Oluline on tegelik tööaeg ja -koormus

6. sept. 2013 Irene Käosaar haridus- ja teadusministeeriumi üldhariduse osakonna juhataja - Kommenteeri artiklit

Haridustöötajate tööaja uuendatud määruses on rõhk nihkunud klassi ees seistud tundide arvestamiselt tööaja terviklikuna mõtestamisele.

Varasemas määruses oli õpetajal lühendatud tööaeg, 35 (astronoomilist) tundi ning kontakttundide vahemik, kuid kahjuks tõi see endaga kaasa olukorra, kus lähtuti ainult klassi ees seistud tundidest ning õpetaja tegelik tööaeg oli koormuse arvestamisel ning tasustamisel teisejärguline. Võrreldav oleks ajakirjanike tasustamine artiklite hulga, mitte nende sisukuse ja mõjukuse alusel, hoolimata sellest, et head või keerulist artiklit kirjutab ta mitu korda kauem kui lihtsat ja lühikest. Sama ka koolis – mõnes õppeaines võtab tunni ettevalmistamine ja hiljem ka tööde tagasisidestamine märksa rohkem aega. Ka klassi suurusest oleneb õpetaja ajaline panus ettevalmistusse ja hindamisse.

Uues määruses on kaotatud kohustus määratleda õpetaja töökoormust eelkõige kontakttundide järgi, kuid alles jäi õpetajate lühendatud, 35 astronoomilise tunni pikkune täistööaeg. Teisisõnu sai õpetaja tööaja mõõdupuuks tööle tegelikult kuluv aeg. See ei sunni automaatselt töölepinguid muutma ning ka tulevikus võivad kool ja õpetaja fikseerida töölepingus üldtööaja sees õppetundide arvu.

Tegeliku aja defitsiit

Seega uues määruses midagi uut ei loodud, vaid kaotati kitsendus, mida tõlgendati õpetajatele kahjulikult ning mille anomaalsus on andnud meile hulga ebamõistlikke praktikaid. Kehtivuse kaotanud määruse algne eesmärk oli anda kontakttundides „täiskoormuse vahemik” – põhikoolis 18−24, gümnaasiumis või kutsekoolis 18−22 kontakttundi. Eesmärk oli anda võimalus leppida näiteks gümnaasiumi emakeeleõpetajaga kokku 18-kontakttunnine, kuid kehalise kasvatuse õpetajaga 24-tunnine täiskoormus. Kõik antud vahemikus tunnikoormused pidid olema „täiskoormused”, kuid seda tõlgendati valesti. See tõi kaasa olukorra, kus osakoormusel olid paljud õpetajad, kes võinuks olla täiskoormusel. Segadusele lisaski teise kihi fakt, et ühepalju tunde andnud õpetajate töökoormus võis ainete ja klasside lõikes suuresti erineda.

Kontakttunni ülimuslikkuse tõttu hakkasid osas koolides ja omavalitsustes levima tükitöölise tüüpi töölepingud, mille üks tulemus peegeldus näiteks ebakindlas kuusissetulekus. Kontakttunnipõhine arvestus andis justkui objektiivse aluse lisatasustamiseks – igal järgmisel tunnil oli oma hinnasilt juures –, kuid tegelik tulemus oli hüplik ning ebakindel sissetulek − ühel kuul oli ühte tunnitükki rohkem, teisel vähem. Palkade kõikumised annavad aga ennast eriti selgelt tunda õpilaste arvu languse ning töö vähenemise tingimustes, jättes samal ajal mulje, nagu tööandja ei vastutakski koolis elu mõistlikult korraldamise eest.

Määruse muutmisel tehti ka ettepanekuid panna riigi tasandil paika, mitu 45-minutist kontakttundi võib õpetaja maksimaalselt anda. Sellega oleks tekkinud oht, et maksimumi hakatakse pidama n-ö riiklikuks optimumiks, mis kehtiks õppeaine omapärast hoolimata. Samas on ühe kontakttunni ettevalmistamine ja tööde parandamiseks kuluv tööaeg eri ainete puhul absoluutselt erinev. Oleksimegi tagasi olukorras, kus vastutust ebamõistliku töökorralduse eest oleks võimalik delegeerida „mingile määrusele”. Vastutus peab olema selgelt tööandjal.

Kui õpetaja tööaeg ei mahu ettenähtud 35 tunni piiridesse või mõjub ebamõistlikult määratud koormusjaotus halvasti töö kvaliteedile, on õige aeg sekkuda ametiühingutel, hoolekogul, omavalitsusel või vajadusel teostada riiklik järelevalve. Riik pöörab lähiaastatel sellele küsimusele palju tähelepanu.

Töölepingud jäävad kehtima

Kokkuvõtteks on muudatus suunatud tulevikku, seniseid töölepinguid ei pea hakkama ümber tegema ja kindlasti ei kaota kehtivust praegused auditoorse koormuse kokkulepped. Ka õpetajate töölepinguid saab muuta ainult ja ainult poolte kokkuleppel. Tulevikus sõlmitavates lepingutes on aga tunnikoormuse näitamine soovituslik ja kindlasti tuleb silmas pidada individuaalseid ja ainealaseid vastutusi. Muudatus rõhutab koolijuhi vastutust pidada õpet korraldades silmas eelkõige tööle reaalselt kuluvat aega. Küll aga võiksid õpetajad ja koolijuhid hinnata ümber töötajate senise koormuse ehk peaksid vaatama, kas õppetundide läbiviimise kõrval õpetajale pandud muud tööülesanded on talle jõukohased ning võtavad mõistlikul hulgal aega. Seda peaks tegema perioodiliselt nii või teisiti.

Õpetaja töökoormus ja -tasuarvestus peab lähtuma kõikidest ülesannetest. Kõige mõistlikum on, kui igas töölepingus on selge ja kindel ametipalk. Kindel ametipalk ei tähenda aga – nagu on teadmatusest või vastutustundetult hirmutatud – miinimumpalka. Üsna palju kahju ongi tekitanud arusaam, justkui oleksid riiklikud miinimumpalgad õpetajate „riiklikud palgamäärad”. Õpetaja miinimumpalk on väikseima töötasu garantii ning omavalitsustele riigi poolt eraldatav palgatoetus ületas tänavu miinimumpalga keskmiselt enam kui 20% võrra.

Nii koolijuhtidele kui ka -pidajatele tahaks uue õppeaasta alguses panna südamele, et oma koole hallataks targalt – kui mõistlikku töökorraldust takistab kaheksakümnendatest pärit lembus tarifikatsioonitabelite vastu, oleks ehk aeg hakata „lahutust” otsima.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!