Nukuteater kasvatab teatripublikut

6. sept. 2013 Meeli Parijõgi - Kommenteeri artiklit

Nukuteatri uus direktor Joonas Tartu ja kunstilise juhi kt Taavi Tõnisson räägivad oma plaanidest ja tegemistest.

Kas te suvel puhata saite või mõtlesite ainult töö ja teatri peale?

Taavi: Eriti ei saanud. Teatri olukord tõi hulga lisatööd, peale selle osalesin suvelavastustes ja kooliskäimine võtab oma aja. (Taavi Tõnisson õpib Peterburi teatriakadeemias nukurežiid. – M. P.)

Joonas: Taavi kooliskäimine on uskumatu. Tal on näitlejatöö, lavastajatöö, kunstilise juhi kohusetäitja töö, mis on selgelt hullem kui tavalise kunstilise juhi töö. Kohusetäitja on ju üldjuhul alati keerulises olukorras. Ja selline kool ei ole naljategu.

T: Mul on palju häid sõpru ja abilisi, kes vankrit vedada aitavad. Mõned asjad kannatavadki teiste arvelt ja kaugemale kui ühe hooaja piires ette ei mõtle.

Mida öelda teatrisõpradele, kes muretsevad, kui palju näitleja Taavi Tõnissoni edaspidi laval näha saab?

T: Muretsemiseks pole põhjust. Enne­kõike olen näitleja ja uuel hooajal näeb mind mängimas päris mitmes tükis.

Joonas, millise meeskonna te nukuteatrist eest leidsite?

J: Ma olin väga meeldivalt üllatunud. Õnneks polnudki mul aega eelarvamusi luua. Loomulikult oli hirm, et kuna olukord oli siin keeruline, võib ka midagi muud katki olla. Kultuur laguneb või inimesed jooksevad laiali või tont teab. Aga see, mis ma leidsin, on väga äge. Mulle kohutavalt meeldib selle maja suhtumine teatrisse. Ei taha teistele teatritele liiga teha, aga see, et siin ei ole jäike raame, see, kuidas siin mõtestatakse, kuidas publik midagi vastu võtab; see, et nukuteater ei ela eebenipuust tornis, mida kunstile aeg-ajalt ette heidetakse, see kõik on hästi sümpaatne. Ja siin on väga palju väga häid spetsialiste igas valdkonnas. Siin on muidugi omad mured, võime rääkida, et töökodadega on hädasid, et pole ruumi jne, aga see ei ole kuidagi inimestega seotud.

Kui Rakvere teatri rahvas kuulis, et lähete nukuteatrisse, lubasid nad teile peksa anda.

J: (Naerab.) Jah. Kõik juhtus hästi kiiresti. Umbes 24 tundi oli nii-öelda spekuleerimise aega. Kui oli enam-vähem selge, et see uudis ära tuleb, ütles üks Rakvere teatri õmbleja mulle trepil jah, et saan peksa. Vahetult enne hommikukohvi, kus see uudis teatavaks tehti. Minu suur soov oli, et Rakvere teater kõigepealt sellest teada saaks, aga muidugi nii ei läinud. Meedia oli kärme.

Ma loodan, et kõik läks üpris valutult nii nukuteatrile kui ka Rakvere teatrile. Lääne-Virumaa on mul alati südames ja Rakvere teater tähtsal kohal. Eelmisel nädalal sain jälle Rakveres olla. Käisime seal „Väikese nõia” taastusproove tegemas.

Joonas sai uutelt kolleegidelt nukuteatris hooaja üllataja preemia. Millega ta üllatas?

T: Sellega, et on nii lihtne ja mõistlik. Olukord oli kevadel tõesti väga keeruline. Elasime suures teadmatuses. Kui Joonas tuli, hakkasid asjad järsku sujuma. Siin oleks võinud hästi palju igas suunas muda loopida, aga seda ei tehtud. Vahepealne segadus lõppes sisuliselt päevapealt. Väga kiiresti tekkis kindel suund, kuhupoole minema hakatakse. See on paljuski Joonase teene.

J: Kui mina tulin, olid nii-öelda tee ja tahe siin olemas. Lihtsalt oli vaja otsust, et segadus lõppeks, ja inimesed said seda teed mööda, mis nende peas ammu selge oli, rahulikult astuma hakata. See ei tähenda sugugi, et Meelis Pai ajal poleks seda teed olnud või et seda minekut oleks kuidagi takistatud.

T: Jah.

J: Aga mingil hetkel läks kogu aur ka meedias jamade peale ja see hakkas lõpuks inimesi nii kõvasti mõjutama, et tegeldi muude asjadega.

Kuidas on kuude kaupa nii stressirohkes olukorras olles võimalik oma tööle keskenduda?

T: Eks see oligi keeruline. Tulevikku vaadata ei olnudki mahti …

J: … sest kas tulevikku üldse on?

T: Jah, kas see üldse olemaski on. See mull oli nii suureks paisutatud, et kõik lihtsalt ahmisid selle sees õhku ja üritasid veepinnale jääda.

J: Mis mõttega sa teed proove või ükskõik mida, kui sa ei tea, mida homne toob? Segadust on veel praegugi palju ja ma olen pidevalt kerges stressis. Asjad ei hakka kohe toimima nii, nagu tahaks. Rahajama ja seda kõike on veel küll ja küll. Aga mulle annab kindlustunde, et teatri põhistruktuur, loominguline pool ja kõik, mida publik lavalt näeb, on paigas ja sobib siinsele seltskonnale. Kõik muu tiksub kabinetinurkades ise paika.

Millised olid teie esimesed olulised ülesanded nukuteatris? Kuidas te need enda jaoks sõnastasite?

J: Esimene asi oli enda jaoks pilt ette saada. Minul on pilt juba enam-vähem olemas, mul on hea vaist, aga täit pilti pole ma veel suutnud kogu majale anda. Teine asi – minu ülesanne on teatris alati olnud vormi hoidmine. Vorm peab tulema loomingulise poole pealt, mina pean seda koos hoidma.

Ühesõnaga – ehitamine, kompamine, tunnetamine. Koostööpartneritega suhtlemine, inimeste õigel ajal kokku viimine. Teatrimaja on päris vana. Eks sellega ole palju probleeme. Maja omanik on Riigi Kinnisvara AS, temaga koos on meil palju õppimist, sest kuigi ta on maja omanik olnud juba mõnda aega, pole seni intensiivset suhet olnud. Meie üritame maja haldajalt saada kõike, mida üks maja haldaja peab pakkuma. Ja nemad üritavad aru saada, mis loom see nukuteater on.

Kas loomingulises plaanis tuleb uuel hooajal põhimõttelisi muutusi?

T: Üks hästi oluline printsiip uue hooaja uuslavastuste valikus on, et kõigil meie maja näitlejatel oleks tööd. Et inimesed ei istuks niisama, vaid oleksid rakendatud. Teine asi, mida ma pean hästi oluliseks, on, et uuel hooajal tuleks uusi lavastusi igale siht­rühmale.

Taavi, olete öelnud, et teatri repertuaar vajab ülevaatamist. Mida te täpsemalt silmas pidasite?

T: Oleme kogu aeg olnud teater, kes mängib nii väikestele lastele kui ka noortele ja täiskasvanutele. Mängib nii nukkudega kui ka ilma. Ja publikul on meie suhtes teatud ootused. Mõne vaatajagrupi ootused oleme suutnud paremini täita, mõne omad on jäänud tagaplaanile. Näiteks väikelastele on repertuaaris praegu suur ja mitmekesine valik lavastusi, aga eelkooliealistele ja algklassilastele ei olnud suurt midagi näidata.

Oluline on hoida järjepidevust, et igal hooajal tuleks välja vähemalt üks lavastus ka täiskasvanutele. Et inimestel tekiks mõttes nihe – nukuteater pole ainult koht, kuhu lapsed saata. Võib ka jätta lapsed koju hoidja juurde ja tulla ise.

Muidugi, enamikku lavastusi saab vaadata tunduvalt suurem hulk inimesi kui konkreetne vanusegrupp.

Kuidas sobituvad edaspidi plaanidesse muusikalid?

T: Ma ise armastan muusikali väga. Meie majas on tehtud läbi aegade väga häid muusikale. Just oli menukas muusikal, mida mängiti peaaegu 40 etendust. Kindlasti ei taha me panna seda ust päriselt kinni. Teeme selle uuesti lahti, aga paljudel põhjustel mitte sel hooajal.

Joonas, olete öelnud, et nukuteater on liiga Tallinna-keskne. Kuidas seda muuta?

J: Nukuteater ei ole sugugi alati olnud väga Tallinna-keskne. Hiljuti tehti väga tore „Naksitrallide” tuur. Aga repertuaarilavastusi võiks rohkem üle Eesti näidata, sest teatud sihtgruppidel on keeruline Tallinna tulla. Nukuteatril on oma valdkonnas täielik monopol ja on kurb, kui ta jääb mõnele sihtgrupile kättesaamatuks. Nüüd läheb „Väike nõid” üle-eestilisele tuurile, aga ka päris pisikestele mõeldud tükid võiksid ringi sõita. Lavastused võiksid lisaks teatrimajadele jõuda ka väiksematesse rahvamajadesse.

Üks oluline teema siin on täiskasvanute lavastused. Teatriringkondades räägitakse senimaani Ibragimovi „Mänguritest” – et oi, kui hea ja miks seda enam ei tehta. Või „Ajuloputus” – ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes on käinud „Ajuloputust” vaatamas ja pole pärast öelnud, et väga äge. Aga täiskasvanu nagu kardaks nukuteatrit – kui nukkudega mängitakse, siis järelikult on lastele. Nagu ma ei teadnud Rakverre minnes, mida Baltoscandalist oodata, ei osanud ma ka Treffist midagi arvata. See, mida ma seal nägin, oli aga väga äge, just täiskasvanutele mõeldud asjad. Eesti teatripubliku seas on suur seltskond, kes pidevalt otsib uut ja huvitavat. Need inimesed peaksid nukuteatrisse tulema, sest siit saadav elamus on teistsugune ja põnev. See on asi, mida tahaks muuta – et ka täiskasvanud siia jõuaksid.

Aga kuidas jõuavad siia põhikooli- ja keskkooliõpilased?

J: Võtan endale julguse olla natuke kriitiline. Tundub, et praeguse koolisüsteemi juures on teatriskäimine või laiemalt kultuurist osa saamine üsna juhuslik. Minu meelest pole see õige. Ma ei arva, et see peaks olema lõpuni õppekavaga peale surutud. Teater tehku hea asi, siis on ka põhjust seda vaadata. Aga praegu sõltub nii teatris kui ka kunstisaalis käimine ikkagi konkreetsest õpetajast. Kui õpetajale meeldib näiteks spordivõistlustel käia, siis ta käib seal. Aga minu meelest peaks kogu galerii, mida laps saab, olema üpris lai.

Kuidas saab teater siin õpilast ja õpetajat aidata?

J: Esiteks saab teater teha häid asju ja anda sellest valjusti teada, teiseks aidata kaasa, et teatrisse oleks võimalikult lihtne tulla. Olen õpetajatega sellest palju rääkinud. Rakveres üritatakse omavalitsuste liidu abil projekti, mille kaugem eesmärk on muuta teatriskäik regulaarseks. Et iga laps käiks aastas korra teatris. Eesmärk võiks olla 1+1. See tähendab, et laps käiks aastas korra „oma” teatris ja korra „teises” teatris. Paljud õpetajad ütlevad, et küsimus pole teatripileti hinnas, vaid et transpordiraha ei saa kokku. Tuleb mõelda, kuidas teatriskäiku lihtsustada. Teater võiks veel selgemini välja öelda, mida ühele või teisele sihtgrupile pakkuda on, mida see neile tähendab, milliseid võimalusi loob. Teatril tuleks õpetajat aidata, näiteks selgitades, kuidas konkreetset teatriskäiku õppekavas kasutada, või millise elamuse see potentsiaalselt pakub.

Riik panustab teatritegemisse palju raha, mis loob suurema võimaluse teatris käia, aga seda võimalust ei kasutata ära. Nukuteatri pilet pole kallis. Mis sa kuue euro eest muidu saad?

Hea on see, et teatrihuvi on Eestis jätkuvalt tugev ja nukuteater kasvatab kõigile teatritele publikut. Halb, et väikelaste ja täisealiste vahelised sihtgrupid kaovad teatripildist ära. Kuigi tundub, et see asi paraneb.

T: Peame suutma ka vahepealsetele vanusegruppidele pidevalt midagi uut pakkuda, et harjumus teatris käia ei kaoks. See on meie eelis ja kohustus. Meil on võimalus siin palju ära teha, ka koostöös õpetajatega. Näiteks soovitusliku kirjanduse nimekiri on sahtel, kuhu iga natukese aja tagant vaadata, et repertuaaris oleks midagi ka sealt. See peaks muutma ka õpetajatele valiku lihtsamaks.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!