Andres Sõber: Kogu elu korvpallile truu

25. okt. 2013 - Kommenteeri artiklit
Korvpallitreener Andres Sõber, kes praegu Rakvere Tarva ja Eesti noorte korvpallikoondise mängijaid treenib, mängis ise Kalevi esindusmeeskonnas aastatel 1976–1983.

Korvpallitreener Andres Sõber, kes praegu Rakvere Tarva ja Eesti noorte korvpallikoondise mängijaid treenib, mängis ise Kalevi esindusmeeskonnas aastatel 1976–1983.

Korvpalli hakkasin mängima Kohila koolis ja olen sellega seotud olnud juba 47 aastat. Meil oli koolis fantastiline treener ja kehalise kasvatuse õpetaja Gunnar Simson. Tema oli sellise karisma ja hingega mees, et praktiliselt terve meie kool mängis korvpalli. Mäletan, et turniiride ajaks pani ta kokku umbes kaheksa meeskonda, nooremad ja vanemad poisid läbisegi. Mängud hakkasid pihta juba hommikul kell seitse enne tunde. Tekkis selline korvpallibuum, et mina enam muud ei näinudki kui ainult korvpalli. Eks ma tegin teisi alasid ka: jalgpalli, kergejõustikku, aga korvpall jäi. Miks just korvpall? Ilmselt olid mul selleks geenid kaasa antud. Mul oli väga hea viskekäsi, pall vopsas sagedamini korvi kui mõnel teisel. Keskkooli läksin Raplasse, kus tegi spordiklassi teine tore treener Olavi Ratas. Edasi tulid juba Tallinna Pedagoogilise Instituudi kehakultuuri teaduskond, Eesti noortekoondis ja Tallinna Kalev.

Kui kooliajale tagasi mõelda, siis õppimine muidugi mingil määral kannatas, aga teisest küljest – minuvanused kutid panid juba gümnaasiumi viimastes klassides kärakat, mina tegin sporti. Eks ma ikka õppisin ja pingutasin ka, aga sport oli mulle kõige tähtsam.

Olin kümnene, kui mängima hakkasin. Arvan, et see ongi korvpalliga alustamiseks kõige õigem vanus, siis hakkavad poisid matsu jagama. Korvpall ei ole algaja jaoks kuigi lihtne mäng. Jalgpallis on asi selge, ajad palli taga ja püüad sellele pihta saada. Korvpallis pead vahepeal kinni pidama, põrgatama, söötma, viskama. Kui ma ise treenerina alustasin, võtsin samuti üheksa-kümneaastased kolmanda-neljanda klassi poisid.

Kuna mul olid enda varahommikused treeningud hästi meeles, jätkasin samas vaimus. Martin Müürsepa ja teiste tulevaste ässadega, kes minu juures käisid, alustasime treeninguga hommikul kell seitse. Üks poiss elas Jüri alevis; et kella seitsmeks Tallinna jõuda, pidi ta juba pool kuus üles tõusma, ja niimoodi mitu aastat. Poiste tagasiside on hiljem olnud selline, et nad olid mulle selle eest tänulikud, ja mina olen neile.

Kõik olenebki sellest, kui südamega sa asja võtad. Meile poistega jäi ühest trennist päevas väheks, tegime kaks korda, hommikul enne tunde ja õhtul ka veel. Hasart oli meeletu. Aga tänu sellele võitsime Eestis kõiki 30–40 punktiga, vahe oli nii tuntav. Põhiline oli, et mulle endale ka meeldis, keegi mind ju tagant ei sundinud. Ja poisid on nagu koerakutsikad, nemad tulevad kohe kaasa, kui su mõtted ja võtted on õiged.

Mina usun, et sellised poisid ja tüdrukud on endiselt olemas. Hiljuti ühel koosolekul räägiti jälle, et lapsed ei viitsi midagi teha. See on jama, lapsed on tublid, pigem ei jagu uue generatsiooni õpetajatel enam seda tahtmist.

Raha taha asi ei jää, pole kunagi jäänud. Vanasti oli see sümboolne summa, mis vanematel lapse sporditegemise eest maksta tuli, nüüd on hinnad kõrgeks aetud. Eks spordialast oleneb ka, aga ma ei ütleks, et see hind päris ületamatu oleks. Kallis on ta nende jaoks, kelle vanemad ei ole kuigi jõukad. Ja elu on näidanud, et tõelisi teemante ja pärleid tuleb rohkem just sellistest peredest. Aga kui treener on nutikas, küll ta mingi lahenduse leiab.

Rohkem jääb asi selle taha, et neid entusiastidest külahulle, kes lastega tegelda tahaks, jääb üha vähemaks, nende tööd ju kuigivõrd ei väärtustata. Ometi saaks nii mõnedki kümned lapsed sedasi Selveri poe eest, kus nad, siidripudel käes, istuvad, ära päästa.

Olen tähele pannud, et tõsiseid tegijaid tuleb rohkem maa- kui linnakoolidest. Mitte ainult spordis, ka teistel aladel, võtame või näitlejad ja lauljad. Põhjus on väga lihtne. Puu vajab kasvamiseks ruumi. Kui ta saab kasvada nii, et tal teisi puid kõrval ei ole, sirgub ta suureks ja tugevaks. Kui kümme puud kõrvuti kasvama panna, siis kaheksa neist närbub. Sama on inimestega. Mina ei ole selle poolt, et koondada kõik paremad Tallinnasse kokku, see ei ole hea variant.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!