majanduslikult mõttekas Eesti mõttemudeli kohaselt. Selle piletirahaga lennuliin ju kasumisse ei jõua. Siinkohal eestilik mõtlemine lõpeks ja lennuühendusele Setumaaga tõmmataks rasvane kriips peale. Aga. On üsna selge, et keegi ei taha minna eriti tihti kuhugi, kuhu ja kust ära jõudmiseks kulub tööpäevade kaupa aega. Seepärast on ka lihtne väita, et sinna asja ei olegi. Siiski on nii, et kuhu pääseb, sinna tekib ka asja. Ja kokkuhoitud inimaeg muudab sisulises mõttes lendamise võimaldamise täiega kasu(m)-likuks ning eeskätt arukaks.

Olgu. Ütleme, et Eestis (kus on küll neli korda rohkem elanikke kui Islandil) ei ole tõesti väga palju kohti, kuhu ilmtingimata lendama peaks. Ja näiteks Kärdla vahet on ju väga mõnus lennata, kui võrreldes bussipileti hinnaga kaotad neli eurot, aga võidad neli tundi. Iseasi, et neid lende kole vähe on. Rohkem peaks olema. Ent tõesti saab Eestis suuremasse jakku paikadest autoga kärmemini ja mugavamalt pärale. Küll aga võiks siit koita uutmoodi mõtlemine rahvusliku (pigem siiski riikliku) lennunduse ülesputitamiseks. Lihtsalt miljonite kühveldamine suurde musta auku (pigem siiski kasti) ei pruugi kõige targem olla, mõistetakse ehk juba mõne aasta möödudes. Mingi mõte võiks asjal ka taga olla, sedastub ehk samuti. Ja kui matta maha unistused üle ilma lendavate hiinlaste ja jaapanlaste Tallinnas ümberistutamiseks – nemad näikse Helsingiga üsna rahul olevat –, siis võiks pilgu lähemale pöörata.

Need Islandi pisilennukid teevad sihukesi kuni tuhandekilomeetrisi otsi, Gröönimaale ja Fääri saartele tera pikemaidki. Ja kui nüüd vaadata, mis meil sellisele kaugusele jääb, ja püüda need kohad toimivaks võrgustikuks ühendada? Võib selguda, et Visbyl on Novgorodiga üht-teist kõnelda, või Pihkval Kaunasega või Ventspilsil Kotkaga. Telegraafi algusaegadel kahtlesid targad onud Ameerikas samuti, kas Maine’i osariigil ikka on Texasele midagi öelda, et nende vahele traadi vedama peaks. Tänapäeval on selge, et kõigil on kõigile midagi öelda, anna ainult võimalus. Isegi siis on öelda, kui midagi öelda ei ole. Lendude ja rongidega sama lugu. Juba teadmine, et sul on võimalus kuhugi kähku ja mugavalt välja jõuda, annab elukvaliteedile juurde, rääkimata jõudmisest endast. Nii et kulg ja kohalejõudmine on olulikud, ent lisagem neile kindluse mõlema võimalikkuses, ja oleme jõudmas asja tuumani. Seesama asi Haapsalu raudtee ja muude transporditeemadega, mida ikka ja üksiti majandusvõtmes püütakse lahti harutada. Sõbrakesed, see ei ole võimalik. Eesti ei ole mingi majanduslikult tasuv projekt. Puhas kulu ja „ühised rõõmsad võlad”, kui meenutada Reformierakonna esipoeeti. Olulik on, et inimestel hea hakkaks. Neid võib selle nimel ju natuke lennutada, eks ole.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Karl Martin Sinijärv: Lennukaid mõtteid”

  1. Lembit Jakobson ütleb:

    Enne selliseid lennukaid mõtteid võinuks tutvuda, kust ja mille arvelt tuleb (tuli) Islandi rikkus. Suur Reikjavikus elab tänaseks juba vist üle poole Islandi rahvast.Kaitsekulutuste olematus, millest vabanenud raha saab edukalt kasutada mujal. Kasvõi lennuliikluses..
    Maailma äärel elamine pole meelakkumine: igal aastal toimub üsna suur ränne Islandilt ära. Lahkunuid asendavad poolakad jt idaeurooplased.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!