Kool kui lahtihaagitud vagun

6. sept. 2013 Alli Lunter Viljandi Kesklinna kooli õpetaja - 17 kommentaari

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused jätavad kõik olulise õpetaja ja kooli lahendada.

Ametlikus retoorikas nimetatakse seda iseseisvuse ja vabaduse suurendamiseks. Aga kas see ikka on iseseisvus, kui õpetaja teeb põlve otsas ise õppematerjale, sest uus õppekirjandus ei lange mitmel juhul õppekavaga kokku − kirjastused kiirustasid ülepeakaela õpikuturgu haarama. Ja mis iseseisvust annab ka kooli oma õppekava, kui seda tehakse copy-paste-meetodil? Pigem teeb see suurem iseseisvus koolist lahtihaagitud vaguni, mida juhuslikud jõud siia ja sinna tõukavad.

Õpetaja on juba väsinud vana süsteemi rutakast lammutamisest, nagu praegu toimub, sest stabiilset ja hästi funktsioneerivat süsteemi pole ju asemele tulnud. Õpetaja on väsinud ka sellest, et kogu tähelepanu on keskendatud rahaprobleemidele, pedagoogilised ja kasvatusküsimused ei tule aga jutukski. Tundub, et meil on põhjust rääkida usalduskriisist. Mida aga teha? Hiljutine õpetajate streik tuli uue palgasüsteemi näol koolile bumerangina tagasi …

Poliitiline ummikseis?

Raske on PGS-i muudatusi tõsiselt võtta. Oli ju selgelt näha, et võimul olev koalitsioon ei soovinudki opositsiooni ettepanekuid arvestada, isegi mitte kõige kaalukamaid neist. Meie hariduselu on umbe politiseerunud. President kuulutas vastuolulise kooliseaduse 3. juulil välja, hoolimata sotsiaaldemokraatide ja keskerakondlaste taotlusest segast seadust mitte välja kuulutada. Kadri Simsoni ja Sven Mikseri eriarvamuse kohta vastas president selgitava kirjaga, et põhjaliku juriidilise analüüsi tulemusel on põhikooli- ja gümnaasiumiseadus põhiseadusega kooskõlas. Ilvese sõnul tuleb eksameid käsitleva seaduspunkti kohaselt anda gümnaasiumi lõputunnistus õpilasele, kes on sooritanud riigieksami vähemalt hindele „nõrk”. „Rahuldava” pälvimiseks tuleb saavutada vähemalt 20% maksimaalsest tulemusest. Ilvese sõnul ei välista need kaks normi teineteist ja neid on võimalik rakendada. (PM 04.07.13)

Aga pedagoogika?

Koolil ei ole midagi peale hakata põhiseaduse abstraktse juriidilise keelega. Tõlgendatagu see uus eksamiseadus ka rahvakeeles ära ja näidatagu, missugustest pedagoogilistest põhimõtetest on lähtutud. Kool vajab konkreetsust ja pedagoogilist loogikat. Praegu on õpetajad jäetud nagu Mahtra talupojad olukorda, kus keegi seadust seletada ei oska.

Missugused kasvatuslikud tagajärjed on näiteks sellel, et riigieksami üheprotsendilise tulemusega saab õpilane ikkagi lõputunnistuse kätte? Milleks siis üldse riigieksamid, kui nii lihtsalt läbi saab? Ikka taseme mõõtmiseks, võidakse vastata. Paraku ei huvita õppimisest võõrdunud õpilast ei kooli ega tema enda tase, vaid ainult lõputunnistus. Ja selle ta nüüd saab.

Vahemärkusena olgu öeldud, et praegu kehtiv süsteem on kujundanud juba aastakümneid kohusetundetust ja saamatuse sündroomi, sest iga mitterahuldavat hinnet saab õpilane lõputult parandada. Kui palju saab suures elus viltuläinud olukordi parandada? Niisuguse pagasiga õpilane ei tea pooli asjugi, aga koputab varsti kuskil ülikooli uksele. Ülikool jälle kurdab, et ta ei loe ega kirjuta. Nii mängimegi teadmiste omandamist, aga kokkuvõttes tähendab see, et pedagoogikast on kadumas pedagoogika.

Õpilaste õpimotivatsioon on madal, spikerdamisest on saanud rahvakunsti üks osa ja nii lenneldakse mahukast materjalist lihtsalt üle, hinnatakse kolme ja kahe piiril olevad õpilased rahuldavaks ning rutatakse järgmise peatüki juurde. Kinnistavaks kordamiseks napib aega, andekatega tegelemiseks samuti. Tegeldakse rohkem mahajääjatega, sest ega kahe panemine kooli juhtkonnale meele järele ole, see on juba aastast 1970 selgeks saanud igale reaõpetajale, ja see tendents jätkub näilisuse nimel, kujundades noortes iseenesest mõistetavat kahepalgelisust.

Parem on suu pidada …

Direktorile palgamääramise õiguse andmisega pannakse õpetaja tema lõa otsa, nagu direktor ise on omavalitsuse lõa otsas. Kui ta on seotud ka oma erakonnaga, on tal mõtlemisvõime isegi keelatud, kui ta pole just kõrgemal positsioonil. Niisuguses õhustikus ei saa uskuda, et enamik juhte on erapooletud, õiglased ja demokraatlikud. Kriteeriumid, mis määravad õpetaja palga, peavad olema konkreetsed ja üle riigi ühtsed. Muidu ei julge õpetaja üldse enam sõna võtta, sest ta peab direktorile meelepärane olema.

Päris koomiline on 35-tunnisest töönädalast rääkimine. Kes seda mõõdab ja millega? Autokraatlikumad juhid tahavad muidugi õpetajat need 35 tundi oma silma all koolimajas näha, mis pole aga mõeldav. Kui mul saab neljapäeval 35 tundi täis, kas ma võin siis reedel tulemata jätta? Aga täis ta saab.

Kes enam tahaks „kontakttunde” anda, kui tunniväliste ülesannetega saab niisama hästi teenida?

Ja kui kõigi palk võrdsustub, kas siis peab missioonitundest pingutav õpetaja lihtsalt vargsi lootma, et direktor ehk märkab? Ega direktor ole kõigenägija. Pealegi pole ta pedagoogilise protsessi liider, vaid ametnik. Ja kus on mõõdupuu, mille järgi ta peaks õpetaja tööd hindama ning talle lepingulist lisatasu maksma? Kes suudab kirjutada palgaeeskirja, kus oleks arvestatud õpetajatöö kõiki olulisi aspekte? Palgaküsimuses on direktor raskesse olukorda pandud, õpetaja samuti. Olgu teadmiseks, et paljud õpetajad on juba praegu leidnud endale lisatöö väljaspool kooli, et ots otsaga kokku tulla.

Kogu kevadtalve võisime meediast leida infot, kuidas mõni kool/omavalitsus pole oma palgafondi õpetajatele välja maksnud. Nüüd ometi on ministeerium sellega tegelema hakanud. Aastaid tehti kooli palgakomisjonides sundotsust, et mingi protsent palgafondist tuleb loovutada omavalitsusele.

Uus dokument, mis jõudis läinud õppeaastal õpetajateni, on õpetaja ametijuhend. Seal on kirjas kõik see, mida õpetaja on senigi teinud, midagi uut seal pole. Ja selge on see, et kõiki neid nõudeid ei suuda õpetaja iialgi täita.

Mõtle positiivselt!

Probleemiks on ka saripuudujad, kelle vabadele valikutele ei suuda kodu ega kool piiri panna. Sellest räägitakse muuseas häbematult vähe. Keegi pole uurinud, miks õpilased regulaarselt puuduvad. Jätkatakse pealiskaudse minnalaskmise meeleolus ja trööstiks öeldakse: „Mõtle positiivselt!”

Mida teha? Kõigepealt on vaja pedagoogilist süsteemi korralikult analüüsida, kaasates oma võimekust tõestanud pedagoogilise kogemusega tegijaid. Välistada tuleb universaalsed „spetsialistid”, kelle vastu on usaldus kadunud. Tähtsates küsimustes (palk, riigieksamid, õppekava ja õpikute koostamine jm) peab olema konkreetsus ja üleriigiline ühtsus. Dokumendid, millega koolielu korraldatakse, peaksid olema selgete otsustustega ja juristi abita loetavad.

SAMAL TEEMAL

Liisa Pakosta „Mis muutub uuel kooliaastal?”. ÕpL 23.08

Jüri Ginter „Kommentaare põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuste kohta”. ÕpL 30.08.


17 kommentaari teemale “Kool kui lahtihaagitud vagun”

  1. Lapsevanem ütleb:

    Ma lihtsalt ei kannata enam seda juttu, kuidas õpetajad, kellest suurem osa saavad eesti keskmist palka (kogenud õpetajad aga oluliselt kõrgemat), räägivad kuidas ei tule kuidagi välja. Pange end nüüd nende inimeste nahka, kes saavad 400-500 eurost palka. Ja see, et tehakse lisatööd, näitab minu meelest seda, et koolis ei tehta isegi 35 tundi tööd. Meil kõigil on kas perekonnas, suguvõsas või sõpruskonnas mõni õpetaja ja ei ole küll tähele pannud, et nad 50-60 tunniseid töönädalaid teeksid.

    • ph ütleb:

      Olen ise kõrvalt näinud, kuidas rabelevad näiteks eesti keele filoloogid. Vähe sellest, et koolis ollakse kaheksa-üheksa tundi, peavad nad ka peale kooli kodus parandama õpilaste töid – kirjandid, tunnikontrollid, esseed. Lugemist ja parandamist on palju ja seda vaid koolis vahetundide ajal teha on võimatu. Lisaks, tublimad eesti keele filoloogid panevad kokku ka uusi õppematerjale nagu artikli autor kohe alguses mainis.
      Ja eesti keele filoloogid pole kaugeltki ainukesed õpetajad, kes nii palju rügama peavad.
      Õpetajate tööd peab ikka hindama ja neile kõrgemat palka andma. Nemad ju õpetavad meie lapsi inimesteks, intelligentseteks inimesteks. Seda muidugi juhul, kui laps ise ka on õppimisaldis (kõik oleneb ka kodusest kasvatusest).

    • teadlik ütleb:

      Mine tööta koolis, siis näed, millest õpetajad räägivad ja kättesaadav töötasu ongi 500€ ja õpetaja on tööl 24/7 eriti kui ta on veel klassijuhataja. Pole mõtet sõna võtta, kui tausta ei tunne.

    • Kaili ütleb:

      Vastus eelmisele probleemsele lapsevanemale. Õpetajad pärast koolipäeva lõppu võtavad töö endaga koju kaasa, ehk hakkavad laste töid parandama, mõtlevad välja uue plaani/graafiku, mis edasi õpilastele anda jne. Nende töö läheb edasi ka pärast ametlikku tööpäeva ning nede n-ö nurin on asja eest ning õigustatud!
      Kui Sina sulged pärast tööpäevalõppu kontoriukse ja lähed sõpradega välja, kuskile kohvikusse õhtust sööma või teatrisse, peavad õpetajad laste töid parandama ja põnevat lisamaterjali juurde otsima, et järgmine koolipäevgi saaks olla hariv Sinu enda lastele. Mõtle sellele, lugupeetud lapsevanem!
      Õpetajad on need, kes annavad lastele algtalad. Öeldakse küll, et lapsevanem vastutab nooruki maailmapildi kujundamise eest, aga kui nüüd mõtlema hakkata, siis on lasteaia õpetajad need, kes panevad paika talad vundamentti, mille lapsevanemad on loonud. Edasisega tegelevad juba kooliõpetajad, kes rajavad seinad ning katuse. Sisustusega tegeleb juba õpilane ise. Kuid et maja saaks valmis, on vaja kõige kooslust ehks sümbioosi.

      Ise olen Alli Lunteri endine õpilane ning saan aru, millest selline artikkel tuleneb.

    • Liis ütleb:

      Tundub, et ongi haridustase ja kultuuritase suhteliselt nõrgaks jäänud, kui sellist juttu kurjutate! See on lihtsalt RUMALa inimese jutt, muud polegi öelda. Ja kahjuks on piiratud mõtlemisega inimesi väga palju

    • HULL ütleb:

      Sa ei tohiks lapsevanem olla, sest sa ajad nii vastutustundetut juttu suust välja. See, et SINU tutvusringkonnas on pedagooge, kes saavad keskmist, siis liigu natuke tallinnast või viimsist eemale. Ülejäänud saavad 600 kuni 700, kuid tööd teevad nad 1500 € eest, ehk 2 inimese eest.

  2. Villem ütleb:

    Artikli põhiline sõnum polegi palgajutt ja see on otse välja öeldud. Kogu palgateema on lihtsalt sisse juurdunud kui krooniline valupunkt. Kui õpetaja sõna võtab, oleks tal justkui kohustus rääkida palgast ja seda arvab ka üldsus. Aga mina arvan, et probleem on austuse kadumine ja õpetajate tähtsustunde alanemine.

    Siit sõnavõtust kandub välja frustratsioon üldise süsteemi ja mõtlemise suhtes. Olukord, kus ei oska õieti midagi teha, aga sisetunne ütleb, et midagi on valesti. Vanemad ei talu tunnet, et nende laps jääb millestki maha. Ühiskond on pealiskaudne ja pinnapealne loeb. Sellele, et lapsed aru saaksid, ei lasta keskenduda. On vaja lihtsalt juhatada laps läbi 12 klassi ning siis pimedalt edasi ülikooli, aga peaasi, et aastat vahele ei jääks…Õpetajatesse ei suhtuta enam kui autoriteeti, kes on väga oluline isik lapse kasvatamisel. Pigem suhtutakse temasse kui probleemi, mis seisab lõputunnistuse ees ja probleemiallikasse, kui laps ei saa hakkama. Aga kui õpetaja proovib midagi isikulist ette võtta, ei sobi see vanematele, sest seab lapse ohtu – võib üldisest grupist eralduda. Seepärast on surve eksamite ja hinnete ja üleüldise kasvatuse leebumise vastu. Aga kui laps kompab piire, siis neid on vaja talle selgeks teha, mitte vaikida. Vastasel juhul ei teki reaalsustaju. Ülikoolis on ikka veel palju neid, kes ei oska muule keskenduda kui kraadi omandamisele. Kui hariduse eesmärk on tööturul eelise andmine, siis paljudel puudub üldse kontseptsioon, mis see tööturg on.

    Olen paljude õpetajatega kokku puutunud, kelle elu tehakse juhtkonna poolt raskeks. Õpetajates on tegelikult palju tahet peidus. Palju tahet teha midagi, mis loeb. Sageli aga seda takistatakse. Pole vaja otseselt palka parandada, sest palk pole ainus asi, mis inimese õnnetunnet tõstab. Töökeskkond, eneseteostus ja eelkõige isikuline tunnustus on asjad, millele peaks tähelepanu pöörama. Kui maailma parim tööandja on GOOGLE, kus ükski töötaja pole õnnetu, siis võiks sama eesmärk olla ka koolides. On vaja õpetajatele näidata, et nende töö on teistele tähtis.

  3. Evelin Tamm ütleb:

    Tänan, Alli Lunterit! Sarnaseid, käimasolevaid haridusreforme kriitiliselt kooli köögipoolelt vaatlevaid artikleid peaks Õpetajate Leht avaldama iganädalaselt. See just peakski olema Õpetajate Lehe peamine ülesanne, mitte igasuguse tühja-tähja ja mu ninnu-nännu avaldamine.

    Õpetajate Leht kui Eesti ainus (!) haridusajakirjanduse väljaanne peab looma foorumi haridusküsimuste avatud aruteluks. Sealjuures tuleb kirjutiste avaldamisel teadlikult toimetada nii, et tehtaks kuuldavaks kõikide osapoolte seisukohad. Selline kohustus tekib lehele riikliku rahastuse tõttu ja ka hea ajakirjandustava nõudest. Tegemist ei saa olla erahuvide (nt mõne ministeeriumi või selles valitseva erakonna huvides toimetamine on erahuvi) kasuks kajastatud materjali avaldamisega, vaid keskenduda tuleks avalikule huvile so kõikide kodanike huvidele.

    Mõningane lootus, et eelpool nimetatud ühishuvi suunas tasapisi liigutakse, on lehelugejale viimasel isegi ajal tekkimas. Õpetajatele, õpilastele, lastevanematele, ametnikele ja poliitikutele tähendab see, et nüüd on täiesti asjakohane oma mõtteid haridusuuenduste teemadel jms kirja panna ja lehe toimetusele saata.

    Need, kelle artiklid mingil põhjusel Õpetajate Lehe toimetuses tagasi lükatakse, võivad oma kirjutised saata digiajakirja “Hariduseklektika” toimetajale http://hariduseklektika.wordpress.com/ või mulle tammevelin(@)gmail.com .

    Heade soovidega,
    Evelin Tamm

    http://evelintamm.blogspot.com

  4. assur ütleb:

    Kus on veel õpilasi, kes viitsivad spikerdada? Ma tahan ka selliseid!

    Mis puutub õpetaja ametijuhendit, siis see on on naljanumber: õpetaja peab organiseerima kogukonna üritusi, olema arvamusliider jne. No andke andeks! Ootate, et õpetajate vastu oleks austus, nagu 19. sajandil kus ta oli valla kõige haritum mees ja tema sõna maksis, aga ise materdate igast otsast. No ei käi need asjad kokku.

  5. Eha ütleb:

    Alli Lunterile aitäh! Väga vajalik lugemine.
    Aga õpetajad omakeskis võiks lahterdamise ära lõpetada. Ei ole sugugi nii, et ainult emakeeleõpetajad on ajahädas ja neil on palju lisatööd. Seda on absoluutselt kõigil õpetajatel, kes oma tööd südamega teevad. Keele- ja matemaatikaõpetajad loevad-parandavad täpselt samamoodi töid, otsivad lisamaterjale. Kehalise kasvatuse omad on õhtuti-nädalavahetuseti väljas, kes võistlustel, kes veel trennis. Loodusõpetus kasvatab poolest talvest õppevahendeid aknalaua peal ette, tööõpetus treib vajalikke pulki ja joonistab jõukohaseid mustreid, muusikaõpetajad arranžeerivad laule ja kustutavad hilisõhtuti pärast kooriproove koolimaja tulesid jne. Klassijuhatajate tööst ma ei räägigi.

  6. Aino Saavaste ütleb:

    Suur tänu ausa artikli eest!

    Mõtlen, et kas sellest kirjutisest midagi muutub.

  7. Marcus Hildebrandt ütleb:

    Palun avaldage ka Postimehes ja Päevalehes. Üle pika aja parim artikkel hariduse teemal!

    • eliann ütleb:

      Just-just. Ka mina mõtlen, et miks niisuguseid artikleid ei avaldata mõnes suures päevalehes, sest Õpetajate Lehte ei loe isegi kõik õpetajad mitte. Kas ikka on veel nii, et suurtes lehtedes kõike avaldama ei soostuta ja tehakse seda valikuliselt?

  8. Maret Siida ütleb:

    Töötan koolis alates 1976. aastast. Õpetmine ja kodused tundideks ettevalmistamised mind ei väsita. On isegi huvitavad. Probleemiks on kasvatamatud õpilased, kes nõuavad tunnis nii palju tähelepanu, et lihtsalt teisi on raske õpetada.Kasvatmatute õpilaste vanemad võiks küll trahvi maksta. Olekski õpetajate palgaküsimus lahendatud.

  9. reet ütleb:

    Mõtle positiivselt!

    Jah, see oli väga positiivne kirjutis AL poolt, sest ta ei olnud silmakirjalik. Sellega ei pruugi Terminaator nõustuda, sest tema teeb ju oma otsused ikka “parimast äranägemisest” ehk liigub vaikselt tasulise hariduse poole (tagudes tasuta kõrghariduse trummi). Bumerangi meister on ka suur silmakirjameister, demokraatia osav ärakasutaja. Sestap tuleb õpetajatel olla nüüd kristallselge ja lõpuni aus, nagu indiaanlased ütleksid nähtamatu vaenlase korral. Nagu selgub nüüd VEB fondi loost ei olnud valitsus eesti inimeste sõber vaid iseenda huvidest lähtuv, nii on ka meiel Terminaatoriga.

    Aga pedagoogika…. on alles, ei selle kallale minda enne täielikku komputeriseeumist..;) Kadunud on aga kasvatus, nö amerikaniseerumise käigus ja pole mingi ime, et räägitakse õpetaja ja õpilase motiveerimisest, mitte õppimisest ja õpetamisest. Psühholoogid tahtvat Tallinnas õpetajate ettevalmistuse enda kätte saada, nagu Tartus on seda vaikselt tegemas meediaspetsid. Eks ta ole, koolis on nüüd uus suur lootus – väärtuskasvatus. Karjääriplaneerimine võiks tõesti tulla ka juba kehalise kasvatuse ja muusikaõpetuse asemel. KAUA VÕIB…;)

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!