Kuidas Anija naised Vildel külas käisid
Kui Võtikvere raamatupäev keskendub ehtsate kirjanike elusale esinemisele ja raamatumüük on rohkem nagu lisaväärtus, siis sügiseti Kadriorus Vilde muuseumi õuel toimuval Eesti kirjanduse laadal on – just nagu nimigi ütleb – täpselt vastupidi: ettekandeid peetakse muuseumi saalis, diskreetselt laadaplatsist eemal, otse kuulsa kirjaniku elutoas, et mitte domineerida pikkade laudade ees uudistajate üle.
See toob kaasa selle, et kuulajaskond on küll väiksem, kuid koosneb enamjaolt tõelistest huvilistest, kes on võtnud kuulamiseks aega ega pea paljuks kaunil sügispäeval hea kirjandusjutu nimel pisut ka ruumis viibida. Eriti kui see on täis säärast vaimsust.
Kirjanikuhärra Eduard Vilde Peeter Kaljumäe kehastuses
Sellest viimasest kõneles laupäeval Vilde elutoas kõige ehedamalt tema ise. Jah, te ei lugenud valesti. Publiku seas ja muuseumis patseeris uhkelt ringi kõvakübaraga Vilde. Seekord küll Peeter Kaljumäe kehastuses, aga väga veenvalt selline, nagu temast arvata oleks võinud – pisut reserveeritud, natuke kahtlustav, kõikjale jõudev ja sageli sekkuv, aga ometi imetlusväärne ja aukartustäratav. Kuulus kirjanik ikkagi, pealegi oma kodus.
Müstiliselt hea auraga maja
Kuigi Vilde ise sellisel kujul varem oma koduõue sügislaatadel käinud ei ole, ei olnud see Kaljumäele kaugeltki esimene kord kirjaniku rolli sisse elada. Pigem oli tema esinemine unikaalne, sest tõenäoliselt on ta ainus, kellel on olnud võimalus koguni kolme lavastuse peaosa käigus viibida Vildena Vilde kodus ja pääseda ligi esemetele, mis olid kirjanikuhärrale olulised ning iseloomustasid tema aega.
Nii kirjeldas ta erakordse õhinaga etenduste-eelset keskendumist Vilde töötoas Vilde kirjutuslaua taga Vilde-aegset Ibsenit lugedes. Ja seda, kuidas ta käis literaati tunnetamas ja tundma õppimas nii tema magamistoas surivoodi juures kui ka metsakalmistu haual. Ning tõdes, et ega olegi nii lihtne välja selgitada, milline see Vilde siis päriselt ikkagi oli. Ei, koguni tõestas, sest lastes publikul nimetada kirjanikku iseloomustavaid sõnu, kõlasid üsna vastandlikud. „Põhimõtteliselt me ikkagi ei tea, kes ta oli, nii et mängida tuleb sügavmõttelist kirjandusklassikut, pilk kauguses,” muigas Kaljumäe. Ja lisas, et kui üht Vilde-etendust mängiti Stockholmis ning vaatamas oli Juta, kes elas Vilde ajal sama maja teisel korrusel, olevat too öelnud: „Ei olnud nii!”
„Siin majas on müstiliselt hea aura,” tõdes Kaljumäe korduvalt. Ning kõneles sellestki, kuidas ükskord mängiti etendust, mille publiku seas viibis arvatavalt ka majaperemees ise. „Mängisime all. Ülal olid toolid seina ääres korralikult reas. Kedagi seal ei olnud. Ühel hetkel käis müts ja tool oli pikali. Kas ta käis ise kohal?” küsis Kaljumäe rohkem retooriliselt. Ja lisas üsna iseendalikult: „Ma olen kohutavalt õnnelik, et mul on elus olnud võimalus mitte lihtsalt Vildet lugeda, vaid tema nahka pugeda. Näete, see läks lausa riimi.”
Tänavu juba kuuendat korda toimunud Vilde sügislaadal on igal aastal alateema. Et tänavuse teemana oli välja kuulutatud näitekirjandus, esinesid lisaks Kaljumäele Vilde elutoas veel dramaturgid Maria Lee Liivak ja Siret Paju ning lavastajad Eva Klemets ja Anne Türnpu. Esimesed arutasid teemal, miks on teatris vaja dramaturgi ning mis seisus on dramaturgia Eestis. Teine paar aga kirjeldas, miks ja kuidas nad lavastasid suvel Anija mõisas lugu sellest, kuidas Anija mehed Tallinnas käisid.
Suur ja hoomamatu töö eesriide taga
Mul on tuline kahju, et ma nimetet etendust ei näinud, olgugi (või siis just seepärast) et selle lavastajate teemaarutelu oli etendus omaette. Midagi nii lummavalt kaootilist ja plastiliselt seotut pole ma ammu näinud teatrilavalgi, saati siis ühel pealtnäha tavalisel loengul. Omajagu mõtlemisainet andsid lavastajanaised ülestunnistusega, et otsustasid jätta Vilde nimiteose kõrvale, sest said aru, et inimeste teadvusse on see lugu kinnitunud just säärasena, nagu ta on neil raamatulehekülgedel.
Eva Klemets ja Anne Türnpu, kes lavastasid suvel Anija mõisas lugu sellest, kuidas Anija mehed Tallinnas käisid, võtsid Vildelt vaid prototüübid.
„Märkasime järsku, et see ei ole talumehe seisukoht, vaid pigem saksiku oma, kes äkki jahmunult märkab, et linnatänavatel pekstakse inimesi,” ütles Türnpu. Nii võetigi Vildelt vaid prototüübid ning teed ja tõde otsiti mujalt, muu hulgas kogu trupiga Anija mõisas isolatsioonis elades. Otsinguid kirjeldades suutsid Klemets ja Türnpu pisut tekitada taju sellest, kui suur ja hoomamatu on töö, mida tehakse enne, kui eesriie avaneb ja lavalaudadele ilmub see, mida näeb publik. Milline suur, sügav ja salapärane ning teooriaid täis on see maailm. „See on nii erinev, kas sa loed silmadega ja lased kujuneda pildil vähehaaval või näed seda laval, kus esimesel hetkel peab olema arusaadav, mis see on,” võttis Türnpu selle omamoodi kokku. Klemetsa-Türnpu suviste (pärimus)-lavastuste tulise austajana kordan veel kord – mul on siiralt kahju, et ma tollest vaatemängust ilma jäin.
Näh, nüüd läks ikkagi nii, et laadapäeva jutust sai rohkem keskendutud majale ja esinejatele. Aga viibinuna peaaegu kõigil noil Kadrioru kirjanduslikel sügispäevil julgen öelda, et kuigi näitekirjandus laadalaudadel oluliselt ei kajastunud, võis elutoas istunud kuulaja tänavu saada Vildest teada rohkem kui varasematel aastatel.
Kahes muuseumiõuele püstitatud laadatelgis aga sai nii nagu alati osta soodsa hinnaga kodumaist kirjandust Tammsaarest Kivirähkini – ühest uhiuut ja teisest kasutatut. Ostjaid ja müüjaid jagus kõigele. Suurematele lastele pakkus hulga mõnusat näitlemisega seotud tegevust keskraamatukogu lugemispesa ning väiksematele erilist vaimustust elusuurune Jänku-Juss. Õuekohvikus sai eelviimasel kuldsel vananaistesuvisel päeval lasta hea maitsta kohalikel kodutehtud suupistetel ning sirvida müügilettidelt soetatut. Vilde muuseumi eesti kirjanduse sügislaat, millelt põikavad nii mõnigi kord põgusalt läbi ka näiteks Igor Mang, Doris Kareva, Villu Tamme või Andrus Kivirähk, näib olevat muutunud täieõiguslikuks traditsiooniks.
Sügisene raamatulaat Kadriorus Vilde majamuuseumi õuel toob alati kokku hulga kirjandushuvilisi. Fotod: Vilde muuseum, Mari Klein