Kas õpetaja Laur või Julk-Jüri?

30. sept. 2013 Mihkel Rebane Kiili Gümnaasiumi direktor - 6 kommentaari

Olen juba pikemat aega vastakate tunnetega jälginud debatti, kus tuntud eliitkooli direktor vastandab end aastast aastasse erinevatele pedagoogikaasjatundjatele teemal, kas koolide edetabelid on saatanast või hoopis määrava tähtsusega informatsioon hariduse kvaliteedi ehk selle kohta, millised on head ja millised halvad koolid.

Veidi lihtsustatult võiks öelda, ja nõnda kiirelt debati lõpetada, et tegelikult on asi valikutes: te kas tahate panna oma lapse Julk-Jüri või õpetaja Lauri kooli. Aga kuna lihtsa ja ilmselge ümber on jätkuvalt palju sõnamüra, siis mõelgem korra neile koolitüüpidele.

Julk-Jüri koolis on kõik lihtne ja selge. Eesmärk on eeskujulik numbriline lõpptulemus ja te peate uskuma, et kõrged lõpueksamite skoorid teevad teie lapsest eduka ja õnneliku inimese. Muidugi tuleb arvestada ka mõningate ebameeldivustega, peate näiteks ühes või mitmes aines palkama eraõpetaja, sest muidu ei püsi laps kõrgkonkurentsis, aga seda teevad ju ka paljud teised. Te peate arvestama lapse koolistressiga, kui Julk-Jüri käratab, et koolis ei peagi tore olema. Aga pole midagi, selle eest taob ta lapsele katekismuse mõlemat pidi pähe.

Julk-Jüri pole teab mis pedagoog, aga tema kool on mainekas, kord on majas, lapsed õpivad kindlasti lugema ja kirjutama ning need, kes sinna ei pääse on kadedad. Pered on muidugi pinges, aga elu kui olelusvõitlus ei saagi kerge olla. Arno saab kindlasti hakkama ja aitab Teeletki, Kiirele võetakse eraõpetaja, aga Toots ja Tõnisson sinna kooli tänapäeval ei pääseks või kukuksid ruttu välja.

Keerulisem on lugu õpetaja Lauri ja tema kooliga. Talle on olulised kõik lapsed ja talle meeldib õpetada ning jälgida iga lapse võimetekohast arengut. Kuid hindeid ja mõõtmist ta eriti ei armasta, nõrgematelt nõuab vaid poole ülesande täitmist ja lõpuks ütleb kõigile, et olete väga tublid. Vanemad on üldiselt rahul, olgugi et mõnikord on selgunud, et kõik lapsed polegi lugema õppinud või viitsinud lõpueksamitel pingutada. Kool pole edetabeli tipus, aga õnneks usuvad vanemad, et see ei määra lõplikult nende laste võimalusi olla edaspidises elus õnnelikud ja edukad.

Õpetaja Lauri kooli võivad kõik tulla. Arno oleks võinud küll ka Julk-Jüri juurde minna, sest ta on matemaatikas nii hea, aga noh, see et tal siin rohkem aega unistada on, pole ju ka paha. Tõnissoni üle on hea meel, sest eks põllumehelegi kulub veidi maailmakirjandust jms ära. Tootsiga on muidugi häda, aga kui ta praegu välja visata, läheb kindlasti pätiks, peab lihtsalt kannatlik olema ehk tuleb pärast kooli mõistus pähe.

Eestis on mõlemat sorti koole ja nende lahterdamine pole sugugi kerge, sest eks töötanud ka Laur ja Julk-Jüri ühes koolis. Aga mingi hägusa joonena on koolitüübid siiski eristatavad. Seetõttu on nende ühes edetabelis presenteerimine ilmselgelt kurjast. Mõlemad koolid on omal moel tulemusele orienteeritud, aga eesmärgid ja nende saavutamise viisid on silmanähtavalt erinevad.

Ma ei halvusta edetabelite liidreid, aga olen seda usku, et nii hea haridustava kui ka valdav pedagoogiline suundumus Eestis on pigem õpetaja Lauri kool. Ideaalne oleks kui õpetaja Laur, omal inimlikul viisil, saavutaks kõik hariduslikud eesmärgid, st nii teadmised ja oskused kui ka eluks vajalikud väärtused ja hoiakud. Häda on hoopis selles, et neid päris Laure on vähe, aga just Julk-Jüri pedagoogika on kõigile, ka kehvematele koolidele jõukohane.

Lõpetuseks ja lohutuseks võin oma piisavalt pika kogemuse põhjal kinnitada, et olgu üks või teine kool, lõpptulemus on ikka sama: Jukust saab Juhan ning kooli osa on selles väiksem, kui me tunnistada julgeme.


6 kommentaari teemale “Kas õpetaja Laur või Julk-Jüri?”

  1. Martin Saar ütleb:

    Äärmiselt demagoogiline ja mustvalge lähenemine inimeselt, kes minu teada ei tunne enda poolt Julk-Jüri kooliks tituleeritud koolikeskkonna väärtusi ega tegelikkust. Kui inimesele ei meeldi riigieksamitulemuste afišeerimine (mis, muide, on vastuvõetamatu ka mulle ja olen sellest nii kirjutanud kui oma koolis sellel teemal sõna võtnud), siis võikski keskenduda sellele. Mitte pimesi asuda hoopis teiste asjade ja lugude kallale. Kooli direktorilt ootaksin tõsisemat süvenemist, asjatundlikumat suhtumist ning kriitilisemat mõtet stereotüüpide osas. Piisaks ehk rohkematest mõttevahetusest nende/selle “tuntud eliitkooli(de)” õpilastega…
    Aga tõtt-öelda näib see olevat üks osa suuremast peamiselt väikelinnade ja maapiirkondade kooli(juhti)de kampaaniast alavääristada ja rünnata suurlinnade koolide gümnaasiumeid, väites, et nendes pole oluline õpilase isiksus ja huvid, vaid roll mutrina. Kampaania eesmärk on loomulikult õigustada oma eksistentsi, luues võltspilte “vaenlase nõrkustest” ja “enda tugevustest”. Kurb… Tegelikult ei määra koolikeskkonna olemust ja identiteeti “Julk-Jüri” või “õpetaja Lauri”-koolina mitte asupaik (või müstiline “elitaarsus”), vaid ikka koolipere ja selle traditsioonid, keskkond.

  2. Mihkel Rebane ütleb:

    Ilmselt pole kommenteerija olnud piisavalt tähelepanelik, küsimus pole edetabelis kui seesuguses, vaid selles, kuidas seda käsitletakse. Teiseks on loomulikult ja möödapääsmatult tegu lihtsustusega, kuid mõlemas toodud näites on plussid ja miinused, mis enamasti on ka kõigi koolide sees olemas.
    Kolmandaks pole meil – väljaspool Tallinnat – mingit kibestumist, me elame omas süüdimatus mullis.
    Ka ei halvustanud ma konkreetse kooli õpikeskkonda, aga kuna saan aru, millisele koolile viitate, võin öelda, et tunnen, seda keskkonda suurepäraselt ja seal on nii suuri plusse kui ka miinuseid – nagu igal pool.

  3. Ruth ütleb:

    Mulle aga meeldis Kiili kooli direktori probleemi asetuse toon ja stiil. Näiliselt ” must-valge”, aga lahendus kui kontrastide hajumine, koondub selgelt viimasesse lõiku. Teie kommentaar aga üleolevuse uttu mattunud ja selles puuduvad head väitluse elementaarsed tavad.
    Õpilane klassis vajab ka oma ruumi. Ekstensiivne õpetamine, mis nn. eliitkoolides ainuvõimalik eksistentsi õigustus, muutub ühel hetkel rutiiniks ja kaotab oma üllatusliku aktiviseerimise võime, kus hea õpetaja on sageli domineeriv, performance’i kangelane. Küsimus on, kas õpilasele jääb teadmisteomandamise showbusiness’is mingit hetke, kus hinge tõmmata ja mõtteid koondada. Peale kooli lõpetamist on ta ju üksi silmitsi tegemaks otsuseid elukarussellis, mis sugugi ei pruugi sarnaneda turvaliste kooliseintega.

  4. Martin Saar ütleb:

    1) Seda ma just väidangi, et tuleks tähelepanu pöörata sellele, kuidas edetabelitele läheneda (minu arust ei peaks neid ajakirjanduses üldse avaldama), mitte hakata seostama seda kunstlikult koolikeskkonnaga. Koolide võimalik liigitamine kaheks äärmuslikuks versiooniks on siiski meelevaldne ning ei ole ka seotud edetabelitega… mitte kuidagi. Seda väitsin ja ei leia, et seda väites oleks kuidagi üleolev olnud. Kaks väidet: “Julk-Jüri koolis on kõik lihtne ja selge. Eesmärk on eeskujulik numbriline lõpptulemus ja te peate uskuma, et kõrged lõpueksamite skoorid teevad teie lapsest eduka ja õnneliku inimese.” ning “Olen juba pikemat aega vastakate tunnetega jälginud debatti, kus tuntud eliitkooli direktor vastandab end aastast aastasse erinevatele pedagoogikaasjatundjatele teemal, kas koolide edetabelid on saatanast või hoopis määrava tähtsusega informatsioon hariduse kvaliteedi ehk selle kohta, millised on head ja millised halvad koolid.” on teksti struktuuris autori poolt siiski lahutamatult seotud… minu kommentaar aga üritas tähelepanu juhtida sellele, et ühes ja samas koolis võib olla selles küsimuses ka eriarvamusi ja väljaöeldud seisukohad ei pruugi kajastada sajaprotsendiliselt igapäevase õppe sihiseadeid ja keskkonda. Teksti viimase mõttega olen suures ulatuses nõus. Paraku ei kompenseeri see aga meelevaldset vastandamist/lihtsustamist (kuigi see võib lugejatele meeldida). 2) Ruthi kommentaar aga taastoodab täpselt seda sama müüti, samas meelevaldsuses. Ta väidab: “Ekstensiivne õpetamine, mis nn. eliitkoolides ainuvõimalik eksistentsi õigustus, muutub ühel hetkel rutiiniks ja kaotab oma üllatusliku aktiviseerimise võime, kus hea õpetaja on sageli domineeriv, performance’i kangelane.” Millele see väide tugineb? Oma kogemusele õpetajana? Oma kogemusele õpilasena? Mina olen töötanud nii Gustav Adolfi Gümnaasiumis kui ka Tallinna Reaalkoolis ja julgen väita: meie õpilastel on hetki hinge tõmmata, mõtteid koondada, neil on oma ruum… Ja tasub eristada köitvat/haaravat õpetamist sellest, mida nimetati “ekstensiivseks”.

  5. Mihkel Rebane ütleb:

    Paljuski on siin küsimus ka selles, kelle positsioonilt kõneldakse: koolijuhi, õpetaja, õpilase või lapsevanema. Koolijuhina võin kinnitada, et paljusid häirib, kui üks kolleeg end aastaid teistest kõrgemale asetab ja siinkohal võiks tuua palju tsitaate. Aga ükski koolijuht, eriti veel sadu aastaid vana kooli juht, pole teinud (seda) kooli, vaid kool on teinud tema. Erandina ehk Lauri Leesi ja mõni üksik veel.
    Just selline positsioneerimine kahjustab tegelikult eliitkoole, kus olen olnud nii õpetaja, lapsevanem kui ka vilistlane.
    Pedagoogikas pole aga Lauri-koolile altenatiivi ja ma ei väida, et see on eliitkoolidele võõras nagu ka see, et numbrite nimel õppimine on üldine pahe.
    Võtsin teadlikult koolijuhi positsiooni, sest ükskord peab keegi julgema alasti tõe välja öelda.

  6. Martin Saar ütleb:

    Aitäh kommentaaride eest – see aitab oluliselt paremini mõista! Eriti just seda küsimust, kelle positsioonilt vastav mõte/mure/probleem on kerkinud. Ebakõla tekkis ehk sellest, et mina lugesin artiklit õpetaja perspektiivist, mis on ühelt poolt nii suur vabadus (ei pea esindama kedagi teist peale enda kui koolikollektiivi osa, puudub vajadus kõnelda kellegi eest või kellegi nimel), teiselt poolt suur piirang (milline on ühe õpetaja maksimaalne võimalus panustada koolikeskkonna kujundamisesse? mhh…) Minul on kujunenud nii oma kooliaastatele tuginedes kui õpetamiskogemusele toetudes arusaam väga heast õpetajast, kelles kombineeruvad konkreetsus, sirgjoonelisus ja väärikus ühes inimlikkuse ja hoolivuse ning teistega arvestamisega. Neid omadusi ei ole aga võimalik üheselt defineerida ega sama joonlauaga mõõta, palju sõltub ka inimese iseloomus… Ja pahatihti juhtub, et esmalt karmi ja paindumatuna, kohati rabeda õpetaja varjus on tegelikult nii oma valdkonda kui ka õpilasi kõrgelt hindav ja neist lugupidav ning neile parimat sooviv inimene. Või siis pealtnäha malbe ja leebe inimese tugevuseks on omanäoline järjekindlus. Palju räägitakse sellest, et õpilasele tuleb läheneda individuaalselt, aga… tegelikult on sama oluline ka õpetaja individuaalsuse ja isikupära mõistmine ja arvestamine. Ning sellele töötab 40+-punktiline standard, minu tagasihoidliku arusaamise järgi, igatahes vastu.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!