Eve Hele Sits: Loodus kui loovuse ärataja

Lastekirjanik Eve Hele Sits: „Looduses on matemaatika, keel ja kõne, kunst ning muusika sulandunud üheks tervikuks.”

Meie algõpetuse esiisal Johannes Käisil oli teadmiste jagamiseks kolm printsiipi, mis lähtusid lapse kodukohast, elulähedusest ja lapsest enesest. Käis oli seda meelt, et algõpetus peab aitama kujundada ja arendada lapse individuaalseid andeid ning toetama lapse arenemist just temale sobilikus suunas, kiirusel ja viisil. Selle saavutamiseks oli Käisi meelest parim abiline just loodus – loodusliku mitmekesisuse kaudu ning sellele toetudes lõimis ta õppetegevusi üksteisega nõnda, et laps sai olla avastaja ja leiutaja.

Ju jõudis Käis seesuguse käsitluseni tänu omaenese lapseea kogemustele ning kogetu üle hiljem põhjalikult mõtiskledes, sest oli ju meie esivanemate igapäevaelu loodusega tihedalt seotud. Erinevalt tänastest lastest polnud talulastel kaugete maade avastamise võimalust, lisaks puudusid neil mänguasjad. Mängiti koduõuel ja -heinamaadel, aida taga või lakas – kus juhtus.

Just võimaluste vähesus või puudumine ongi see, mis on innustanud inimest läbi aegade loovusele. Nii ka talulapsi. Kõigest kättesaadavast lõid nad midagi – puupulkadest ja kivikestest said lehmad ja lambad ning nõnda loodi endale talumajapidamine, mis oli samasugune nagu see, mille keskel nad ise kasvasid. Mängiti lehmade lüpsmist ja lammaste karjatamist – kõike, mida koduses elus iga päev nähti. Kõik mängiti läbi, sest mängimine aitas nähtut ja tehtut paremini mõista – näha seoseid ning mõista tehtava vajalikkust ja toimimismehhanisme.

Oma lapsepõlvest mäletan, et puuklotsist mobiiltelefon, tol ajal vaid filmidest nähtud imeaparaat, oli taskus igal meie tänava lapsel. Kui hiljem puudehunnikut virnadeks ladusin, ilmus sealt tihtilugu välja mõni puuklots, millele olid joonistatud numbriklahvid ning isoleerteibi või plastiliiniga puuoks küljele fikseeritud. Kui selline mobiiltelefon end ammendas, võis temast jälle tavaline puuklots saada, või kes teab – ehk joonistati peagi juba teisele küljele hoopis raadio esipaneel ning lihtsalt puutükil oli täita uus ülesanne.

Kui laps mängib looduses, silmab ta lisaks oma asjatoimetustele ka putukate-mutukate tegemisi, lehel roomavat tigu, pesakasti vahet lendavaid ja poegi toitvaid linnuvanemaid, ta märkab tuulemühinat puude ladvus ja palju muudki. Looduses on matemaatika, keel ja kõne ning muusika sulandunud üheks tervikuks. Lapsi, kes poleks kive vetepeeglile loopides virvendusmustreid loonud, tigude või putukate võiduajamisi korraldanud, võililledest nukke meisterdanud ning nendega igapäevaelu olukorda läbi mänginud, pole tänapäeval vist palju. Lisaks veevirvenduse jälgimisele tabas lapse silm aga veel palju enamat – ümbritsevat loodust, veelinde ja veetaimi. Mäletan, et tigude ja putukate võiduajamised päädisid tavaliselt väikeste sibavate olendite või aeglaselt sõudvate tigude uurimise ja jälgimisega – mitu jalga, millised tundlad – ning ruttu jäi meelde, et tigudest jääb maha sädelev jälg.

Lilleõitest ja -lehtedest Pöial-Liisisid oskab teha ilmselt iga laps.

Võilillenukk on üks toredamaid muistsete laste loovuseväljendusi ja mänguasju, mis kunagi välja mõeldud. Nii lihtne, mänguline ja vahva, kuid kätkeb endas nii loovat lähenemist kui ka teadmisi loodusest! Kuivõrd palju uut ja huvitavat väike inimene neist lihtsatest mängudest ja ettevõtmistest omandada võib!

Väga tähtis on lasta lapsel ise avastada ning temalt küsides jätta vastuste leidmine tema enese tööks. Lapse leitud vastused ei pruugi olla alati sellised, nagu täiskasvanu ootab, kuid need ei peagi seda olema.

Loodusega ühes rütmis mõtisklemine, avastamine, küsimine, otsimine ja leidmine tekitab peres (olgu see siis klass, rühm või perekond) erilise üheshingamise, ühes suunas liikumise. See kingib erilist rõõmu avastuste tegemisest ning õppimisest saab väikeste ja suurte ühistöö, milles sulavad üheks teadus ja looming.

Loodus on muusa, kes aitab andeil ärgata ja õide puhkeda.