Pärtliööl toimub kummalist
Saaremaa muinasobservatooriumis (vt ÕpL 12.10.2012) äratavad lisaks kiviringidele ja kivilaevale tähelepanu kolm kõige suuremate, n-ö teise mehe sauna suuruste hallide kivide rida. Üks neist tähistab üsna täpselt põhjasuunda ja teised mitte niiväga täpselt loode- ning kirdesuunda, piiritledes otsekui vaatlussektori, mis algselt avanes mere poole. Siinkirjutajal tekkis juba aastaid tagasi kahtlus, et vähemalt üks neist kiviridadest peaks viitama kas siis pärtliõhtusele päikeseloojangule või pärtlihommikusele (24. august) päevatõusule. Miks? Sest kohanimi, kus muinasobservatoorium asub, tuleneb üsna selgelt püha Bartolomeuse nimest.
Asjatundjatelt tuli sellele teooriale võimalik et ka n-ö astronoomiline kinnitus: Alar Puss Tartu observatooriumist andis teada, et päike tõuseb idapoolset asimuuti lugedes 14. augusti paiku. Mis tähendab, et omal ajal võis see suund tähistada tõepoolest pärtlihommikust päevatõusu – sest kalendrireform nihutas rahvakalendri tähtpäevi kaks nädalat varasemaks. Arvestades ka võimalikku paarikraadist viga mõõdistustel (kivide asupaiga määramine GPS-i abil on teatud määral problemaatiline: tihe mets, võimalik magnetiline anomaalia), mahub 14. august vana ja uue kalendri vahelisse pärtlipäevaaegsesse n-ö halli tsooni.
Üks eriskummaline päev
Pärtlipäev, 24. august, on olnud eesti rahvausundis tähtis ja eriskummaline päev. See on seenekülvipäev, meevõtupäev, rukkiemapäev (rüä emapäe), esimene sügispäev (Emmaste). Pärtlipäevast muutus merelkäimine raskemaks. Öeldi, et „ennem jääb tali taeva kui pärtliraju tulemata”. Erilist aktuaalsust võis see asjaolu omada salakaubanduse kontekstis. Tormiste sügisilmade varjus oli küllap kergem kas või salasoolalasti maale toimetada.
Seeni külvas usutavasti vanamees kolmejalgse valge hobuse seljast: „Lastele räägiti, et pärtlipäeval vanamees kolmejalgse valge hobuse seljast külvab seeni. Öösi pidi külvama” (Mihkli). Kolmejalgne valge hobune on allilma isanda sõiduloom. Pärtli maajumalik olemus nähtub ka sellest, et pärtlipäeval ei külvata, sest vanasti Pärt käskind künda ja äästada, aga mitte külida. Ta öelnud: „Ärge mulle silmadesse pilluge, vaid sügage mu selga!” Mõnel pool olnud aga põld sel ajal päris püha: „Pärtmisebe ep tehta põllutööd mitte. Mõnes külas peetade neid päivi nii kangest, et keegid ep tohtide põllale minna ega põllalt läbi käia mitte” (Muhu).
Pärtlipäeval lahkuvad pääsukesed. Kuhu nad lähevad – järve põhja: „Pärtlipääväl minevät pääsläse är järve, mõnõ kalamehe olõvat talvõl kallu püüden terve rea pääsläisi löüdnü ütstõõsõ hannan kinni” (Vastseliina). Ka soomlaste arvates suunduvad pääsukesed 24. augustil massiliselt vette, veetes seal talve. Et ka läti pääsukesed talvituvad magades järve või sügava jõe põhjas, selle kohta on teateid juba 17. sajandist. Egiptimaal usuti vastavalt, et pääsukesed veedavad suve Niiluse mudas.
Vigalas öeldi, et pärtlipäev on meelõikuse päev (mett lõigati tarupuudest kord aastas). Meevõtupäeval käidi kosjas: „Pärtmisepäeval aetavat tüdrukutele päitsed pähe, see tähendab – tullakse kosja” (Kihnu). Pärtel paneb humalale sisse viimase viha (mis läheb asjaks pulmaõlle ajamisel). Pärtlipäevaks valmivad pähklid, algab pähklikorjandus metsades. Rahvaluuleteadlane Mall Hiiemäe on tõdenud, et rahvapärane väljend „lähme pähklile” tähendab ettepanekut ühte heita. Sarapuupähkel on iidne viljakusmaagia sümbol. Lääne-Eestis ja saartel oli pärtlipäev vähemalt viimasel kolmel sajandil viimane sokutapmise aeg. Söödi seega rituaalset toitu – sokuliha, mett, pähkleid … Sokuliha tagab viljakuse, mesi soodustab viljakust (vrd mesinädalad), pähklid edendavad viljakust. (Kohaliku sokukultuse kohta vt ÕpL 31.05.2013).
Pole teada, mis toimus pärtliööl tuhat aastat tagasi. Igatahes eelnes sellele püha paus, s.o videviku- ehk hämarikupidamine, mis tähendab pidulikku eimidagitegemist, s.o mittevahelesegamist kosmilise masinavärgi käiku. Päikesel tuleb lasta rahulikult looja minna. Häbenege hämarat, öeldi isegi. Päev algab ööga. Pärtliöö on küllalt pikk juba, et selle ajal jõuaks üht-teist ette võtta, küllap on see siis ka rituaalide läbiviimiseks sobiv aeg. Pime ja sume pärtliöö, ohvrisööma- ja ohvrijoomaaeg … Metsa all võis vahest isegi näha miskit vanameest kolmejalgse hobuse seljas koperdamas – kes muu kui vana Pärtel ise. Ja kui ka ehk iga kord „pähklile ei mindud”, võeti teisal vähemalt kosjatee ette. Ja kestis see püha pärtliöö, kuni tõusva päikese kiirtest tekkis särav oreool viimase suure kivi ümber mere kaldal.
Soolaväin ja soolatee
Püha Bartolomeus oli soolakaupmeeste ja seega üsna kindlasti ka soolasalakaubavedajate kaitsepühak. Sool oli Läänemerel tähtsamaid kaubaartikleid. Hilisem Lübecki ja suuresti ka Tallinna rikkus põhines soolakaubandusel. Soela väina kaudu läks üks muistseid soolateid, mis päädis Kirde-Euroopa metsavööndisse, kus soola vajati tohututes kogustes. Karjala müütilistes rahvalauludes mainimist leidnud Soolaväina (Suolasalmi) on põhjust seostada Soela väinaga (vrd Solavenn, 1254). Soolalaeva peal ja Soolaväina kaudu on karutapmise puss Karjalasse toodud/viidud: kohalik metsmees andnud tapetud karule kätt ja asunud nahka nülgima, üritab teda lepitada, sõnades, et pole siin tema süüd, sest „Virossa on veitsi tehtu” ja „Virosta on veitsi tuotu, / Läpi suolasalmeksista”, suolasalmen kautta ja suolalaivan peällä. Viro samastub läänemeresoome rahvalauludes sageli Saaremaaga. Soolalinnast, mis kontekstist johtuvalt paigutub Saaremaale, on juttu nii Karjala-Soome kui seto müütilistes lauludes. Viro soolalinn näib olnud otse rahvusvahelise tähendusega kaubanduskeskus.
Nii omandab erilise tähenduse võimalik muinassadam muinasobservatooriumi külje all. Vana sadamakoht võis kohalikku rahvast ajuti teenida ka soolasalakauplejate peidupaigana. Maakerke tagajärjel kaotas sadam oma otstarbe ja lõpuks kuhjas meri sadamasuu ette rannavalli, millest mere poole jääb suur soolak. Kui sadamasse enam sisse ei pääsetud, jäeti sool ilmselt sinnasamma maha, käies vajadusel järel.
—–
Salasoolavedu, soolakeedulugu
On arvatud, et Põhja-Saaremaa ja Lõuna-Hiiumaa n-ö soolased kohanimed (Soolaaugud, Soolamaad, Salinõmme soolak jmt) võivad pärineda nendest aegadest, kui kohapeal toodeti, kasutati ja veeti välja maakerke tagajärjel kuivanud merelahtede settesoola. Hiiumaal tegutses väidetavalt juba 16. sajandil mitu soolakoda, kus mereveest soola aurutati. Alates aastast 1853, kui liitlaslaevastik blokeeris Vene sadamaid Läänemerel, aurutatud Hiiumaal tosina aasta jooksul mereveest ligi 300 tündrit soola, s.o ca 50 tonni. Tuleb aga siiski täheldada, et soolakeetmine olnuks üsna ränk töö. Läänemeres on teatavasti väga mage, otse joodav vesi, seda tulnuks ikka üksjagu keeta, et sool kätte saada. Pigem tuleks oletada, et soola keedeti nende soolaaukude veest, kuhu ammustest aegadest oli salasoola talletatud. Seda näib kinnitavat ka teade rahvasuust.
Oskar Loorits toob ära mälestuskillu soolaaukude kohta Hiiu rannas: „Olen mitme minust vanema inimese suust kuulnud Hiiu rannas olevatest soolaaukudest, kus nii soolane vesi olnud, et sellega värsket toitu nagu liha, kala ja võid võis sisse soolata. Sarnaseid soolaaukusid ei olnud mitte üks, aga neid oli mitu. Mõned selle asja teadjad on seletanud, et endisel ajal pole siin soola müügil olnud ja inimestel olnud soola toomine Soomest väga raskendatud, sest randrüütlid (= vene soldatid) tegid takistusi soola maale toomises. Siis inimesed valasid soola randas kuhugile auku ja pärast tõid sealt soolast vett igapäevaseks tarvituseks” (Pühalepa khk).
Salasoolavedu pakkus Eesti rannarahvale veel 19. sajandi esimesel poolel olulist elatist. Rootsis ja Soomes oli sool odavam, seda vahetati peamiselt vilja vastu. Rootsis saadud ühe külimitu vilja eest kuni kolm külimittu soola, kodus aga vahetati külimit soola külimitu vilja vastu, Krimmi sõja ajal isegi kolme-nelja mõõdu vilja vastu. Virtsu rannas maksnud tünder soola kümme korda rohkem kui Rootsis. Suur soolapuudus valitses Napoleoni sõdade ajal ja ka Krimmi sõja aegu olnud soolast nii suur puudus, et kala tulnud isegi merre tagasi lasta, sest polnud, millega seda soolata. Lisaks massilisele soola salaveole asuti siis taas soola keetma.