Hariduslike erivajadustega õpilaste õppekorraldust ootavad ees muudatused
Reedesel ümarlauakohtumisel arutleti hariduslike erivajadustega õpilaste õppekorralduse põhimõtete üle. Loodavas kontseptsioonis peetakse olulisimaks seda, kuidas anda hariduslike erivajadustega õpilastele tuge nii kooli kui riigi tasandil, teatas haridus- ja teadusministeeriumi pressiesindaja. Ministeeriumi kinnitusel peaks olukord paranema aastaks 2020.
Hariduslike erivajadustega (HEV) õpilaste õppekorralduse kontseptsioonile on antud kooskõlastusringi käigus väärtuslikku tagasisidet, mida koos Eesti Eripedagoogide Liidu, Eesti Puuetega Inimeste Koja, Eesti Linnade Liidu, Eesti Maaomavalitsuste Liidu, Eesti Logopeedide Ühingu, Hariduskorralduse Nõukoja, sotsiaalministeeriumi jt esindajatega arutati.
Plaan on viia õppekorraldus kooskõlla rahvusvaheliselt tunnustatud kaasava hariduse ideoloogiaga. Riik võtab suurema vastutuse kõige erilisemate laste eest, erikoolid peavad senisest enam vastama õpilaste vajadustele, kergemate erivajadustega õpilasi ei eraldata eakaaslastest, vaid nad saavad õppida tavakoolis ning tugispetsialistide puuduse korral koolides tulevad appi piirkondlikud keskused.
Hariduslike erivajadustega õpilased kaasatakse võimetekohaselt õppetegevusse ning nad saavad piisavalt tuge, et õppida ja toime tulla. Koolijuhtide, õpetajate ja tugispetsialistide pädevus HEV-õpilastega töötamisel peab suurenema: täienduskoolituste, juhendmaterjalide ja õppevara abiga täiustatakse ja kaasajastatakse põhikoolituse käigus saadud/saadavat ettevalmistust.
Raskema puudega õpilastele on parimaid tingimusi võimalik luua erikoolides ja eriklassides. Riik suurendab oma kohustusi ja vastutust hariduse andmisel ning tugiteenuste tagamisel erivajadustega õpilastele, kelle õpetamine on väga spetsiifiline ja ressursimahukas, mis võib käia enamikele omavalitsustele üle jõu. Eesmärk on jõuda selleni aastaks 2020.
Elukohajärgses tavakoolis õpivad kõik HEV-õpilased, kellele on seal võimalik luua vajalikud õpitingimused ning kindlustada tugiteenused. Küll aga ei plaani riik erikoolides õppivaid lapsi meelevaldselt tavakooli suunama hakata ega erikoolides kohti vähendada. Lapsevanemale jääb õigus valida tava- või erikooli vahel.
Tugispetsialistid peavad olema HEV-õpilastele kättesaadavad olenemata piirkonnast või kooli suurusest. Kuna väiksemad omavalitsused vajavad riigipoolset tuge, siis on SA Innove juurde loodud üksus, mis pakub igas maakonnas õppenõustamiskeskuste abiga koolidele eripedagoogi ja psühholoogi teenust.
Praegune erikoolide võrgustik vajab korrastamist – millele osutas ka riigikontroll –, sest tugiteenuseid vajavatele õpilastele ei ole tagatud võrdseid tingimusi ning erikoolide paiknemine piirkonniti, puude liigiti ja omandivormi alusel on ebaproportsionaalne. Erikoolides peab olema piisavalt õppekohti ning kõige erilisematele lastele peab tagama võimaluse õppida koolis, kus on nende jaoks parimad spetsialistid, tingimused ja teenused. Vastavalt loodavale koolivõrgukavale jaotuvad õppekohad vajaduspõhiselt ja ühtlaselt üle Eesti.
135 000 õpilastest 17%-le ehk ligi 24 000 õpilasele on Eesti Hariduse Infosüsteemis märgitud hariduslik erivajadus. Neist suurem osa (76%) õpib tavakoolis, kus nad saavad täiendavate tugiteenuste ja tingimuste abil hakkama. Raskete hariduslike erivajadustega õpilaste hulk, kes vajavad spetsiifilist õppekorraldust ja mahukaid tugiteenuseid, on 3060, neist kolmandik õpib tavakoolis ja 2/3 erikoolis. Eestis on täna 43 erikooli, neist 24 on riigikoolid.
Lapse areng ei alga koolieas. Koolis õpiraskused küll tänu hinnetele ilmnevad, kuid põhjusi saab kõrvaldada/ennetada ju osaltki enne kooli, kui tähelepanu rohkem võimalikult varase ea arengule pöörata.
Eriti oluline on, et vanemad saaks aru vajadusest beebieast alates lapse arendamise tähtsusest ja tunnistaks probleeme nende olemasolul ning tegeleks lastega spetsialistide juhendamisel võimalikult vara, samuti oleks teadlikud, et koolieas on kahjuks sageli pöördumatult hilja õpiraskustega tegelema hakata.
Siin oleks teadlikkuse tõstmiseks vaja ka laiaulatuslikku meedia kaasabi.
Inimene on tervik – tal on lisaks keelele, meelele, vaimule ka keha. Tugiteenuste kavandamise osas puudub avalik teave, kuidas lahendatakse kehapuuetega laste kehalise arengu toetamine hariduses. Varem oli koolitöötajate miinimumkoosseisu põhjal füsioterapeudi ametikoht erivajadustega laste koolis olemas – kooli füsioteraapia oli järjepidev. Tänaseks on füsioterapeudi ametikoht erivajadustega õpilaste koolide töötajate miinimumkoosseisust välja võetud. Pole ka ravivõimlemise õpetajat ette nähtud. Kes koolis tegeleks kehapuudega õpilase kehalise arengu toetamisega? Kehapuuetega õpilased vajavad spetsialisti abi samuti, kui kõnepuudega laps vajab logopeedi abi.
Rehabilitatsiooniteenuse raames pakutav füsioteraapia tänaste seaduste raames sätestab raske liikumispuudega lapsele 30 tundi kalendriaastas ja teistele puuetega lastele kuni 10 füsioteraapiateenuse tundi, kuid paljudel jääb see kahjuks erinevatel põhjustel saamata. Seepärast oleks vajalik, kui kehapuudega laps saab kehalist arengut toetavat abi koolis.