Vererõhu mõõtmisest

20. sept. 2013 Raivo Juurak - Vererõhu mõõtmisest kommenteerimine on välja lülitatud

Teisipäeva hommikul kell kümme avalikustas sihtasutus Innove 2013. aasta riigieksamite statistika. Täpselt samaks ajaks, kella kümneks, kutsuti ajalehtede haridustoimetajad Suur-Sõjamäele Innovesse väiksele selgitusele, kus manitseti, et riigieksamite tulemuste põhjal ei ole õige koolide pingeridu koostada. Paraku – juba tunni aja pärast olid pingeread ajalehtede võrguversioonides üleval …

Innove analüütik Krista Hinno rõhutas, et nende sihtasutus pole kunagi koolide pingeridu koostanud ega hakka seda ka edaspidi tegema. Innove koduleheküljel on koolid tähestiku järjekorras ja seda põhjusel, et riigieksamite tulemused ei peegelda koolide taset kaugeltki adekvaatselt. Näiteks ühes koolis võib olla innustunud õpetaja, kelle kõik õpilased, ka kõige nõrgemad, valivad õhinal riigieksamiks tema aine. Riigieksamite tulemus on sellel koolil siis selline, nagu ta on. Teisel õpetajal valivad tema aines riigieksami vaid üksikud, keda on olümpiaadideks ette valmistatud − ja tulemus on suurepärane. Aga kumma kooli tase on siis kõrgem? Kas sellel, kes on teinud endale eksamitulemustest spordi ja keda huvitab ainult maksimaalne sooritus?

Ain Tõnisson haridus- ja teadusministeeriumist manitses ajakirjanikke otsesõnu, et nad ei võtaks riigieksameid kui olümpiamänge, kus kõige tähtsam on saavutatud koht, mitte aktiivne osavõtt. Ta lisas, et ka koolid ise ei peaks oma koha pärast pingereas liigselt põdema ja parema tulemuse nimel eksamiainete drillimise teed minema, muid õppeaineid vaeslapse ossa jättes. Esikohal peab olema ikkagi, nagu õppekava üldosa rõhutab, õpilase isiksuse terviklik areng, mitte ainult tema hinded, mis näitavad vaid arengu väikest osa. Saba ei tohi koera liputama hakata, ütles Ain Tõnisson piltlikult. Krista Hinno lisas, et riigieksameid võiks võrrelda vererõhu mõõtmisega, mis annab inimese tervise kohta küll väga olulist infot, kuid kaugeltki mitte ammendavat.

Ain Tõnisson rõhutas ka tõsiasja, et mõnegi pingerea tippgümnaasiumi hea koht ei ole täiel määral tema enda teene, sest tipus olevad gümnaasiumid võtavad oma 10. klassi ligi kolmandiku õpilastest väljastpoolt, mitte omaenda põhikoolist. Kusjuures mujalt võetud kolmandik on gümnaasiumi oma põhikoolilõpetajatest enamasti tugevam – just uued, teistest koolidest tulnud õpilased veavad maineka gümnaasiumi taseme üles.

Lõpuks märgiti, et meediavälja­anded ja ka koolid ei pruugigi osata adekvaatseid pingeridu koostada, sest statistilise analüüsi tegemine eeldab vajalikku ettevalmistust, näiteks niisuguste mõistete, nagu standardhälve, ülemine ja alumine usalduspiir, aritmeetiline keskmine ja mediaan jms, valdamist. Hoiatati, et näiteks lihtsalt aritmeetilise keskmise väljaarvutamine annab üsna eksitava tulemuse.

Neid sisuliselt ju õigeid manitsusi kuulates tekkis siiski mõte, kas asjast ei maalita liialt dramaatilist pilti. Midagi koolide pingeread ju ikkagi näitavad – ka ebatäpsetena. Paljutki ütleb näiteks tõik, kas kooli tulemused muutuvad aasta-aastalt paremaks või, vastupidi − halvemaks. Tõus või langus kümne koha ulatuses koolide üldises pingereas päris kindlasti midagi olulist ei ütle, sest aastad pole vennad ja eksamitulemus on mingil määral ka õnneasi. Kui aga kooli tõus või langus on märkimisväärne, on küll vaja uurida, mis on selle põhjus.

Mina seostaksin inimeste suhtumist koolide pingeridadesse eelkõige nende maailmavaatega. Olen nimelt märganud, et sotsiaaldemok­raatliku hoiakuga inimesed on koolide pingeridade vastu – nende jaoks peavad olema kõik koolid võrdsed, kedagi ei tohi esile tõsta. Seevastu liberaalid, kes väärtustavad avalikku konkurentsi, on pigem pingeridade avalikustamise poolt.

Sama asi ilmneb ka riigiti. Näiteks Taanis, kus haridus on rajatud selgele sotsiaaldemokraatlikule põhjale, varjataksegi üleriigiliste testide ja eksamite tulemusi kiivalt, sellekohase info avalikustajat võib oodata ees isegi vanglakaristus. Samal ajal peetakse konkurentsimaades koolide pingeridade avalikustamist täiesti loomulikuks .

Ei usu, et meie siin Eestis suudaksime koolide pingeridadest täielikult ja lõplikult lahti ütelda. Kujutan ette, kuidas me juba eeloleval kevadel hakkame võrdlema riigi- ja munitsipaalgümnaasiumide tulemusi, ja ausalt öeldes – olekski huvitav teada saada. Pärast põhikooli ja gümnaasiumi ulatuslikku lahutamist tekivad meil kindlasti ka põhikoolide pingeread, sest Eesti lapsevanem tahab ju teada, missugusesse põhikooli tasub laps panna. Loodetavasti võetakse selle kõige juures siiski natuke ka Innovet kuulda ja säilitatakse piisaval määral tervet mõistust.