Aga kutseõppuri tervis?

18. okt. 2013 Tiit Tammaru Eesti Kutsekoolispordi Liidu peasekretär - Kommenteeri artiklit

Eesti kutseharidusse on suunatud tohutult raha, kuid õpilaste tervis pole sellest võitnud.

Kutsekooliõpilaste tervis ei tohiks ju halb olla, sest Eesti kutseharidusse on investeeritud palju Euroopa Liidu raha. Paljud meie kutsekoolid näevad praegu isegi paremad välja kui põhjanaabrite omad. Paraku on sportimisvõimalused ja õppija tervis kutsekoolis jäänud tagaplaanile. Sest kui palju on suurte kutseõppekeskuste väljaarendamise ajal ehitatud või renoveeritud koolide spordibaase? See protsent on marginaalne.

Ülekaalulisust üha rohkem

Võib ju väita, et kutsekool ongi kutse õpetamiseks, ja kogu lugu. Lühendame õppeaega, paneme rohkem rõhku praktikale ja töökohapõhisele õppele ning sellest piisab. Kuid mida peaks hakkama tööandja peale noorega, kes ei jõua tööriistu kindlalt käes hoida ega jaksa tõsta vajalikku materjali? Paraku on meie noorte tervis viimase paarikümne aastaga pidevalt halvenenud. Näiteks ülekaalulisus on suurenenud, uimastite ja teiste sõltuvusainete tarbimine kasvanud. Seda kinnitavad mitmed uuringud. Ka Eesti kutsekoolispordi liit viib aastast 2006 iga kolme aasta tagant läbi küsitlust, kus tahame teada meie õpilaste, õpetajate ja koolijuhtide arvamust kutsekooliõpilaste sportimise ja tervise kohta. Kui 2006. aasta küsitluses ei peetud õpilaste ülekaalulisust probleemiks, siis 2009. aastal oli enamik noortest juba omaenda või oma kaaslaste ülekaalulisuse pärast mures.

Siiski on üks periood, mil kõik poliitikud ja ametnikud peavad noorte head tervist tähtsaks – enne valimisi. Nii ka praegu. Tehakse kepikõndi, avatakse terviseradasid ning räägitakse rahvaspordist ja kehalisest kasvatusest koolis. Paraku ei järgne sõnadele tegusid või kui, siis minimaalselt. Euroopa Liidu kahe viimase rahastamisperioodi jooksul pole Eesti kutsekoolid saanud endale praktiliselt ühtegi spordibaasi. Viimase paarikümne aasta jooksul on spordirajatisi pigem vähemaks jäänud. Nii pole enam ühelgi kutsekoolil ujulat – ehkki uppumissurmade arv on lubamatult suur. Kutsekoolidel pole ühtegi tõsiseltvõetavat kergejõustikustaadioni, kunstmuruga jalgpalliväljakut ega muud taolist. Jõusaale on rajatud või renoveeritud, kuid seda koolide direktorite aktiivse „võimlemise” tulemusena.

Kord koolis lonkab

Sportimine tähendab pingutust ja enesedistsipliini ning juba ainuüksi tahtekasvatuse pärast on see noortele väga vajalik. Kui sport on vaeslapse osas, käib kord kogu koolis alla. Kuulsin hiljuti ühelt tööandjalt, et kutsekool on muutumas sotsiaalasutuseks, kus puudub distsipliin, ei peeta kinni isegi omaenda kehtestatud reeglitest, väljalangus on suur jne. Tööandjad ütlevad, et ameti õpetamisega saavad nad ise hakkama, kui kutsekoolist tuleks vaid noori, kes tunnevad kella ja kellel on töötamiseks piisavalt tahet ja tervist.

Tekkinud olukorda püütakse lahendada, vähendades õppekavade mahtu, seades sisse lühikesed kursused, praegusest rohkem kodust tööd. Aga kas pingutamise jätkuv vähendamine ikka aitab? Õpilane peaks koolis siiski kehaliselt vaeva nägema, käies trennis või tehes aktiivselt kaasa kehalise kasvatuse tundides.

Praegu on kahjuks nii, et õpilane tuleb tundi, millal heaks arvab, puudub, nagu tal vaja on, jne. Ja paraku soodustame koolides seda suhtumist, küsides õpilaselt esimese asjana, kas ta ikka saab kõiki võimalikke toetusi, kas ta soovib endale individuaalset õppekava, millal ta akadeemilisele puhkusele soovib minna jne. Kõik need on ju järeleandmised. Kuidas saakski direktori käskkiri või mõni muu sedalaadi mõjutusvahend siis õpilasele mõju avaldada?

Sport on liigitatud sotsiaalaineks …

Sellel aastal võeti lõpuks vastu uus kutseõppeasutuse seadus − kauaoodatud dokument, mis peaks tähistama uut ajajärku meie kutsehariduse arengus. Seadusega koos töötati viimase kolme aasta jooksul esmakordselt välja ka kutsekoolide üldainete õppekavad. Töörühmad tegid tõsist tööd ja panid kokku mahukad materjalid. Kehalise kasvatuse ja spordiinimesed olid väga rahul, et meie valdkonda hinnati kõrgelt ja kehalisele kasvatusele anti omaette moodul. Rahul oli ka Eesti kutsekoolispordi liit, mis on seisnud selle eest, et see nii oleks. Töö sai tehtud ja kolleegide arvates mitte halvasti, kuid selle aasta kevadel tabas meid kui mitte šokk, siis tõsine arusaamatus küll. Avastasime nimelt, et kehaline kasvatus on pandud kokku sotsiaalainete mooduliga. Hämming on seda suurem, et sellel teemal ei olnud kolme aasta jooksul kordagi juttu. Sellest ei rääkinud meiega Innove sihtasutuse ega haridus- ja teadusministeeriumi inimesed. Praeguseks on hämming asendunud ebameeldiva tundega kolleegide ees. Kuna ka siinkirjutaja on üks õppekava koostanutest, olen Innovest ja haridusministeeriumist küsinud, miks asjad nii läksid. Vastust pole tulnud, ehkki see huvitaks kõigi kutsekoolide spordirahvast. Igal juhul ei saa pidada asjade sellist käiku läbipaistvaks ega soliidseks. Samas ei väida ma, et otsus on vale, ilmselt on kellelgi kuskil selle kohta hea ja arukas vastus. Kuid infopuudus on tekitanud kutsekoolides hirmu, et kehalise kasvatuse maht väheneb veelgi ja sport hääbub hoopiski.

Omaette teema meie kutsekoolides on nn õppegrupid erivajadustega õpilastele. Kuidas ja mis põhimõttel neid koolides moodustatakse? Kuidas peaks välja nägema nende kehalise kasvatuse tund või sporditreening? Ennast liigutama peavad nemadki, sest on üldteada, et kehaline aktiivsus ainult soodustab loomingulist tegevust.

Hoolimata käesoleva artikli veidi pessimistlikust toonist, on spordiinimesed oma loomult optimistid. Nii tahan ka mina uskuda, et kutsekooliõpilaste ülekaalulisust ja muid hädasid märgatakse ning võetakse midagi ette. Kutsekoolinoored tahavad sporti teha. Rohkem sihikindust, ja seda just omaenese valimiseelsetest lubadustest kinnipidamisel! Ärgem vaadakem õpilast kui klienti, kes koolile raha sisse toob, vaid kui noort inimest, kes peab edaspidises karmis konkurentsis hakkama saama.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!