Rongisõit läbi inimhinge
Mingi osa minust tõrgub sellest raamatust Õpetajate Lehe veergudel kõnelemast. Sest kui see raamat satub liiga noore lugeja kätte, võib tulemus olla kirjutaja eesmärgist sootuks vastupidine. Ja küllap on vanemaidki, kes teose käest panevad, sest selle lugemine eeldab mingit vaimset valmisolekut. Aga teine osa minus usaldab õpetajaid, kes tunnevad õpilaste hinge paremini kui mina. Ja ehk ei olegi see raamat niivõrd õpilastele kui (nooremaile) õpetajaile endile.
Soome autori Rosa Liksomi „Kupee nr 6” pea(l)mine lugu räägib rongisõidust läbi talvise Venemaa, Moskvast Mongooliasse. Läbi Omski, Novosibirski, Krasnojarski, Habarovski. Ulaanbaatarisse välja. Läbi rongiakna paistab Venemaa loodus ja tööstus, ilu ja valu. Mööda vilksatab traagiline tulekahju, mis jättis sülelapsega pere talve hakul koduta; raudteele sattunud põder, kes suutis relssidel rühkivat raudruuna oma elu hinnaga korraks pidurdada, kuid mitte peatada. Mida edasi, saab selgeks, et tegu ei ole ainult rongisõiduga läbi Venemaa, vaid läbi vene hinge, vene inimese, Vene ajaloo, kus surm on elu osa, täiesti tavaline, absoluutselt argine.
Kuigi näivaks peategelaseks on noor soomlanna, kes õpib Moskvas ülikoolis, on ta sel reisil rohkem kõrvaltvaataja. Ning pinna alt välja koorub hoopis tema kupeekaaslase, keskealise vene mehe monoloog. Iiveldamaajav oma aususes, oma jõhkruses. Vene mehe järsult sügav ja ohtlikult ettearvamatu, räpaselt nukker hing joonistub siin suureliselt välja. „Meie oleme piinamise õilsat kunsti alati osanud,” ütleb ta oma kodumaa kohta (lk 84).
Rosa Liksomi looming (ja kindlasti ka tõlkija Kadri Jaanitsa töö) väärib seisvat aplausi kunstilises mõttes (olgugi et lõpupoole on tõlke- ja toimetustöös tunda väikesi väsimuse märke, aga sellise tasemega teose puhul polegi see väga pahakspandav, vähemalt toimetajatöö tundjale). Imeteldava kirjeldusoskuse tõttu. Pildid vahelduvad silme ees just nagu rongis. Millal lugesite viimati selliseid lauseid nagu „Põllud magasid küntuna külili paksu lumekoorma all.” (lk 59) või „Vaikus kägardas auto natukeseks nutsakusse.” (lk 66). Jah, kontekstist rebituna kaotavad nad poole oma fluidumist, nagu enamik siin elus. Aga kui jaamahoone ees „lendas üle nende peade tiibade vilinal varblaseparv” (lk 97), on seda lausa kuulda. Kohati on lugemine raske ja tuleb end pidurdada, sest iga lause on kirjanduslikult nagu kunstiteos, millest mööda kiirustamine ja naasmine ei ole enam sama mis esmakohtumine. Nii tahaks ühelt poolt pääseda aina uute kunstiteosteni, kurvastades samas eelmistest mööda kiirustamise pärast.
Lisaks iga lause iseloomule haagib tekst põhiteemasse kilde, mis jutustavad paari lausega pikki lugusid, elupildikesi, mis kerkivad silme ette ja jäävad painama, pikaks. Olgu selleks näiteks „Kuuenda korruse kohal oli kaks astet katki ja kui seda ei teadnud, kukkusid otse alla surma. Aga nemad teadsid ja oskasid end hoida.” (lk 51) või „Põllupeenral seisid kaks lömmis ninaga Ladat. Autojuhte polnud näha, aga lumel oli jäätunud verd. Nii mõnegi kurvi kohal heljus mure.” (lk 59).
Kirjutasin endale paberilehele lugemise ajal märkme „äärmiselt oskuslikult kirjutatud, meisterlik”. Ja kui lõpetades lugesin raamatu tagakaanelt vene kirjanduse emeriitprofessori, soomlase Pekka Pesoneni sõnu: „Rosa Liksomi oskus kirjeldada lõhnu, maitseid, hääli, inimeste kõnet, esemeid, sööke, jooke ja rõivaid on meisterlik”, oli ühelt poolt kahju, et ta need sõnad juba minu eest ära on kirjutanud, aga teisalt ka natuke hea meel, et nii kõrge asjatundja selle mõtte samamoodi sõnastas.
Selles raamatus on Venemaa kogu oma võimsas vastuolus, sünges salapäras, rusuvas radikaalsuses, mille tagant, kusagilt röökivate rebendite alt, aimub ometigi aristokraatlikkust.
See raamat peaks sattuma nende noorte kätte, kes küsivad, miks inimesed küüditajate tulles politseid ei kutsunud. Aidates ehk mõista, kuidas on maailmas aegu ja kohti, mil ei saa loota korravalvuritele. Mil tuleb katsuda kohaneda, tegutseda tasapisi ja arutust saab anda ainult aeg.
See raamatki peaks andma ajas pisut arutust, oma detailidega: „Lehtla varjust leidis ta Puškini ausamba, mille jalamil kilgendavate viinapudelikildude seas oli peotäis haavlipüssi padrunikesti.” (lk 105) või „Maha jääb maa, kus õnnetust peetakse õnneks” (lk 138). Selgitama, kuidas on võimalik saada 25 aastat ainult küsimuse eest „Kuhu jääb helge tulevik?”.
Esimene mõte, mis mind raamatut lugedes valdas, oli see, et kõik kirjapandud read, mida ma iial Moskva kohta lugenud olen, on olnud rusuvad, valvsad, rõõmutud. Kuidas nad ka ajaloolisi kohti ei kirjeldaks, ei ole mul erinevalt selle raamatu peategelasest iial tekkinud soovi Venemaa pealinna külastada, usaldust tema vastu. Ma ei küsi, miks. Ehk on see isiklik, põlvkondlik, kasvatuslik mõju. Lihtsalt selline tähelepanek.
„Kui me ei taha, et nõukogudeaegne elu ja olme, kultuuriilmingud, kirjandus ja kunstid kinnistuvad kõverpeegliklišeedena, siis tuleb toda aega kirjeldada võimalikult täpselt,” kirjutas Mati Hint möödunud nädala Sirbis.
Ja nii ongi.
„Lumme mattunud, kustunud tänavalaternad, väändunud tänavalaternad, lõhutud tänavalaternad. Õhus rippuvad elektriliinid, lahtised kanalisatsioonikaevud, juhtmepuntrad segiläbi keset lumehangi.” (lk 56).
oh jah, rohkesti ilmunud tutuvustised läbi lugenuna, jätan selle raamatu läbi lugemata ja teistele soovitamata. Kust võtab endine kristiaaninatibi Anni Ylävaara, kes kirjutab uue nime all, endale õiguse vene teemal tänitada?
Seda raamatut tasub tõesti juba kas või keele pärast lugeda. Samuti ei ole mõtet eelarvamusega suhtuda seetõttu, et kirjutaja ise NSVLis elanud ei ole.
see on ju ainult tõlge, kui siis – nautige originaali.