Paljuteadja või mõistja?

20. sept. 2013 Toomas Jürgenstein Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpetaja - 4 kommentaari

Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo augustikuine mõte koolis toimuva õpilasele huvitavaks muutmisest ja ainekavade ulatuslikust ülevaatamisest („Kas Eesti kool on huvitav?”, ÕpL 23.08) tõi mulle esmase emotsioonina meelde hiina mõttetarga Lao-zi ütluse: „Mõistja pole paljuteadja, paljuteadja pole mõistja.” Olen ministriga sarnaselt tunnetanud, et sageli oleks õpilastel vaja suuremat tähelepanu pöörata asjadest arusaamisele, probleemide analüüsimisele ning võimalike lahendusteede hulgast optimaal­seima leidmisele. Need tegevused vajavad aga süvenemiseks aega, mida tihe ainekava sageli ei võimalda.

Teisalt, eelkõige seoses ainekavade poole võrra kärpimise ideega meenus mulle, et midagi sarnast ütles umbes viisteist aastat tagasi ka tolleaegne Eesti lastevanemate liidu esimees professor Ago Künnap: „/…/ õpilaste ja õpetajate koormus kaks korda väiksemaks, õpetajate palk kaks korda suuremaks!” (PM 20.11.1997, „Laste ülekoormamine koolindusega on ebainimlik”). Raivo Juuraku meenutuse põhjal oli professor Künnap õpilaste suurt koormust kommenteerides emotsionaalselt resoluutne: „Mu sõbrad, kas me oleme hullud?”

Mulle näib, et paljuski on sarnane ka esmane kriitika, mis professor Künnapi ja minister Aaviksoo väljapakutud kärpimisideele on osaks saanud. Näiteks on väidetud, et ainekavade mahu vähendamise tagajärjel astuvad koolidest ellu senisest rumalamad ja manipuleeritavamad inimesed. Tahaksin siin oma kogemusele toetudes kinnitada vastupidist. Manipuleeritavad on eelkõige need, kes tunnetavad, et nad õpivad või on õppinud arusaamatuid asju, on teinud seda vales kohas ning kelle õpitu ei haaku õieti millegagi. Just nende ohtude vastu on minu arusaamist mööda ministri mõte suunatud.

Tõstes nüüd fookusesse õppetöö huvitavuse teema, siis vähemalt gümnaasiumist rääkides on probleemi üks teravikke ainekavade kõrval ka eksamisüsteemis. Kolme kindla riigieksami kehtestamisega rikuti õppeainetevahelist solidaarsust ning kehtestati vähemalt kaudselt prioriteetsed ja vähem prioriteetsed õppeained. Pole mõtet rääkida õpilase huvist lähtuvatest valikutest, kui õpilase edasine käekäik sõltub eelkõige kolmest riigieksamist. Endale huvitavaid õppeaineid valib õpilane alles siis, kui ta on eksamiainetes oma seljataguse kindlustanud.

Samas näen päris olulist tähtsust ainekavadest kõige olulisema väljaselekteerimisel, nii nagu seda haridusministri artiklis mainitud oli. Õppeainete tuumale keskendumine annab süvenemiseks lisaaega ja võimaluse vajadusel õppeaine algtõdede juurde naasta. Näiteks filosoofias aitab pinna jalge alt kaotanud õpilasi tavaliselt taas järjele võimalus tegelda uutesse teemadesse mattumist kartmata rahulikult Jostein Gaardneri puust ja punaseks tegeva „Sofie maailmaga”.

Kui ainekava ei läbita kiirustades, võib õppetöös senisest laialdasemalt julgustada kriitiliselt suhtuma õpetaja esitatud materjalisse, toetada isiklike arusaamade väljaütlemist, sagedane poleemika võiks veel otsustavamalt saada osaks koolielust jne. Kui õpilane vaidluse mõnes punktis õpetajat ületab, on see õpetajale suur kompliment. Olen ammu leppinud tõsiasjaga, et IT vallas, matemaatikas või võõrkeeles ületavad õpilaste oskused mäekõrguselt minu omi, aeg-ajalt on õpilaste seisukohad lubanud mul näha ka minu õpetatavaid aineid, filosoofiat ja usundilugu, uuest vaatenurgast. Vahel tundub isegi, et tundides kordub ajalugu. Näiteks religiooni ja loodusteaduste teema käsitlemisel olen tajunud, kuidas oma vaateid on korrigeerinud nii usklikud kui ka ateistlikud õpilased. Nii on olnud ka ajaloos, Darwini evolutsiooniteooria sundis paljusid usklikke oma vaateid muutma, jesuiidi preestri Le Maître Suure Paugu teooria mõjul pidid paljud ateistid oma vaateid kohandama.

On ju hulk näiteid, kuidas samade teemade käsitlemine eri isikute läbi võib rikastada ühte mõttevoolu. Mäletan kolmekümne aasta tagusest ajast kadunud Linnart Mälli loengut budistlikust kagjü koolkonna õpetusliini tekkest, eriti kuidas õpetus anti edasi tipptasemel õpetlaselt Naropalt rikkale talupojale Marpale ja edasi algselt mustale maagile, kuid hiljem Tiibeti suureks õpetajaks ja luuletajaks kujunenud Milarepale. Mäletan ka oma tookordset imestust: väliselt nii erinevate õpetajate käsitluses koolkond mitte ei lõhenenud, vaid täienes. Hiljem olen kahetsenud, et ühe probleemi eri vaatenurkadest käsitlemiseks ei kipu koolis aega jaguma.

Arvan, et ainekavade ülevaatamine on vajalik samm. Jään huviga ootama konkreetset tegevust, mis õpilastele kooli huvitavaks ning õhinapõhisemaks muudaks.


4 kommentaari teemale “Paljuteadja või mõistja?”

  1. Martin Saar ütleb:

    Aitäh hea artikli eest!

    Hr Aaviksoo kutsus augusti lõpus Eesti haridusest huvitatud inimesi jagama mõtteid, kuidas jõuda selleni, et koolis oleks huvitav.
    Jagan repliigi korras mõtet, mida olen edastanud viimastel aastatel erinevatel koosviibimistel, töörühmades, aga ka haridusministeeriumi ametnikega vesteldes. Osaliselt haakub see hr Jürgensteini poolt osutatud süvenemise vajadusega.

    Üks oluline ettepanek on olnud ainekavade mahu vähendamine. Selle aasta kevadel oli ministeeriumi juurde kokku kutsutud töörühm, mis vaatas üle põhikooli õppekava. Sai selgitatud vajadust vältida juba ainuüksi õppekava struktuuris tarbetuid dubleerimisi (nt kõikide loodusainete eraldi välja toodud hindamispõhimõtted ja füüsiline õpikeskkond, mis erinesid vaid väikeste nüansside poolest, samuti tuleb arvestada, et paljudes väiksemates Eesti koolides on eraldi ainekabinettide asemel loodusloo klass). Nt keemia ainekava osas sai tehtud ettepanekuid muudatusteks, kaotades dubleerimist, liites keskkonnakeemia teemad teiste õpiteemadega, eemaldades mitteeakohased õpitulemused jms. Mis sellest edasi saab, ei tea. Olen nõus, et põhikoolis on oluline võti absoluutse miinimumi vähendamine, mis ei tähenda, et õppida ega õpetada ei võiks rohkem.

    Aga gümnaasiumis ootavad ees teistsugused väljakutsed. Gümnaasiumis ei tohi mingil juhul ainekavade mahtu vähendada, tuleb hoopis suurendada. Vähemalt 2-3 korda! Sest tõeliselt huvitavaks lähevad nähtused alles neisse süvenedes, mitte neist üle libisedes. Muidugi, kutsudes üles ainekavade mahtu suurendama, tuleb vähemalt samaväärsetes kordades vähendada õppeainete arvu (kas või kahel viimasel aastal)! Kohustuslike keemiakursuste arv on vähenenud 20 aastaga kahekordselt – kuuelt kolmele. Leian keemiaõpetajana, et praegusel viisil on keemia õpetamine gümnaasiumis sunniviisiliselt kõikidele õpilastele mõttetu. Alustatud on reforme, mis on jäänud aga pooleli. Piltlikult öeldes oleme roninud mugavast kaevikust välja, kuid pole jõudnud oma rügemendiga mitte kuhugi mujale kui eikellegimaale. Oleme jätkamas olukorda, kus kõik õpilased peavad õppima väga paljusid õppeaineid, tulemuseks on aga väga vähesed killustatud teadmised. Siinkohal ei aita üksikud valikkursused või nõuded õppesuundade eristamisele. Olen veendunud, et keskkooli viimas(t)el aastatel on meie õpilasele optimaalne õppeainete arv 6-10, mitte rohkem ega mitte ka vähem. Sellisel juhul osutub tõesti võimalikuks enda valitud materjali süveneda, sellega ka sisuliselt tegeleda. Heaks eeskujuks võiks olla IB programm, aga miks mitte ka nö A-levels Suurbritanniast. Iga kord juttu sellele viies on aga mitmegi ministeeriumi töötaja seisukoht olnud resoluutne: „Eesti on liiga väike riik, et sellist asja endale lubada. Kõik peavad teadma kõigest kõike.“ Nii aga teavad kõik kõigest … pea mitte midagi. Gümnaasiumiharidus peaks olema jätkuvalt suunatud õpioskuste lihvimisele, iseseisva ja elukestva õppija kujunemisele, kel on igasuguseks mõttetegevuseks ettevalmistus ja positiivne hoiak. Jah, akadeemiline gümnaasiumiharidus peab olema tasakaalustatud: keeled, humanitaar- ja sotsiaalained, reaal- ja loodusained, kunstid… Aga kas tõesti kõigest kõik? Keemiaõpetajana oleks mul hea meel, kui 2/3 õpilastest süveneksid minu ainetundide arvelt hoopis põhjalikumalt bioloogiasse või füüsikasse. Ja see veerand või kolmandik või pool, keda vaimustab ainete ja muundumiste maailm, saaksid seda teha teiste õppeainete „arvelt“ rohkem kui 2*45 minutit nädalas. Ja loomulikult saab pakkuda siis ühe õppeaine raames ekskursse teiste distsipliinide juures, tagades ka sisulise lõimingu, mitte vaid formaalse. Ma väidan: „Eesti on nii väike riik, et me suisa peame pühenduma erinevatele ainetele, erinevatele valdkondadele, aitama igal õpilasel leida oma huvi ja tugevust.“

    Õpetan sellel aastal Suurbritannias ja senised kohtumised koolijuhtide ja õpetajatega on kasvatanud minu vastavat veendumust. Gümnaasiumiastme keemiatundides on õpilased, kes on valinud keemia teadlikult, tegelevad mitte ainult kõrgemal tasemel ainematerjali omandamisega, aga tõesti ka pühendunult mõtlemise, andmete analüüsimise, eksperimentide planeerimise, teostamise, mõtestamisega. Kas saab seda loota 36 õpilasega prantsuse või rootsi keele õppesuuna klassilt, kus keemia pakub huvi ehk kolmandikule? Miks ma pean nende õpilaste aega kuritarvitama? … Tuleks tagada, et iga õpilane pühenduks gümnaasiumis küll vähemalt ühele loodusainele, ühele sotsiaalainele, muidugi matemaatikale, emakeelele ja kirjandusele, ka võõrkeelele, ent loota neilt kohustuslikus korras pühendumist 15-16 õppeainele, on pentsik.

    Niisiis, leian, et me peaksime tõsiselt kaaluma reljeefsemat reformi meie gümnaasiumihariduses kui pelgalt riigigümnaasiumite rajamine (mis on paratamatu, meeldigu see mulle või kellelegi teisele või mitte) või mõne valikkursuse lisamine.

    Kokkuvõttes leian, et soovides tagada õpilaste huvi ümbritseva suhtes, on hädatarvilik:
    1) põhikoolis kontrollida/vähendada ainekursuste mahtusid;
    2) gümnaasiumis vähendada oluliselt erinevate kohustuslike õppeainete arvu.

  2. reet ütleb:

    Härrased!

    Toetan Teie arukaid mõtteid nö sisulisest reformist.

    Aeg on loobuda ühtluskooli ideest, mis puudutas koolikorralduse sisu ja vormi ning oli sobiv 20 saj suurtest sõdadest tulenenud kaose tasandamisel. Nüüd võiks julgemalt otsida võimalusi õpetamisoskuste ja vahendite arendamise kõrval ka tõeliselt õpihuvi toetava õppekorralduse toetamiseks. See pole mingi müstiline/formaalne õppeprotsess vaid unikaalne kujunev usaldussuhe just nende nimeste vahel, kes konkreetses õppe aegruumis osalevad. Inimene on kõige tähtsam! Aitab bihevioristlikest sisenditest ja väljuntest. Mina olen kindlalt humanistide paadis…;)

  3. Suvi ütleb:

    Kui näiteks keemia A-tasemel oleks 6 tundi nädalas, B-tasemel 2 tundi nädalas ja C-tasemel asendaks seda integreeritud loodusteadus (füüsika, keemia, bioloogia, anatoomia, geograafia, astronoomia…) 2 tundi nädalas, siis puhtlogistiliselt oleks see vist teostatav ainult väga suures koolis. Eesti tingimustes ei pruugi iga maakonna peale nii suurt gümnaasiumi kokku tullagi.

  4. Martin Saar ütleb:

    Ma arvan, et see on teostatav igas gümnaasiumis, kus on lennus vähemalt 50-60 õpilast. Samas… ABC-tasemete sisse toomine kirjeldatud viisil ei ole ehk vajalik – ma leian, et ühte loodusteadust peaks siiski õppima kindlasti, kas siis kõrg/A-tasemel (5-6 tundi nädalas) või kesk/B-tasemel (3-4 tundi). 1-2 tunniga nädalas olevad õppeained (kui need pole just suunatud kehalisele aktiivsusele või kunsti- ja kultuuriga seotud), on oma aja pinnapealsuses ära elanud. Mis puudutab aga väiksemaid gümnaasiumeid, siis tõepoolest 20-30 õpilast gümnaasiumi lennus ei ole piisav (ei õpilaste perspektiivist ega ka õpetajate koormusnormide perspektiivist), et säärast kooli hoida / gümnaasiumi simuleerida. Panustama peaks ehk koolidele, mille juures on ka õpilaskodud?

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!