Kord majja Ameerika moodi

6. sept. 2013 Elina Aslett Idaho, USA - 2 kommentaari

Pärast suvevaheaega ja pikka vabadust tuleb õpilastel end taas raamidesse mahutada ning distsipliin on üks esimesi asju, millega õpetajal uue kooliaasta alguses tegelda tuleb.

Töötasin eelmisel, 2012/2013. õppeaastal USA-s Idaho osariigis Twin Fallsi linnas asuvas Xavieri tšarterkoolis poole kohaga õpetaja ja poole kohaga abiõpetaja ehk paraprofessionaalina. Selle aasta jooksul sain jälgida ja järele proovida siinsete õpetajate arsenali kuuluvaid meetodeid ja nippe, mida ma Eesti koolis töötades kohanud ei olnud.

Nagu Eestis, pole ka USA-s õpetajatel alati kerge suure klassi jagu lapsi ohjata ja tunnisegajaid korrale kutsuda. Tõsi küll, USA 19 osariigis, sealhulgas Idahos on seadusega lubatud isegi õpilaste kehaline karistamine koolis, aga ma ei tea meie linnas ühtegi kooli, kus seda tehtaks.

USA-s tasub õpilaste distsiplineerimisel väga ettevaatlik olla, kuna leidub lapsi ja lapsevanemaid, kes solvuvad või vihastavad väga kergesti ja võivad püüda õpetajat vastutusele võtta. Kõik kooli rakendatavad distsiplineerimismeetodid peavad olema kooli käsiraamatus kirjas. Näiteks ei tohi õpilaste peale karjuda ning kindlasti tuleb vältida väljendit „Shut up!” („Ol(g)e vait!”), mida peetakse väga solvavaks. Nooremate klasside õpetajad kasutavad selle asemel vahel sõnu „Zip it!” („Pane suu lukku!”), millesse suhtutakse kui üsna neutraalsesse väljendisse.

Kuna õpilaste tähelepanu koondamine ja nende kaasatöötamine on tunni edukaks läbiviimiseks hädavajalik, tegeldakse Xavieri koolis õppeaasta esimeste nädalate jooksul järjekindlalt õpilaste drillimisega, et nad harjuksid distsipliiniga ning neile oleks hiljem kerge tunde anda. Direktor, endine mereväelane ja eelmisel aastal ka meie kooli füüsikaõpetaja, isegi soovitas keskenduda õppeaasta alguses just distsipliini drillimisele ning lükata õppetöö esiplaanile hiljem.

Semestri alguses annavad mõned õpetajad lastele paar Late Work Pass’i ehk hilinenud töö luba, millega õpilane saab mõne hindelise ülesande esitada hilinemisega, ilma et hinnet alandataks.

Semestri alguses annavad mõned õpetajad lastele paar Late Work Pass’i ehk hilinenud töö luba, millega õpilane saab mõne hindelise ülesande esitada hilinemisega, ilma et hinnet alandataks.

Callback’id ehk vastuhõiked

Xavieris kasutatakse aga laialdaselt hoopis nn callback’e (vastuhõikeid), mis kujutavad endast suhteliselt lühikesi õpetliku ivaga tsitaate. Callback toimib järgmiselt: õpetaja, nähes, et terve klass hakkab muutuma rahutuks ja lärmakaks, ütleb valju häälega poole mõnest tsitaadist, misjärel õpilased lõpetavad selle kooris.

Näiteks: „Vaikus on …” – „kuldne” või „Ükski heli pole vajalik …” – „kui see vaikust paremaks ei muuda”. Leidub aga ka pikemaid callback’e, nagu „Mul on mõistus peas, mul on jalad kingades …” – „ma võin tüürida ennast mis tahes suunas, mille valin” ja „On vaja julgust, et tõusta püsti ja rääkida …” – „on vaja julgust ka selleks, et istuda maha ja kuulata” (Winston Churchill).

Tsitaadi järel võidakse öelda ka selle autori nimi. Ühte callback’i öeldakse kolm korda järjest. Enamasti on need tsitaadid õpilastele tuttavad. Kui nad kuulevad õpetajat callback’i lausumas, peavad nad oma tähelepanu muudelt asjadelt õpetajale pöörama ja tsitaadi kooris lõpetama. Seejärel alustab õpetaja tsitaati teist korda. Õpilased peavad nüüd lõpetama tähelepanu hajutavad tegevused, nagu näiteks joonistuste kritseldamise või raamatu lugemise, ja tunnitegevuseks mittevajalikud asjad käest ära panema. Kolmandat korda tsitaati öeldes peab juba õpilaste kogu tähelepanu olema õpetajal ja tunniteemal. Harvadel juhtudel oli vaja callback’i teha ka neli või viis korda järjest, aga kolm oli reegel.

Lapsed ritta või pead lauale

Kui callback’idest ei piisa, võib õpetaja lasta kõigil õpilastel püsti tõusta ja klassist välja minna. Koridoris rivistuvad õpilased seina äärde ja jäävad sinna seniks, kuni kogu klass on täiesti vaikne. Seejärel ütleb õpetaja harilikult: „Olgu, proovime nüüd uuesti,” ja laseb õpilastel vaikselt rivis klassi naasta. Üks 4. klassi õpetaja tegi seda drilli õppeaasta alguses umbes kuus korda päevas, et saavutada tõeliselt keskendunud kaasatöötamine terveks aastaks.

Peaaegu igale poole minekuks rivistatakse nooremad õpilased (vähemalt kuni 6. klassini) klassikaupa tähestiku järjekorras üles. Rivis lähevad õpilased ka lõunat sööma ja tantsu- või draamatundi. Samuti toob abiõpetaja nad ülesrivistatult vahetunnist tagasi.

Põhikoolis on küllaltki tavaline võte lasta õpilastel, kes hakkavad lärmakaks muutuma, panna pead lauale oma käte peale ja sulgeda silmad. Seda tehakse vahel üksikute õpilastega, teinekord aga terve klassiga. Näiteks ühes 6. klassis laskis õpetaja tavapäraselt tervel klassil pead lauale panna oma tunni lõpus, mil ta klassi teisele õpetajale üle andis. 6. klassi õpilastel ei olnud nimelt kahe tunni vahel harilikult vahetundi – nad pidid oma kohal edasi istuma ning keskenduma uuele õpetajale ja ainele. Õpetaja võib lasta õpilastel pead laualt tõsta ükshaaval või korraga, kuidas ta paremaks peab.

Ühel kunstiõpetajal oli tavaks lärmakaks muutuva klassi üle kontroll tagasi saada sel moel, et lapsed said korralduse muu tegevus lõpetada ja natuke aega oma käsi mudida/masseerida. Seda nimetas ta ümberfokuseerimiseks.

Õpilaste tähelepanu tagasisaamiseks tavatses üks õpetaja klassis korraks tuled ära kustutada.

Kohustuslik raamat ja klassikaline muusika

Igati püütakse vältida olukorda, kus õpilasel ei ole midagi teha, kuna ta lõpetab ülesande teistest varem. Sellisteks puhkudeks on nn default book ehk ilukirjandusteos, mis õpilasel parajasti pooleli on ning mis tal peab igal ajal koolis kaasas ja üldiselt ka laua peal valmis olema.

Rahulikuma ja keskendunuma õhkkonna saavutamiseks kasutatakse klassikalist muusikat. Seda lastakse õpilastel kuulata näiteks kontrolltööde kirjutamise ajal, samuti siis, kui kõik peavad vaikselt oma default book’i lugema või lihtsalt tunni alguses klassi sisenemisel.

Üksiku korda rikkuva õpilasega tegelemiseks soovitatakse õpetajal saavutada temaga silmside ja kutsuda õpilast korrale pilguga. Kui sellest ei piisa, võib õpetaja jalutada õpilase lähedale ja panna talle isegi käe õlale või käe peale (puudutus peab olema leebe ega tohi olla ähvardav).

Õpilase võib saata klassi tagaotsa eraldi toolile istuma või mõneks minutiks klassist välja. Viimasel juhul peab õpilane seisma või istuma õpetaja jaoks nähtaval kohal – ukse kõrval asuva klaasriba taga või lahtise ukse taga –, sest õpetaja vastutab ka tunnist välja saadetud õpilase turvalisuse eest. Vahel läheb õpetaja väljasaadetud õpilasega ukse taha rääkima ja uurima, miks ta rahutult käitus, või talle moraali lugema.

Mõni õpetaja karistas tunnis korda rikkuvaid õpilasi nende vahetunni lühendamisega – nad pidid koos õpetajaga kas osaks või terveks vahetunniks klassi jääma. Kui muud võtted pole aidanud, saadetakse õpilane kontorisse ehk kooli administratiivtiiba, kus ta peab istuma ja ootama, kuni direktoril või ühel õppealajuhatajatest on aega temaga juttu ajada. Ainult äärmuslikel juhtudel, näiteks direktori füüsiline ründamine, eemaldatakse õpilane mõneks päevaks õppetööst.

Igasugune õpilaste lugupidamatu käitumine ja korrarikkumine soovitatakse õpetajatel koheselt dokumenteerida, et probleem juba eos likvideerida. Lisaks peab õpetaja sellest informeerima kohe ka lapsevanemat. Usutakse, et kui vanem saab probleemist teada selle algstaadiumis, on ta väga koostööaldis. Lapsevanematelt eeldatakse üldse aktiivset huvi oma lapse õpingute vastu ning vanemad tulevad vajadusel või soovi korral kooli õpetajaga vestlema.

Ka õpilastelt eeldatakse Xavieris aktiivset kaasatöötamist, klass peab osalema töös 100%. Õpetaja peab tunnis kogu aeg ringi jalutama ja jälgima, et kõik 30 või enam õpilast tegeleksid tõepoolest õppetööga. Samuti eeldatakse, et õpilased tõstavad oma kaasatöötamise tõestamiseks pidevalt kätt. Kooli üks asutaja ja vaimne juht leidis asutusesisesel koolitusel koguni, et õpilased võiksid demonstreerida oma kaasatöötamist käetõstmisega ka siis, kui nad vastust ei tea. Kui õpetaja neid küsib, võiksid nad öelda: „Ma ei tea vastust, aga sooviksin teada.”

Elupõhimõtted ja asenduspüksid

Xavieri koolis harrastatakse positiivset tagasisidet. Drillitakse teistega arvestamise põhimõtteid ja viisakat ning korrektset käitumist, mille jaoks on välja mõeldud hulk elupõhimõtteid – iga koolinädala kohta üks – ja Suured Ootused, mida on kaheksa. Näiteks me ei naera teise eksimuste üle ega tee nende kulul nalja; me ei kasuta sarkasmi ega alandavaid märkusi.

Kui õpilasele antakse võimalus õpetaja küsimusele vastata, tõuseb õpilane püsti ning alustab oma vastust pöördumisega õpetaja ja klassi poole, näiteks: „Pr Aslett ja klass …” Järgneb täislause.

Viisakat ja korrektset käitumist harjutatakse ka n-ö klassi ametliku tervitaja rolli täitmisega. Kui klassiuks juhtub tunni ajal suletud olema ja keegi väljastpoolt uksele koputab, läheb teda uksele tervitama sama õpilane, kelle ülesanne on sel nädalal hommikukogunemist läbi viia. Ta tutvustab algul vaikselt ennast ja küsib külalise (harilikult mõni õpetaja või lapsevanem) nime, pöördub seejärel klassi poole ja tutvustab külalist klassile. Terve klass tõuseb siis püsti ja loeb kooris ette sellisteks puhkudeks päheõpitud tervitus- ja enesetutvustusteksti. Mälu treenimise eesmärgil peetakse Xavieris üldse vajalikuks lasta õpilastel hulganisti tekste pähe õppida.

Õpilased peavad alati olema korrektselt riides ja järgima kooli ettekirjutusi. Nooremate õpilastega ollakse rangemad kui vanemate ja õpetajatega, ent näiteks teksariidest rõivaid ei tohi kanda keegi. Mõni õpilane eemaldati näiteks beežide teksapükste kandmise tõttu tunnist ja saadeti kontorisse istuma. Tema emale helistati ja küsiti, kas ta tuleb ise lapsele „õigest” materjalist pükse asemele tooma või antakse talle kontorist jalga asenduspüksid.

Maagiline triaad

Hea kontakti saavutamiseks õpilastega rakendatakse Xavieris n-ö maagilise triaadi põhimõtet. Maagiline triaad koosneb naeratusest, leebest puudutusest ja lahketest sõnadest. Õppeaasta algusnädalatel seisid õpetajad tunni alguses klassiruumi uksel ja tervitasid iga õpilast kättpidi või „viie viskamisega”, samuti naeratuse ja tervitussõnadega. Vahel lasti õpilastel selle tervitamise käigus klassi sisenemise paroolina öelda ka nädala sõna või elupõhimõte.

Niisuguse tervitamise eesmärk oli saavutada kontakt iga õpilasega. Xavieri õpilased õpivad maast madalast nautima füüsilist kontakti õpetajatega ning õpetaja kallistamine ja „viie viskamine” koridoris kokkusaamisel on üsna tavalised. Ka päeva lõpus klassist lahkumine tuleb õpilastel kuidagi ära teenida. Tavaliselt peavad õpilased koristama ära oma laua ja selle ümbruse, pakkima oma koti ning ootama siis vaikselt oma kohal või rivistuma samuti vaikselt ukse ette. Õpetaja laseb õpilased klassist välja, kui nad on oma kohustused täitnud ja vaikselt ootamas.

Alg- ja põhikoolis annab õpetaja jällegi igale lapsele klassiruumist lahkumisel kaasa lahked hüvastijätusõnad ja kas kallistab teda või puudutab mingil muul aktsepteeritaval moel. Näiteks üks 4. klassi õpetaja küsis igalt lapselt uksel: „Käepigistus, viie viskamine või kallistus?” („Handshakes, high-fives or hugs?”)


2 kommentaari teemale “Kord majja Ameerika moodi”

  1. Velda ütleb:

    Aitäh!

  2. jou ütleb:

    suht mõttetu

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!