Kuidas õpetada 21. sajandi noori?
Kooliaasta alguses on ühiskondlikku teadvusse (taas) jõudnud haridustemaatika.
Haridusminister Jaak Aaviksoo konstateerib, et eesti kool ehk siis õppimine peab olema huvitav. Endise rektori Mati Heidmetsa arvates hakkab päriselu jõudma 21. sajandisse, koolil on aga veel 19. sajandi lõhn küljes (mõlemad ÕpL 23.08). Muuseas, õpetajad on pärit 20. sajandist. 26. augusti Postimehes kutsuvad riigikogulane Priit Sibul ja TÜ professor Tõnu Viik kahekordistama koheselt õpetaja töötasu tõstmaks õpetaja autoriteeti ja kvaliteeti.
Laias laastus võiks hariduse temaatika jaotada mikro- ja makrotasandiks. 33-aastane pedagoogistaaž ja viie lapse koolitamiskogemus julgustavad mind sõna sekka ütlema.
Esiteks juhin tähelepanu kooli kasvatusliku ja õpetamisrolli mõningasele absolutiseerimisele. Enamik inimesi (lapsevanemad sealhulgas) on veendunud, et kool on küll õpiasutus, aga peab samal ajal ka kasvatama. Loe: parandama perekonnas tegematajäetut. Tihti kostab lapsevanemate kriitikat – miks kool pole tema pätist inimest teinud. Unustades, et pätt oli pätt juba ammu enne kooli sattumist. Mitte, et pärast ei saaks minna …
Hoiakud ja väärtushinnangud kujunevad väga varases lapseeas. Need imetakse sisse emapiimaga ja on Šoti teadlaste tõdemuse kohaselt üldse peamiselt geneetilise koodi küsimus. Tegelikult peaksid asjad kooli poolelt vaadatuna üsna lootusetud tunduma. Aasta tagasi kirjeldas Mikk Salu 21. augusti Postimehes Šotimaa Edinburghi ülikooli teadlaste uuringu tulemusi, mis tõestasid, et inimese edukus (rikkus ja ilu) sõltuvad eelkõige geenidest, mitte keskkonnast. Millises koolis ja millise õppekava alusel ta õpib, pole tähtis.
Vahemärkus. Mis puutub eliitkoolidesse, siis nende eelis ei ole paremad kavad ja õpetajad, vaid paremad õppurid.
Kalev Küttis konstateerib kaks päeva hiljem samas lehes, et „kool ei pea päritolulõhesid tasandama”. Ega ta seda saakski, kui ka sooviks. Küttis viitab ka hariduse pärast muretsenud president Reagani moodustatud uurimiskomisjoni tulemustele: õpilaste teadmistest pärines 50 protsenti kodust, 20 protsenti meediast, 20 protsenti sõpradelt ja 10 protsenti koolist. Aga see oli 30 aastat tagasi. Kardan, et perekonna ja kooli osakaal on interneti mõjul kahanenud. Selles kontekstis tuleb igati tervitada haridusministri üleskutset õppekava ja õppeaineid poole võrra vähendada (vt PM 26.08).
Ühtlasi asetuvad igasugused õppekavaarendused, koolimajaremondid ja õpetajate palgatõusud hoopis teise valgusse. Haridusminister kutsub üles – kool peab olema huvitav. Kui huvitav saab üks töövihik olla tegelasele, kes juba kolmandast eluaastast alates on iPadil sõrmedega asju nihutanud? Informatsiooni maht internetis kasvab geomeetrilises progressioonis.
Seejuures räägivad tööandjad üha enam, et teadmistest rohkem loevad isiksuse kvaliteet ja sotsiaalne võimekus (M. Heidmets). Internetti ei õnnestu kunagi pähe õppida ja seda ei ole ka vaja. Mondeol esitulesid vahetama või kreegimoosi keetma saab õppida paari minuti jooksul. Minu 12-aastane tütar kirjutab oma kolmandat raamatut juba inglise keeles ja uusi klaveripalu õpib ta klaverile tõstetud arvuti abil.
Mina näen siin kaht olulist mikrotasandi probleemi. Esiteks, kodude ehk perekondade probleem. Tänapäeva perekond (ja mitte ainult Eestis) on kriisis. Ja see on kõikide järgnevate kriiside algpõhjus. Enamik tänase põlvkonna lapsi ei ole sündinud täisväärtuslikku perekonda. Kui isa isegi on, siis ehitab ta kusagil kaugel. Väärtushinnangud, nagu öeldud, kujunevad väga vara. Mis ikka on elus tähtis ja mis ei ole? Mis on need teemad, millest räägitakse (või ei räägita) ühise õhtusöögi ajal? Kas kodus on raamaturiiul? Empaatiavõime, tööharjumused, keskendumisoskus, armastada ja olla armastatud − kui neid ei ole kogetud enne kooli, on hiljem raske midagi parandada.
Ja nii veedabki alamakstud õpetaja suurema osa tunnist tagumistes ridades nihelevate hüperaktiivsete ja keskendumisraskustega kõurikutega tegeldes. Tänases koolis ei diskrimineerita ilmselgelt mitte mahajääjaid, vaid eelkõige tublimaid. Neil on esimese kümne minutiga kõik selge ja ülejäänud aja lihtsalt igav. Viimastele ei hakka aga niikuinii midagi külge.
Teiseks, tänane kool on endiselt õpetav, mitte õppimisasutus, eelkõige õppima õppimise asutus. Üha kasvavas inforuumis ei ole noore põlvkonna informatsiooni töötlemise, süstematiseerimise ja analüüsimise oskus kahjuks samas tempos arenenud. Internetis on lihtne ennast seebiks keeta, näiteid ei ole vaja kaugelt otsida. Kooli hindamissüsteem kontrollib testide ja eksamite teel endiselt teadmisi. Süstematiseerimist, analüüsimist, olulise eristamist mitteolulisest ei saa tunnis loengu korras õpetada. Neid oskusi saab omandada vaid praktiseerides. Aga seda klassitunnis üldjuhul ei tehta. Üks lihtsamaid võimalusi − kirjand − on ilmselt alakasutatud.
Ma jõuan ikka ja jälle tagasi lugemise ja lugemuse juurde. Arvutiekraanilt viierealiste plinkivate lõigukeste ahmimist ei saa lugemiseks nimetada. Mis salata, ka õpikud (isegi gümnaasiumis) on muutunud internetisarnaseks, koosnedes enamasti piltidest ja kastikestest. Mõtestatud lugemine eeldab keskendumist ja arusaamist, seda ka matemaatikaülesande lugemise puhul. Lugemusega tekib ajaloo- ja geograafiateadmus, sõnavara ja vaimne ning kultuuriline orientatsioon laiemalt, tekivad eetilis-moraalsed hoiakud. Ellu jäävad need, kes suudavad muutunud oludega kiiresti kohaneda. Ühe kulunud definitsiooni kohaselt olevatki intelligentsus kohanemisvõime.
Miks ikka hingavad Pärnu koolipoisid butaani ja eesti tüdrukud lähevad moslemitele mehele? Ju jäid neil mingid olulised õpiväljundid omandamata. Kas mitte selle tõttu, et neile on küll õpetatud Pythagorase teoreemi ning siinust ja koosinust, aga mitte elu ennast. Eluvõõras õpetaja ei suuda oma ainet (ükskõik millist) eluga siduda, tõstetagu tema palk kas või kolmekordseks. Ja nii sukelduvadki avastamis- ja adrenaliininäljased noored eesti mehed pea ees elukooli, hüpates vahel kaelalüli katki. Hormoonid ahistavad eelkõige ja varakult muidugi tüdrukuid.
Palgast veel nii palju, et tõstma peaks seda nagu kohe ja kõigil õpetajatel. Kas juba olemasolevad hakkavad siis kaks korda paremini õpetama? Või ehk tõsta uutel, alles kooli tulevatel, olles enne kehtestanud ranged sisseastumiskriteeriumid? Ja mida hakata pihta šotlaste uuringutulemustega? Ütlen ausalt, et minu maailma pöörasid need täiesti pahupidi ja ma ei ole senimaani osanud nende teadmistega midagi peale hakata.
Vahemärkus: head õpetajad, palun ärge mõistke mind nii, justkui ei peaks ma praegust palgataset liiga madalaks. Minu küsimus on eelkõige selle mitmekordistamise efektiivsuses õpitulemustele. Ühiskondlikku hinnangut kajastab olemasolev palgatase aga kindlasti.
Nii palju siis hariduse ja õppimise mikrotasandist. Makrotasandini seekord ei jõudnudki. Eks see ole mõne järgmise artikli teema.
Enamusele selle artikli lausetest ühekaupa võiksin alla kirjutada. Aga huvi pakub: “Mis puutub eliitkoolidesse, siis nende eelis ei ole paremad kavad ja õpetajad, vaid paremad õppurid.”
Ehkki ka see on õige, st kooli teevad elitaarseks elitaarsed õppurid, peme siiski küsima, miks koonduvad tavapärasest paremate võimetega õpilased just nii, muutes vaadeldava kooli elitaarseks. Lähemalt vaadeldes selgub, et paremad kavad ja paremad õpetajad siiski olid juba ees neid ootamas!
Vaatasin ka hiljuti seda paljukirutud koolide edetabelit. Ei usu mitte, et rea tagumistel kohtadel olevates koolides on kõik õpilased lihtsalt nii lollid. Pigem ikka on seal õpetajad,kes ei suuda oma aninet selgeks ja huvitavaks teha. See pole ju mingi uudis, et hea ja karismaatilise õpetaja tunnis on kõigil paremad tulemused, ka vähevõimekatel. Ja heaks ei tee õpetajat mitte omandatud kasvatusteaduse ainete hulk, vaid sügavad teadmised oma erialal, mida ta õpetab, pluss loomupärane autoriteet.
Heade tulemustega õpetajatel on võimalus valida endale parem kool, ja võimekamad õpilased pääsevad konkursiga kooli,kus on teada-tuntud paremad õpetajad.
Teine teema on kooli mentaliteet – neis vihatud “eliitkoolides” ei pea paremad õppurid häbenema, et nad hästi õpivad, ega teistest intelligentsemad pea kannatama kiusamise all.
Palga tõstmine meelitaks ehk kooli rohkem erialaspetsialiste, ja jätaks kõrvale lihtsalt pedagoogid, keda ikka veel on koolides liiga palju.
Oma kooliajast mäletan, et parimad õpetajad olid asendusõpetajad – üks töötas põhikohaga kuskil mueseumis, teine TTÜ-s. Nende tunnid olid hoopis teine kvaliteet.