Otsitakse õpetajat?
Juba pikemat aega ei vasta koolivõrk Eesti demograafilisele situatsioonile, mida viimasel paaril kümnendil on iseloomustanud negatiivne iive, elanikkonna koondumine linnadesse ja väljaränne. Sellest aspektist on kogu senise haridussüsteemi vormiline jätkusuutlikkus enam kui küsitav. Sealjuures pole „süsteem” umbmäärane suurus kusagil kaugel ja eemal, vaid tähendab kõige otsesemalt väljavaateid töötada samal erialal ka 2, 5 või 10 aasta perspektiivis.
Põhikoolis, mille lõpetasin 1996. aastal, õppis toona ligi 120 õpilast ja töötas umbes 15 õpetajat. 16 aastat hiljem oli õpilaste arv samas koolis vähenenud 70-ni, kuid õpetajaskond püsis endises suurusjärgus, tõele au andes – mitte päris samas koosseisus. See peegeldab Eesti üldist olukorda. Eesti üldhariduskoolide õpilaste arv on statistikameti andmetel viimase 15 aastaga (1995–2010) vähenenud 75 000 õpilase võrra ehk 34% (221 100-lt 145 900-le). Et langus on olnud suurem maakoolides, kinnitab ka toodud isiklik näide. Koolide arv on samal perioodil vähenenud 742-lt asutuselt 1995. aastal 545-le 2010. aastal ehk 27%.
Võiks eeldada, et õpilaskonna kahanemisega ja koolide arvu vähenemisega sulgemiste ja liitumiste kaasneb võrreldav kvantitatiivne muutus ka õpetajaskonnas. Eesti üldhariduskoolide õpetajaskonna suuruseks oli 1995. aastal 16 205, mis haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) andmetel oli 2010. aastaks langenud 14 701 õpetajani ehk, haridusvaldkonna ülejäänud kokkutõmbumisprotsente trotsides, vaid 9%! Sellest tuletub, miks kõigist üldhariduskoolide õpetajatest töötas 2008. aastal (HTM-i andmetel) 52% alla täiskoormuse, sh 18% vähem kui poole kohaga. Üldhariduskoolide õpetajate keskmiseks töökoormuseks oli toona 0,85 ametikohta.
On tõenäoline, et ka aastaks 2012 pole need numbrid drastiliselt muutunud. Kirjeldatud protsessid kestavad ja on jälgitavad. HTM-i aastaraamat „Ülevaade haridussüsteemi välishindamisest 2010/2011. aastal” kinnitab, et viimase viie aasta jooksul on iga-aastaselt liitumiste või sulgemiste tagajärjel kadunud 5–14 kooli. Näiteks 2009. aastal kahanes Eesti koolivõrk statistiliselt 7 ja 2010. aastal koguni 14 õppeasutuse võrra.
Mõistan koolijuhtide dilemmasid, eriti väiksemates asulates, kus sotsiaalsete suhete kangas on aastakümnetega tihedaks kootud. Personaliotsuseid langetades pole direktoritel tegemist mitte matemaatika, ajaloo ja kirjanduse õpetajate, vaid Maride, Jaanide ja Tiinadega, kellega sageli kümnend või kauem koos töötatud ja väikses kogukonnas külg külje kõrval elatud. Inimestele tuleb tööd anda ja seda nii palju kui vähegi võimalik.
Tagajärjeks on, et väheneva töökoormuse (loe: väheneva õpilaskonna) tingimuses püütakse senist personali maksimaalselt hõivata. Ümberõppekursuste abil kogutakse eri õppeainete tunde täiskoormuse saavutamiseks. Ma ei hakka peatuma sellel, kuivõrd sügavad saavad olla sellise mitmel „rindel” rabava õpetaja teadmised erinevates õppeainetes… Õpetajad töötavad üle pensioniea, sest alakoormusega ametikohale on keeruline uut töötajat leida. Samuti püütakse piisavat sissetulekut tagada töötades osalisele koormusega mitmes koolis korraga. See on tavateadmine igaühele, kes haridussüsteemiga lähemalt kokku puutunud.
Sageli on armastatud rõhutada, et noored õpetajad ei tule kooli, sest töötasu on madal. Sellest võiks järeldada, et kui õpetajate töötasu alammäär 20% suureneks, astuksid sirgeselgsed ja selgesilmsed noored õpetajad koolimajade ustest sisse. Kuid kuhu oleks neil tulla? HTM-i statistika kohaselt töötas õppeaastal 2010/2011 Eesti koolides 2064 õpetajat, kes olid vanemad kui 60 aastat (sh 834 üle 65-aastast). Nad moodustavad 14% õpetajaskonnast. Õpetajaskonnas suureneb enim 50–54-aastaste vanuserühma osatähtsus.
Vähenemas on noorte õpetajate osakaal. Kuni 29-aastased õpetajad moodustasid 2010/2011. aastal 9% õpetajaskonnast ehk neid oli kokku 1286. Õppeaastal 2009/2010 oli alla 29-aastaseid õpetajaid 1393 ja õppeaastal 2008/2009 oli neid 1446. (Muide, selle statistika valguses panevad skeptiliselt muigama ka e-õppe visionääride üleskutsed revolutsiooniliseks üleminekuks paberilt lugeritele ja muude IT-lahendustele).
Kõik kampaaniad noorte pedagoogide arvukuse suurendamiseks taanduvad fassaadlikeks, kui demograafilisele olukorrale mittevastava haridussüsteemi olemuslikult puudused – alakoormus ja koolide toimimine sotsiaalasutustena – tõrjuvad noort õpetajat. Kui paljud direktorid söandaks sulgeda uksi pensioniealistele, kuid teenistusest huvitatud, veteranõpetajatele, et pakkuda täiskoormusega ametikohta õpetajana alustavale noorele spetsialistile? Demograafilisest oludest tingituna, tuleb siinkohal teha mööndusi linnakoolidel, kus juba praegusteski tingimustes on õpetajakohtadele arvestatavad konkursid. Probleem pole rahas, vaid inimestes.
Demograafiliste protsesside tuules triiviv koolivõrgu muutumise paratamatus sunnib küsima: miks õpetajad ei nõua – sama häälekalt kui palgalisa – suuremaid sotsiaalseid garantiisid tulemaks toime koolivõrgu kahanemise ja koondumisega (nt eriala- või elukohavahetusega silmitsiseismiseks) ning läbipaistvamat ja kavakindlamat koolivõrgu arendamist?