Suur sõda Salme pärast
Millal saabub selgus Saaremaal Salme väinal ca 1313 aastat tagasi toimunud verise lahingu tausta kohta?
Ajavahemikus 650–750 toimus Saaremaal üllatuslikult t õsine lahing. Surma sai ligi 40 eliitsõdalast. Kohale pidi olema tulnud tollastes oludes tohutu armaada, paarkümmend laeva. Tulnukate üldarv ulatus arheoloog Jüri Peetsi hinnangul viiesajast tuhandeni.
Asetades Salmel langenute arvu hilisemate kuulsamate lahingute konteksti: viiesaja aasta pärast, 1242 toimunud Jäälahingus langes 20 ordurüütlit. „Eesti ajaloo II” väitel saavutas Vene pool seal silmapaistva võidu. Saule lahingus 1236 sai otsa 49 ordurüütlit, sh ordumeister, kusjuures nn mõõgavendade ordu lakkas siis praktiliselt olemast. Loomulikult ei peeta Salme lahingut vajalikuks mainida „20 Eesti tähtsama lahingu” seas (Mart Laar, 2013).
Salme suurem muinaslaev on esimene tõestatud purjelaeva leid Läänemere-ruumis. Väljakaevamised Salmel algasid viis aastat tagasi, aga senini pole teada, mis mehed need olid, kust pärit ja kust tulid ning kuhu läksid, ja mis kõige tähtsam – millal. Nii Põhjala ajaloo kui meie enese- ja ajalooteadvuse jaoks on seda ülimalt oluline teada. Salme muinassõdalaste hambad on hästi säilinud. Hambavaapa (mitte ajada segi hambakatuga) ladestunud strontsiumi järgi saab kindlaks teha, mida ja millal inimene esimese kümne eluaasta jooksul sõi, seega – kus ta elas. DNA uuringud võimaldaksid näidata omavahelisi sugulussidemeid, s.o klannikuuluvust.
Et saaks kirjutada lõpuni Salme saaga
Miks ei leita raha Eesti identiteedi jaoks sedavõrd tähtsa asja väljauurimiseks? Kirjutasin aasta tagasi siinsamas Õpetajate Lehes meie humanitaaria viletsusest (24.08.2012), mis tihtilugu ei lase hinnata, mis Eesti jaoks tõeliselt tähtis on. Juttu oli sellestsamast olematust rahast nendesamade täppisanalüüside jaoks. Aastake on mööda läinud ja ei midagi.
Kui koostada pingerida, kes peaks seisma nende keerukate ja kallite analüüside jaoks vahendite leidmise järjekorras esimesel kohal, siis eelkõige tuleb nimetada haridus-teadusministeeriumi/teadusagentuuri. Uue teabe hankimine käib eelkõige hariduse/teaduse valdkonda. Teadusraha jagajate ameti- ja aukohuste sisse võiks loomuldasa kuuluda ka teatud initsiatiivi ülesnäitamine. Kindlasti ei saa alahinnata ka kultuuriministeeriumi, muinsuskaitseameti, kultuurkapitali, kas või muinsuskaitse seltsi, riigikogu muinsuskaitse ühenduse ja teaduste akadeemia humanitaarteaduste osakonna osa raha hankimisel. Ka EAS saaks oma missiooni veidi avaramalt näha.
Põhjust pettunud olla
Salme kaevamiste juhatajal Jüri Peetsil on põhjust pettunud olla, kuigi mees ise seda kuidagi välja ei näita. Salme saaga on suuresti Jüri Peetsi saaga. Ei läinud ta eesti asja ja oma tõe eest seistes kompromissidele Vene ajal ega Eesti taasiseseisvudes, ammuks siis nüüd. Loomulikult ei saa niisugune mees minna käsi pikal kerjama oma inimeste käest raha Eesti jaoks ülimalt tähtsa asja jaoks, mille peale peaks ometi ise tuldama. Pigem siis juba väljamaalaste, kas või Salme sõdalaste otseste järeltulijate jutul käia.
Tuleb silmas pidada, et nii keerulisi analüüse ei tehta vähempakkumise korras. Analüüside tegemine on omaette teadus, kus kasutatav üksnes parim võimalik oskusteave, mille eest tuleb ka maksta. 400 000 eurot on suurusjärk, millega tuleks arvestada. Tohutu summa tõepoolest. Aga Eesti jaoks ka mitte üle mõistuse suur, kui suudame selle raha välja käia igas kuus toetamaks parlamendiparteisid (NB! MTÜ-d) või ehitada sama rahaga isegi kuni sada meetrit Tallinna-Tartu neljarealist maanteed (mis hakkab juba Koseni välja jõudma).
Vandenõuteooriat kah
Tuleb väga loota, et Salme lahingu tausta väljaselgitamise kalevi all hoidmisest pole huvitatud meie n-ö ametlik ajalooteadus. Kuigi kes teab, sest Salme lahingu kontekstis on raske käsitada eestlaste osa Euroopa ajalooprotsessis üksnes n-ö konnaperspektiivist. Kui meie esivanemad olid juba eelviikingiajal niivõrd kõvad tegijad, ei mahu nad hästi uude muistse vabadusvõitluse vabasse Eesti esiajaloo kontseptsiooni. Ei leia me ju näiteks eelmise aasta lõpus ilmunud „Eesti ajaloost II” viidet ei Soome ajalooprofessori Matti Klinge Eesti-Soome muistse mereriigi ideele ega ka selle konteksti sujuvalt sobituvale Salme lahingule.
Kuniks puudub selgus, on igasugused tõlgendusvõimalused avatud. Kui pealahing toimus väina mandripoolses suudmes, siis juhul, kui tuldi Skandinaavia poolt, pidi väin laevu tihkelt täis olema. Seal võidi kergesti lõksu jääda. Üks võimalik variant: tulnukad eiravad ülbelt teatud tavaõiguslikke leppeid. Vahest õnnestub sissetungijatel pikapeale võitluses ülekaal saavutada (kui neid oli oma tuhat meest), kuid hilja juba. Jääb üle vaid peameeste matustega kiirustada. Aga võimalik ka, et kui juhtkond langes, lubati ellujäänud seltskonnal soliidselt lahkuda ja hukkunud hädapärast matta. Sest võimalik et suuremat eesmärki kui tulnukatele koht kätte näidata polnud n-ö vastuvõtukomisjonil seatudki. Tegutseti kehtivate lepete raames. Karistus järgnes lepingu rikkumise eest ja see pidi tõhus olema. Et ei tekiks teinekord ahvatlust. Kõrgest soost langenutele tagati hauarahu, mis kestis kõvasti rohkem kui tuhat aastat. Kuigi raud oli hinnas, ja eriti mõõgad.
Võimalik, et skandinaavlaste üks eesmärke oligi lihtsalt välja selgitada jõudude vahekord. Juba oli jõutud rajada oma koloonia Läti läänerannikule (ca 600) ja parasjagu tehti seda Vana-Laadogas. Mida õpetas Salme kogemus Skandinaavia sõjapealikutele? Et Saaremaad ei saa ignoreerida. Hiljem üritatigi pikka aega n-ö tagaukse kaudu Saaremaale minna.
Olav Tryggvepoja kogemus
Salme lahingu tulemus võis sadu aastaid mõjutada Põhjala poliitikat, kuni 13. sajandini välja (vrd kroonik Henriku teade 1203. aasta kohta: ojamaalased tunnevad rõõmu saarlastega peetava rahu julgeolekust). Isegi ajaloolased panevad imeks, et viikingite tohutu edu juures mujal Lääne-Euroopas jäid nende saavutused Baltimaades (loe: Matti Klinge välja pakutud Eesti-Soome muistses mereriigis) kuidagi tagasihoidlikeks.
Olav Tryggvepoja saaga järgi pidasid eestlased paarsada aastat hiljem, ca 950, tõenäoliselt Saaremaa rannavetes kinni Novgorodi sõitva laeva, võtsid kaubad ära ja müüsid inimesed orjaks – sh Norra tulevase kuninga Olav Tryggvasoni ja tema ema Astridi. Vahest järgnes seekord karistus üritusele (tolli?)lepinguid rikkudes vahipostidest mööda hiilida?
Jüri Peets esireas Eesti Muinsuskaitse Seltsi volikogu esimesel istungil 14.01.1988, Lennart Meri vasakul ja Trivimi Velliste paremal käel. Peets vedas restaureerimis- ja välitööde toimkonda. Muinsuskaitse tähendas tollal veel suuresti tulevikukaitset. Foto: Eesti Muinsuskaitse Selts 25. Tallinn, 2012.
———
Kes on kes
Jüri Peets, TLÜ ajaloo instituudi vanemteadur. Doktoritöö Eesti muistsest rauatootmisest („Raua vägi”; „The Power of Iron”) kaitses ta Turu ülikoolis 2003. Peets on kindel, et raud oli põhiline, mis eelviikingid liikvele lükkas. Rauatootmine Saaremaal algas ca 700. Suurima võimsuse saavutas saarlaste rauakaubandus alates viikingiaja algusest, ca 800, kuni Jüriöö ülestõusuni.
———
Järjepidevus säilis
Saaremaa eliidi järjepidevus säilis kõige viimaste aegadeni. Saare vanemad panid aluse kohalikele aadlisuguvõsadele – kui võtta kas või poolmüütilise kirikuehitaja Tõllu järeltulijad parun Tollid, pikka kasvu (väidetavalt seitse jalga (2,13 m) ja rohkem) mehed, sh vene tuntud polaaruurija Eduard Toll (1858–1902/1903). Baltisakslased käsitasid teda konkreetse isikuna (superintendent Alexander v. Schmidt, Inland 1858: „Ich halte Töl für einen tapfern Wannem der Oeseler, den die späteren Sagen zu einem Heros des Landes erhoben haben”).
Anton Käärik (pärit väidetavalt Rootsi kuningakoja juurtega eesti talupojasuguvõsast, esimese iseseisvusaegse riigikontrolli metskondade revident) kohtus Eesti ajal Saaremaal parun Buxhoevdeniga. Samal ajal maeti seal ühte aadli vanapiigat nimega V. Steinberg. Buxhoevden ütles Käärikule, et Eesti vabariik pidanuks sellele vanapiigale korraldama riiklikud matused, kuna see daam olnud saarlaste suurvanema viimane otsene järeltulija. Käärik vastas, et see asjaolu on nähtavasti eesti ajaloolastele tundmata. Mispeale Buxhoevden ütles, et eesti ajaloolased ei tea palju asju vanemast ajaloost sellepärast, et aadliperekonnad ei ole neile andnud oma perekonnakroonikaid uurimiseks – 700-aastase orjapõlve ülespuhumine on sakslased vihale ajanud (vt Alf Kubbo, Genealogus, 5/1999). Mahuvad needki asjaolud Soome ajalooprofessori Matti Klinge Eesti-Soome muistse mereriigi või mereliidu konteksti, millel Saaremaa keskuseks. Samuti kui seegi seik, et veel aastal 1255 oli Saare vanematel kasutusel ühine pitser, millega kinnitati ordumeistriga sõlmitud uus leping. Rikas Lübecki linn aga suhtles saarlastega kirja teel ning ootas soosivat vastust: 1226 lõpus või 1227 alguses pöördus Lübeck saarlaste poole, otsides abi tülis Taaniga.
Ka täna kannab endise salme ehk väina lõunakaldal asuv piklik lage põld nime Tolli põld. Mine tea, mis ajast saati. Tolli põllu põhjaotsas, muistse väina kaldal aga asuvad suure kivi tükid, mida nimetati “Tõllu istumise kiviks”. Rohkem “istumise kive” pole rahvaluule arhiivist teada: on jala, käe- ja muude kehaosade jälgedega kive ja hulka pildumise kive.Tolli põllul asuv aga ainus teadaolev istumisega seotud kivi. Kas troon?
Salme väljakaevamistest oleks pidanud kohe algusest peale tegema huvitava dokumentaalfilmi. Midagi sellist, kus lahendatakse justkui detektiivide kombel Salme müsteeriumit. See oleks eeldanud muidugi suurte rahade andmist uurimise, igasuguste proovide analüüsimise ning filmi tootmiseks. Tulemuseks oleks võinud olla mingi hüpoteetilne lugu selle kohta, mis võis tookord seal salmel juhtuda koos mõningate efektsete ajalooliste kaadrite lavastamisega. Midagi sarnast nagu võib näha kaabeltelevisioonist ajalookanalitelt.
See oleks seda väärt olnud Eesti maine kujundamisel. Nagunii kulutatakse suuri summasid Eesti maine kujundamiseks. Lisaks veel panus ajaloo uurimisse ning ajalood haridusse.
Kusjuures veel ei ole hilja. Oluline osa andmete analüüsimisest on veel tegemata nagu ma aru saan. Seda analüüsimist ja uurimist võiks üles võtta ja esitada põneva loona.