Haridusreform – kelle huvides?
Teatavasti suruti jaanipäeva eel riigikogus koalitsiooni häältega läbi põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused. Koalitsioon soovis seaduse kiiret menetlemist ettekäändel, et sügisel gümnaasiumi lõpuklassi astujatel oleks teada, missugustel tingimustel peavad nad kooli lõpetama. Selguse asemel külvati aga palju segadust.
Seadusesse hääletati sisse muudatused, mille järgi on riigieksam sooritatud, kui õpilane saab ühe punkti maksimaalsest tulemusest, ja riigieksam on sooritatud rahuldavalt, kui õpilane saab 20 punkti maksimaalsest tulemusest. Koolis on „rahuldav” hinne 3 ja tulemus alla selle on „mitterahuldav”. Seega on praeguse seaduse järgi võimalik riigieksam sooritada ka mitterahuldavalt. Kas kõlab selgelt ja arusaadavalt? Ei. Seetõttu pöördus riigikogu opositsioon president Ilvese poole, et viimane jätaks uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse välja kuulutamata. Opositsiooni hinnangul riivab 1. septembril kehtima hakanud kooliseadus põhiseadusest tulenevat õigusselguse põhimõtet. President kuulutas seaduse välja, samas nentis, et eksami sooritamise ja mittesooritamise mõisted võivad segadust tekitada küll.
Koomilisus riigieksami sooritamise ümber on ebaõnnestunud seaduse üks külg. Seaduse sisus esineb veel suuremaid probleeme, mis vajavad kiiret lahendamist. Üks suurimaid murekohti puudutab õpetajate töökoormust – tunnikoormuste kaotamine ja vaid 35-tunnise üldtööaja määratlemine. IRL-i poliitikud ei väsi kordamast, et selline üldtööajanorm on kehtinud juba palju aastaid. Tõsi, kuid senini on õpetajatel olnud seadusest tulenev garantii, et täiskoormusega töötamiseks tuleb klassi ees anda 18−24 ainetundi nädalas. Vastava regulatsiooni kadumisega kooliseadusest võetakse õpetajatelt igasugune kindlustunne. Kuna klassi ees õpetamise osa tuleb leppida kokku kooli sees, otsustab õpetajate reaalse töökoormuse üle edaspidi vaid käputäis inimesi.
Minister Aaviksoo rõhutab, et koolijuht peab olema mõistlik. Direktoril tuleb õpetaja X nädalaste ainetundide arvu kindlaksmääramise juures pidada silmas konkreetse õppeaine iseloomu. Teisisõnu, tundide ettevalmistamisele kuluvat aega. Seega oleks mõõdupuu justkui paigas: aine ning selle eripära tundmine ja tunnetamine. Keegi ei räägi aga sellest, et mõistlikud otsused on tihedalt seotud rahaga, mida riik koolidele eraldab. Praegu ei tea keegi, mis üldse on üldhariduse rahastamismudeli korrutise alus. Kas 35 tundi? Näib, et ministeerium üritab lihtsalt veeretada vastutust õpetajate töökoormuse eest koolijuhile ja kui see ei õnnestu, siis kohalikule omavalitsusele.
Uuest põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest visati välja termin „pedagoog”. Koolijuht ei ole enam pedagoog ja õpetaja on lihtsalt õpetaja. Võib näida, et tegemist oleks justkui lihtsa tehnilise termini muudatusega, kuid päris nii see ei ole. Nimelt ei nõuta koolijuhilt ja õpetajalt enam pedagoogilist haridust. Õpetajana võib tööle asuda lihtsalt tore kõrgharidusega inimene, kelle palganõudmisedki on ehk väiksemad. Iseasi, kas need pedagoogilise kompetentsuseta inimesed on kõige paremad õpetajad.
Hariduse reformimise käigus kaotati õpetajate atesteerimise järgud. Tänastest noorempedagoogidest, pedagoogidest, vanempedagoogidest ja õpetajatest-metoodikutest saavad ühel pulgal olevad õpetajad. Minister Aaviksoo rõhub asjaolule, et tema meelest on tegemist vananenud igandiga. Kurb on tõsiasi, et vana süsteem lammutatakse, pakkumata seejuures midagi konkreetset asemele. Kõneldakse küll kutsesüsteemi loomisest, kuid senini puudub täpsem teadmine selle olemusest. Jääb mõistmatuks, miks lõhutakse mitte küll ideaalne, kuid toimiv süsteem ajal, mil midagi muud ei ole letile panna. Mõttekas oleks ametijärkude süsteemi lammutamise asemel arendada: mitmekesistada ametijärke, arvestada õpetaja tööstaaži atestatsiooniastme määramisel. Ametijärkude kaotamine tähendab praegu seda, et õpetajaamet muutub veel staatilisemaks ning kaob motivatsioon erialaseks arenguks.
Atestatsiooniastmete kaotamisega tõstetakse õpetajate palka kogenenumate pedagoogide arvelt. Praegu jätab ministeerium õpetajate palgaerinevused koolidirektori otsustada. Samas ei ole keegi veendunud, et koolil üldse jagub raha õpetajale-metoodikule kõrgemat palka maksta. Nimelt eraldab riik koolidele haridustoetust praeguses õpetaja palga alammääras, mis on 715 eurot. Alammäärale lisandub koolidele antav 20% palgapoliitika komponent, millest tuleb koolijuhil maksta kehtivad palgamäärad vanempedagoogidele ja pedagoogidele-metoodikutele, klassijuhatamise tasud, riigieksamiteks ettevalmistamine jmt. Ühesõnaga kõik see, mis enne oli riigi lisarahastatud.
Värskes OECD haridusülevaates seisab, et erinevalt teistest Euroopa riikidest on Eesti riigi eelarvest hariduskuludeks minevat osa vähendatud. Kust peaks siis tulema raha õpetajate palgatõusuks, kui haridusse ei ole raha juurde tulnud? Raha tõstetakse ümber ning suurendatakse kohalike omavalitsuste kohustusi. Ka kogenenumate õpetajate tunnustamine langeb edaspidi omavalitsuse õlgadele. Seegi muudatus on eriti küüniline ajal, mil juba uue õppekavaga kirjutati koolipidajale ehk kohalikule omavalitsusele juurde kohustusi, milleks aga linnadel ja valdadel raha ei ole. Kriisiaastatel vähendati omavalitsustele laekuvat tulumaksu osa. Sellega võimendati majanduslanguse tõttu valdadele ja linnadele tekkinud rahalist puudujääki.
Järgmine suur probleem põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses puudutab klassijuhatamist. Kehtivas seaduses on selgelt kirjas, et õpetajate töötasude alammäärade kõrval lepitakse kokku ka klassijuhatamise tasudes. Klassijuhataja tasu puudutav osa seadusest kaotab 2014. aasta jaanuarist kehtivuse. See tähendab, et seaduse tasandil kaob klassijuhatamine kui selline ning seega puudub igasugune kohustus maksta klassijuhatamise tasusid. Ja seda hoolimata asjaolust, et mõned koalitsioonipoliitikud on kogu aeg väitnud vastupidist. Oleme pettunud, et tulevikus jäävad täitmata väga olulised klassijuhataja ülesanded: õpilaste silmaringi avardamine klassijuhatajatundides, ühise kogukonna loomine, töö peredega …
Aasta-aastalt suureneb nende õpilaste arv, kes suudavad haridust omandada vaid kooli tugispetsialistide toel. Paraku on ka tugispetsialistide tulevik jäetud linnade ja valdade vastutada ja rahastada. 2010. aasta põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused olid jätk kümneaastasele tööle, kuidas kooliõpilast paremini toetada. Seetõttu ei saa me lubada, et vaid mõne aasta eest loodud õpilaste toetamise süsteem lõhutaks. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatusega soovib riik luua vähemalt igas maakonnas sihtasutuse, mis pakub koolidele eripedagoogi ja psühholoogi teenust. Paraku ei suuda maakonnakeskustes paiknevad spetsialistid tagada abi jõudmist iga õpilaseni. Ei piisa, kui eripedagoog jõuab kooli septembris ning seejärel alles detsembris. Laps vajab logopeedilist tuge iga päev ja nädal. Riigi loodav maakondlik nõustamine on mõttekas juhul, kui see ei asenda kooli tugispetsialiste, vaid pakub neile abi spetsiifilise diagnoosiga lapse toetamiseks. Või pakub lisatuge lapsevanematele.
Tugispetsialistide rahastamise ümber on palju häma ja valet. Jällegi on suur osa sellest seotud pedagoogide ümbernimetamisega õpetajateks. Selle sammuga visati tugispetsialistid üle riikliku rahastamise parda. Veel enam, Aaviksoo keelas maksta tugispetsialistidele palka koolidele eraldatavast haridustoetusest. Iseasi, kas sellest kokkuhoiust tõusis ka reaalselt mõne õpetaja palk.
Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eesmärk on nüüdisajastada hariduskorraldust. Seadus peaks parandama kvaliteetse hariduse kättesaadavust ja vähendama õpetajate töökoormust. Vaadates aga seaduse paigutumist paberilt reaalsesse ellu, jääb arusaamatuks, kelle huvides haridusreformi tehakse. Loodetavasti ei ole muudatuste ainus eesmärk raha kokkuhoid.
Kõik õige! Ainult, et mis selle õigusega peale hakata?