Vastuvõtt 2013 era- ja rakenduskõrgkoolidesse: midagi erilist pole juhtunud
Tasuta kõrgharidus toob kooli väidetavalt 4700 noort rohkem kui mullu (vt IRL-i valimisreklaam). Kas ja kuidas on vastuvõtu suurenemine avalik-õiguslikesse ülikoolidesse mõjutanud era- ja rakenduskõrgkoolidesse astujate arvu?
Euroakadeemia rektor akadeemik Jüri Martin sedastab lühidalt ja konkreetselt, et ega siin palju öelda ole: vastuvõtt on tänavu natukene suurem kui möödunud aastal. Teiste ülikoolide probleeme ta täpselt ei tea, aga Euroakadeemiasse on esitatud umbes 700 avaldust, võib-olla mõni vähem, aga õppima tuleb üks kolmandik või natuke alla selle, nagu alati. Selles mõttes pole midagi erilist juhtunud.
Eesti ettevõtluskõrgkooli Mainor rektori Krista Tuuliku sõnul on nende vastuvõtunumbrid kujunenud samas tempos kui eelmisel aastal. „Aga meie üliõpilane on natukene teistsugune kui avalik-õiguslike ülikoolide bakalaureuseõppe oma,” ütleb ta. „Natukene vanem, põhiline üliõpilaskond on alates 24. eluaastast. Meie üliõpilane töötab, tal on tihti pere, nii et ta peab saama korraldada oma õpinguid töö ja pereelu kõrvalt. Mis tähendab, et õppida tuleb ikkagi natuke teistsuguses rütmis.” Ettevõtluskõrgkooli vastuvõtu lõppnumbrid selguvad eeldatavalt septembri lõpuks, sest seal on suur kaugõppe osakaal. Krista Tuulik tõdeb, et on väga keeruline öelda, mis see tasuta kõrgharidus tegelikult tähendab. Kokkuvõtteid võib tõenäoliselt teha alles kuskil kahe aasta pärast, mitte varem. Üks aasta on selleks liiga lühike aeg.
Tervishoiukõrgkooli vastuvõtutest
Tallinna tervishoiu kõrgkooli farmaatsia õppetool kasutas sel aastal uute tudengite vastuvõtul reaal- ja loodusteaduslike ainete komplekstesti – õppejõu, akadeemik Udo Margna sõnul üllatavate tulemustega.
Udo Margna: „Kõrgharidust taotledes võib igaüks end kirja panna nelja-viide kooli, ei pea katsetele kohale tulemagi. Kui vastuvõtuaeg algab, hõiskavad kõik üli- ja kõrgkoolid, kui palju neile tahetakse õppima tulla. Õppida tahtjaid on viis-kuus korda rohkem kui gümnaasiumilõpetajaid ja kohtigi kokku vaat et rohkem kui lõpetajaid. Need pürgimisnumbrid ei peegelda reaalsust, ka meie koolis näeme täpselt sama. Avalduste järgi on soovijate arv viis-kuus korda üle pakutud. Kohale (vestlusele) tullakse vähem – kolme- või neljakordse ülekaaluga. Tänavu võis meil (farmaatsias) neid arve teha ehk väiksemaks asjaolu, et vastuvõtutingimuste seas oli test. Seda paljud ilmselt pelgasid. Kuid siiski tuli 71 noort testi tegema, aga kohti oli vaid 30.
Otsustasime, et teeme farmaatsiat õppima tulijaile profiilsetes valdkondades teadmiste testi. Küsimused hõlmasid kolme valdkonda: keemiat, bioloogiat ning elementaarset ettekujutust inimese elunditest ja nende talitlusest, lisaks paar protsentarvutuse ülesannet. Testis oli 40 lihtsat küsimust, millele tuli vastata tunni aja jooksul. Maksimaalselt oli võimalik saada 40 palli. Paraku said kõige paremad vaid 29 ja 28 palli, ja siin ka kumbagi ainult üks katsetaja. Tulemused olid eriti masendavad selles mõttes, et A-st (üle 90% õigeid vastuseid) ei maksnud rääkidagi, B-d (80–90%) ei saanud samuti keegi ja C-tasemelegi küündis ainult üks vastanu – et saada hindeks C, olnuks vaja vähemalt 29 palli. Isegi D-tasemeni küündis kõigest seitse inimest. Tervelt 53 sellest 71-st gümnaasiumiharidusega inimesest jäi oma teadmistega alla 50% piiri ehk teiste sõnadega tasemele F, mis sisuliselt tähendas läbikukkumist. Vastuvõtutingimustes me testi sellise sõelana ei käsitanud ning kedagi testi alusel konkurentsist välja ei arvatud. See oleks olnud katastroof, kui üle poole soovijatest oleks kohe aia taha lennanud.”
Test oli puhtalt teadmiste peale
UM: „Mingeid konksuga küsimusi ei olnud. Sõnastasime kõik hästi lihtsalt, et vastata oleks võimalik ühe-kahe sõnaga. Vastus sai olla kas õige või vale või üldse puududa, kuid teadma pidi konkreetselt. Ja küsiti asju, mida iga haritud inimene pärast 12 aastat (võib-olla isegi kauem) kestnud õppimist kõige paremas ja vastuvõtlikumas eas peaks kindla peale teadma ja ehk koguni elu lõpuni mäletama. Seejuures oli enamikul testi sooritanuist gümnaasiumi keskmine hinne ikka väga kõrge, valdavalt nelja-viie vahel, igatahes mitte nii, et hädavaevu kolme piires. Pealegi oli farmaatsia erialale kandideerimisel keskmise hinde arvutamisel määrav tähtsus profiilsete reaalainete lõpuhinnetel.
Mina hindan selle tulemuse äärmiselt nigelaks. Ei teata elementaarseid asju. Näiteks tammetõrude lugu (millise puu vilju nimetatakse tõrudeks?) – kolmandik noori ei osanud vastata või vastas valesti! Või elementaarne protsentarvutus – pooltel noortest polnud õrna aimugi, mis asi see protsent on ja kuidas protsentuaalseid ainekoguseid (lahustes) leida! Ma kujutan ette, et noor peaks üht-teist ikka teadma, kui ta kogu senise elu pole pidanud muud tegema kui õppima. Tekib küsimus, milles on asi. Teisedki pedagoogid on samu aspekte esile toonud. Ja samas käib hoogsalt jutt, kui targaks on meie noored läinud, ning järjest targemaks üha lähevad. Aga selline jutt ei ole loodusseadustega kooskõlas. Inimesed jagunevad oma võimetelt ikka ühtemoodi: viis protsenti on väga võimekad, viis protsenti jäävad oma vaimselt potentsiaalilt madalale tasemele, põhiline osa on aga võimetelt kuskil nende vahepeal.”
Õpetamine on liiga lihtsustatud
Nüüd võetakse õppeained valdavalt läbi testidega, sedastab Margna. Õppur saab ette tabeli, kus on tühjad lahtrid täitmiseks või vastusevariandid. Sa ei pruugigi midagi kindlalt teada, aga kui näidatakse nimekirja, hakkab midagi tuttavat koitma, tekivad mingid seosed. Selline testimine on kindlasti üks põhjus, miks teadmised jäävad pinnalisteks. Õpetamine viib selleni, et inimene ei teagi konkreetselt enam midagi. Aga õpetajal/õppejõul on muidugi lihtsam: loeb arvutis testitulemused kokku, ja ongi töö tehtud. Lisaks on testid sageli kõigile juba enne teada ja arvutitega paljundatud. Tööd kirjutatakse arvutustehnika abil maha.
„Kas noored on lihtsalt lollid?” küsib Margna testi tulemuste põhjal retooriliselt, „või on asi selles, et kooliõpetus on puudustega. Näiteks niisugune lugu: panime tudengikandidaatidele laua peale kolm viljapead: rukis, nisu ja oder naturaalsel kujul. Vaid paar-kolm noort teadsid, mis on mis. Mõni teadis nimetada üht, pooled panid kõik mööda. See on ju kooliõpetuse küsimus – neile ei ole keegi seda vist õpetanud. Selliseid asju kogedes on imelik kuulda, kui räägitakse, kui hirmsasti on meie vaesed lapsed ikka koormatud, et koormust tuleks oluliselt vähendada (lausa kaks korda, nagu haridusminister väidetavalt olevat maininud!) jne. Faktiteadmine on noortel igatahes väga nigel, samas kuuleme-näeme, et medaliga gümnaasiumi lõpetanuid on praegusel ajal väga palju ja nende arv pigem suureneb.”
Teadmised kui musta kasti sees
Äkki on teadmised lihtsalt kasti sees? Kõvakettal, aga mitte mällu talletunud? Et milleks oma mälu koormata – inimene on ju põhiolemuselt laisk …
UM: „See võib olla üks põhjus. Teine asi on kindla peale see, et sisseastumine ja igasugune võrdlemine käib ikkagi sisuliselt õppeedukuse, õppetulemuste järgi, mille kriteerium on formaalsed hinded. Koolidel on riskantne väga tugevaid (normaalseid?) nõudmisi püstitada. Üldiselt peaks iga järgmine haridusaste olema eelmisest kõrgemate nõudmistega. Praegu on aga nii, et sisuliselt iga gümnaasiumilõpetaja pääseb mingisse kõrgkooli. Tol ajal, kui mina keskkooli lõpetasin, sai ülikooli vaid iga neljas. Siis oli kõrgem aste tõepoolest kõrgem. Nüüd on see nivelleeritud. Kui kõik saavad ülikooli, siis ei saagi kõrgeid nõudmisi esitada. Ülikool peab ju kogu seda seltskonda vee peal hoidma, muidu pannakse ta kinni. See pole võimalik muud moodi, kui et kõrgemad tasemed tuuakse allapoole. Vanasti pääses ülikooli vaid võimekam osa noortest, alumisest otsast ei saadud löögilegi. Nüüd võib utreeritult öelda, et igaühest, kes läheb lasteaeda, saab hiljem ka üliõpilane.”
Mis teha? Lihtsalt leppida olukorraga – ja avaldada imestust? Udo Margna resümee on see, et kui noor on gümnaasiumi lõpetanud ja eluaeg õppinud, peab ta sellest saama ja talletama alusteadmised ümbritsevast maailmast, mis säilivad tal kogu eluks. Kindla suunitlusega noori on võib-olla vähe, aga selleks kool ongi, et anda kõigile, kes keskhariduse tasemele küündivad, baasteadmised ümbritsevast maailmast. Gümnaasiumi minnakse ju selleks, et kujundada oma maailmapilti. Kogu tarkus ei saa olla ainult arvutiklõpsudega seotud.
————-
Kuidas on tasuta kõrgharidusele üleminek mõjutanud TTK-sse sisseastumist?
Enno Lend, Tallinna tehnikakõrgkooli rektor
Kõrghariduse rahastamise senine mudel sundis kõrgkoole mõtlema selle üle, kuidas maksimeerida tudengite arvu pealt saadavat raha, õpitagu siis tasuta või tasulistel õppekohtadel. Iseküsimus oli, kas suur üliõpilaste sisend tagas mõistliku lõpetajate arvu. Kas ja millisele tööjõuturule lõpetajad siirdusid, oli hoopis teisejärguline. Tasuta kõrgharidusele ülemineku üks kavandatud ootusi on õppekvaliteedi kasv ja minu arusaamist mööda seda nii kvalitatiivseid kui ka kvantitatiivseid näitajaid arvesse võttes. Seetõttu otsustas TTK vähendada vastuvõetavate üliõpilaste arvu eelmiste õppeaastatega võrreldes ca 10%. Kui eelmisel aastal võtsime vastu 720 üliõpilast, siis algava õppeaasta sihteesmärk oli 650 (HTM-i tulemuslepingus on sätestatud min 600) ja see on täidetud. Teise muudatusena kehtestasime esmakordselt keskmise hinde lävendi (3,4), ikka selleks, et vähendada katkestajate arvu ja parema sisendi kaudu loota paremat õppekvaliteeti.
Eelmise aastaga võrreldes esitati TTK-sse sisseastumisavaldusi ca viiendiku võrra vähem. Kas ja millisel määral mõjutas seda teiste ülikoolide ja kõrgkoolide reklaam ja vastuvõtupoliitika ning millisel määral TTK kehtestatud lävend, on praegu raske hinnata. Oleme viimastel aastatel vastuvõtul loobunud kuvandireklaamist, mis suurendaks pelgalt sisseastumisavalduste arvu, olulisem on aidata üliõpilaskandidaate õige valiku juurde. Kuni üliõpilane saab esitada avaldusi suvaliselt paljudele õppekavadele, ei näita esitatud avalduste arv midagi olulist. Seoses sellega vajab kogu sisseastumissüsteem korrastamist.
Tuleks kaaluda kandideerimiste arvu piiramist, n-ö tühjade avalduste suur arv tekitab segadust nii kõrgkoolides kui ka üliõpilasteks pürgijates.
Konkursid ja õppekohtade kinnitamine peaks kõikides kõrgkoolides toimuma ühel ajal.
Lisakonkursid peaksid kaduma, üliõpilaskandidaadid jääksid oma varem kaalutud ja mõtestatud valikute juurde. Ka koolide sees saaks õppekohti paremini jaotada.
Kui tulla tagasi kõrgharidusreformi põhimõtete juurde, siis võiks ka sisseastumissüsteemi korrastamisel rakendada printsiipi: pigem vähem, kuid nutikamad valikud!
————
Kuidas mõjutas kõrgharidusreform EBS-i vastuvõttu?
Arno Almann, professor, EBS-i rektor
Vaieldamatult asetas kõrgharidusreform kõik ülikoolid, eeskätt ülikooli astujad uude olukorda. Tänavuaastased vastuvõtutulemused kõigis kõrgharidust pakkuvates koolides, ülikooli astujate eelistused ja õppekavade täitumuse võrdlused vajavad süvaanalüüsi, avalikku diskussiooni ja hinnangut, kas kõrgharidusreform ikka liigub Eesti jätkusuutliku arengu ja tööturu vajaduste kursil.
Olukord, kus võrreldes eelmise aastaga oli rohkem kui 4700 noorel võimalus asuda õppima tasuta õppekohtadele, kallutas nii mõnedki noored oma elukutsevaliku eelistusi muutma. Seetõttu loobusid ka mitmed oma esmasest valikust asuda õppima EBS-is
mõne teise ja algsest valikust hoopis erineva eriala kasuks. Selle tulemusena vähenes eelmise aastaga võrreldes Eestist vastuvõtt EBS-i ca 15%.
Samas on EBS-i arengukavaga määratud suundumus kujuneda spetsialiseeritud rahvusvaheliseks ülikooliks ning liigume järjekindlalt selles suunas. Sel sügisel on meil taas suurenenud vastuvõetud välistudengite arv –
varasemate aastatega võrreldes asub EBS-is õppima rohkem välistudengeid Erasmuse vahetuse kaudu ning samuti neid, kes on omal kulul valinud välisõpinguteks EBS-i. Meid võetakse järjest enam omaks Helsingis, kus meie filiaalis kolmandat aastat pakutav rahvusvahelise ärijuhtimise õppekava leiab tuntust ja tunnustust. Ja seda olukorras, kus Soomes, vastupidi Eestile, on käivitatud arutelu tasulise kõrghariduse osalisest sisseviimisest. See loob meile Soome turul sealsete ülikoolidega võrdsed konkurentsitingimused.
Minu arvates on põhjendamatult vähe räägitud sellest, et tasuta kõrgharidust saab vaid eestikeelsetel õppekavadel. Samas on selge, et mitmel erialal on võimalik saada konkurentsivõimelist haridust ainult inglise keeles, kaasates õppejõududena oma ala tippusid Euroopast või mujalt maailmast ning arendades partnerlust tippülikoolidega. Paraku on ka äriharidus üks selline eriala, kus pelgalt eestikeelse haridusega jääme maailma tipptasemest kaugele maha ja tööjõuturul mängime suhteliselt madalas liigas. Seda tõsiasja tuleb endale tunnistada.
Selle aasta ülikoolide vastuvõtuga seotud teemade hulgas tekitas kahetisi tundeid veel üks tähelepanek. Mitmel erialal jäid eraülikoolides tasuta õppekohad tühjaks. Samas teatasid mitmed EBS-is väga populaarse eestikeelse ettevõtluse erialale vastuvõetud noored, et neil siiski napib raha õpinguid alustada. Sellest on siiralt kahju, kuna ettevõtluse eriala on üks selliseid, mille lõpetanud on ise endale tulevikus tööandjad ja kes äri edenedes pakuvad tööd ka paljudele täna tasuta kõrgharidust saanud noortele. Esialgu jääb mitmel noorel, kel oli sära silmis ja andekad ideed peas, oma äri alustamata.
Kokkuvõttes tõi alanud kõrgharidusreformi tingimustes toimunud esimene vastuvõtt esile teemasid, mis oleks tarvis veel kord hoolikalt läbi mõelda, kuna need otsused kujundavad meie arenguid üpris pikas perspektiivis ja kõigis valdkondades. EBS on siin valmis kaasa mõtlema.
———-
Vastuvõtt avalik-õiguslikesse kõrgkoolidesse
• Tallinna tehnikaülikool
2013. a vastuvõtt:
I aste – 1719 (tasuta), 233 (tasuline);
II aste – 1103 (tasuta), 225 (tasuline);
III aste – 76 (rahastab riik), 48 (rahastab ülikool).
2012. a vastuvõtt:
I aste – 1650 (tasuta), 1002 (tasuline);
II aste – 760 (tasuta), 610 (tasuline);
III aste – 67 (tasuta), 52 (tasuline).
• Tartu ülikool
2013. a vastuvõtt:
I aste – 2089 (päevaõpe), 328 (avatud ülikooli õpe*);
II aste – 892 (päevaõpe), 337 (avatud ülikooli õpe*);
III aste – 173 (päevaõpe).
*vastuvõtu hetkeseis
2012. a vastuvõtt:
I aste – 2036 (päevaõpe), 650 (avatud ülikooli õpe);
II aste – 966 (päevaõpe), 409 (avatud ülikooli õpe);
III aste – 180 (päevaõpe).
• Tallinna ülikool
2013. a alustas 2800 uut üliõpilast.
2012. a võeti vastu 2500 uut üliõpilast (riigieelarvelised ja riigieelarvevälised kokku).
• Rahastamine
Tulenevalt riigiga sõlmitud haldus- ja tulemuslepingust on Tallinna ülikoolile eraldatud 2013. aastal 13 852 932 eurot, mida on 1,6 miljonit eurot rohkem kui eelmisel aastal.
TTÜ finantsdirektor Ardo Kamratov: „2013. a eraldas riik varasematel aastatel saadud tasulise õppe tulu kompenseerimiseks 1,3 milj eurot, mis oli samas suurusjärgus, kui ülikool sai eelmise õppeaasta sügisel esmakursuslastelt õppemaksu.”
TÜ finantsjuht Taimo Saan: „HTM täitis oma lubadused ning ülikoolid said nii palju täiendavat raha, nagu „kaotasid” tasulisest õppest. Tasuta kõrgharidusele ülemineku lisaväärtus on selles, et ülikooli sees on õigus jaotada tegevustoetuse raha vastavalt ülikooli prioriteetidele.”