Idee ei maksa midagi, teostus maksab

Ekspordijuht, ettevõtja ja koolitaja Jakob Saks ütleb, et huvi ettevõtluse vastu tekkis tal juba kooliajal. „Teadsin kindlalt, et tahan minna ülikooli majandust ja äri õppima. Leidsin, et see on parim baasharidus, mille peale saab ehitada kõike muud.”

Neli esimest aastat käisin Tallinna 7. keskkoolis, praeguses inglise kolledžis, pärast neljandat klassi visati mind sealt ulaka käitumise pärast välja, meenutab Jakob. „Õppimine oli korras, vanematele öeldi, et sellise temperamendiga poiss sinna kooli ei sobi. Põhikooli lõpetasin praeguses Westholmi gümnaasiumis, aga ega sealgi asjad palju paremini läinud, keskkooli soovitati mujale minna. Läksin 32. keskkooli ja seal lõpuklassides tuli mul mõistus pähe. Hakkasin õppima ja õppimist väärtustama, tekkisid sõbrad, kellega tegime bändi ja muid toredaid asju.”

Keskkooli lõpetas Jakob 1993. aastal juba neljade-viitega, õppeedukuselt oli ta oma poisteklassis esimese nelja seas. Hea sõnaga meenutab ta klassijuhatajat Mari-Ann Puskarit, väga head pedagoogi, kes oskas õpilastes nende parimad küljed välja tuua.

Parim, mis sai juhtuda

„Tallinna Tehnikaülikooli ja EBS-i ma sisse ei saanud, läksin hoopis Eesti-Taani Ärikolledžisse,” jutustab Jakob. „Tagantjärele mõeldes oli see üks parimaid asju, mis minuga juhtuda sai. Kõik meie esimese lennu õppejõud olid Taanist, õppisime inglise keeles Suurbritannia ja USA õpikutest, saime rahvusvahelise hariduse, kusjuures täiesti tasuta. Väga palju anti teha grupitöid, mis on äärmiselt kasulik, aga mida Eesti ülikoolides tol ajal eriti ei tehtud. See oli väga kihvt kool, mis eksisteeris neli aastat, siis liideti tehnikaülikooliga.” Jakob meenutab, et kui pärast esimest kursust pidi igaüks leidma endale praktikakoha, seadis ta sihiks sooritada see välismaal. „Mul õnnestuski saada praktikale Taani ühe väikese metallitööstusettevõtte ekspordiosakonda.”

Eesti-Taani Ärikolledž andis rakenduskõrghariduse, Jakob soovis saada ka bakalaureusekraadi. „Kaitsesin selle EBS-is, mis oli tollal reaalsele elule oluliselt lähemal kui akadeemiline TTÜ.” Magistriõppesse otsustas Jakob minna välismaale. „Alguses sihtisin USA koole, aga need olid väga kallid. Kuna töötasin sel ajal Taani saatkonnas majandusnõunikuna, sain teada, et Copenhagen Business School, kõige parem ärikool Taanis, võtab tasuta magistriõppesse ka välismaalasi.” Sellest koolist saadud teadmisi hindab Jakob kõrgelt. „Eksporti ei käsitletud mitte kui kaupade ja teenuste saatmist piiri taha, vaid meid õpetati juhtima rahvusvahelisi ja globaalseid ettevõtteid, mille üksused on laiali igal pool maailmas. Taanis õppimise ajal oli Jakobil võimalus õppida ka pool aastat vahetusüliõpilasena Venezuelas. 2001. aastal kaitses ta magistrikraadi rahvusvahelise äri alal.

Õpetlik aeg välisturgudel

Pärast Copenhagen Business Schooli lõpetamist võttis Jakob ühendust Baltika peadirektori Meelis Milderiga ja pakkus end tööle. Aasta aega tegeleski ta ettevõtte Kesk- ja Ida-Euroopa välisturgudega. Kui kriis Baltika laienemisplaanidele piirid pani, läks Jakob arendama Eesti innovaatilise väiketootja, energiakookoneid tootva NeoQi eksporti. Vahepeal elas ta koguni Mehhikos ning aitas seal tehast rajada.

Mehhikosse Jakob siiski ei jäänud, 2003. aastal tegi talle tööpakkumise professionaalsele iluvaldkonnale aparatuuri tootev Hispaania ettevõte DRV-Phytolab Group. „See oli suur väljakutse, kuna tegemist on oma niši maailmaturu liidriga. Juhtisin kaks aastat ettevõtte ekspordiosakonda ja vastutasin umbes 80 riigi eest.” Äärmiselt huvitav ja õpetlik aeg lõppes Jakobi vallandamisega erimeelsuste tõttu.

See sündmus osutus Jakobi jaoks elu suurimaks hüppelauaks, mis lennutas ta täie hooga eraettevõtlusesse. Nimelt asutas ta pärast seda Hispaanias oma esimese firma. See oli konsultatsioonifirma, mis ühelt poolt nõustas ekspordi arendamisel Hispaania ettevõtteid, teisalt aitas Eesti ettevõtetel tulla Hispaania turule. „Mitmed Eesti eksportöörid, enamik neist olid puidusektorist, palusid mul end ka esindada. Müüsin Hispaanias Eesti puitu kuus aastat. Viis aastat elasin ja töötasin Madridis, aasta aega tegin seda tööd juba Eestist. Aga sedapidi see hästi ei toiminud, andsin selle lõpuks käest.” Samal ajal hakkas Jakob ka Eestis ärikoolitust korraldama. „Tundsin, et oleks patt oma kogemusi mitte jagada.”

Kolm ettevõtet korraga

Kaks aastat tagasi toimus pööre. „Sain aru, et liigun täiesti vales suunas. Koolitajal, kes ise praktik ei ole, on jutumehe maine. Arvan, et äri ja ettevõtlust ei ole õigust õpetada neil, kes seda ise ei tee, sest kõik muutub nii kiiresti,” ütleb Jakob.

2011. aastal käivitas Jakob korraga kolm ettevõtet. Esiteks investeerimiskulla ja -hõbeda müüki vahendava ja sellealast haridust pakkuva veebiäri, mille regioonijuht ta on, teiseks Tallinnas asuva Neikid Resto, mille ta avas koos elukaaslase Kadiga. Kolmandaks Rabaconda. Viimast peab Jakob oma lemmiklapseks, sest see on seotud Jakobi hobi enduuroga, millega ta Hispaanias elades tegelema hakkas. „Enduuro on kõige ilusam motospordiala, sõidetakse maastikul, metsades ja mägedes, kus näeb imelisi vaateid.”

Ettevõte sai alguse ideest täiustada üht rehvivahetuspukki, jutustab Jakob. „Kutsusin kampa oma sõbra Tõnu Kallasti, suurepärase inseneri, kes leidis väga head tehnilised lahendused, mille tulemuseks on maailma parim pukk. Eelmisel aastal saime valmis prototüübi, tänavu veebruaris tuli tootmisest esimene partii. Oleme neid müünud juba 25 riiki. Enamik valitsevaid maailmameistreid kasutab meie pukki, nende seas kõik mootorrattaid tootvate juhtivate tehaste meeskonnad.” Oktoobri alguses naasis Jakob rahvusvaheliselt Six Days Endurolt, mis tänavu toimus Itaalias Sardiinias ja kus ta käis taas Rabaconda innovaatilist pukki tutvustamas. „Kuna sellest suurvõistlusest võtavad osa maailma tugevaimad meeskonnad, oli tähtis kohal olla. Meil läks korda sõlmida ka koostööleppeid, plaan on minna järgmisel aastal USA turule.”

Virtuaalsed meeskonnad

Rabaconda eesmärk on luua innovaatiliste motosporditoodete koosloomeplatvorm, kus motospordiga tegelejad saavad ise välja pakkuda ja ühiselt arendada ideid, millele ettevõte organiseerib tootmise ja turunduse, räägib Jakob. „Rehvivahetuspukk oli esimene pääsuke, paarist tootest on veel prototüübid, mis varsti peaksid tootmisse jõudma.”

„Toodetakse Eestis ning praktiliselt kõik teenused ostame sisse,” räägib Jakob. „Kui tavaliselt on firmal kontor ja hulk inimesi laua taga, siis Rabacondas oleme ainult meie Tõnuga. Kasutame virtuaalseid meeskondi: meie töötajad on Filipiinidel, USA-s, Saksamaal, Pakistanis, üle maailma. Olen kasutanud internetikeskkonda oDesk, mis ühendab eri valdkondade vabakutselisi kogu maailmast ja kust saab näiteks turu-­uuringute, info hankimise, turunduse või klienditeenindusega seotud töölõike sisse osta. Usun, et virtuaalsed meeskonnad on tööjõuturu tulevik.”

Jakob on teadlikult seadnud elu nii, et ta ei peaks füüsiliselt kuskil kohal viibima. „Nelja ettevõtte peale pole mul ühtki kontorit, töötan kodus. Esiteks annab see vabaduse: elasime sel aastal viis kuud perega Itaalias. Teiseks hoiab kulud madalad.”

Ettevõtluse ilu ja võlu

Alustavate ettevõtete eelarve on sageli piiratud. Jakob tunnistab, et ka talle meeldib teha äri võimalikult väikese rahaga. „Mis viga äri teha, kui on palju raha. Äritegemise ilu ja võlu hakkabki peale sealt, kus raha on vähe ja tuleb otsida nutikaid lahendusi.”

Hea äriidee kohta ütleb Jakob, et see ei maksa midagi, teostus maksab. Ja põhjendab: „Ideid on kõigil palju, neid, kes on võimelised oma ideed teoks tegema, väga vähe. Algajad ettevõtjad harilikult varjavad oma ideid hirmust, et keegi varastab need ära. See kartus on täiesti asjatu. Ole mees ja tee ära!” Ka Jakobil endal on paar uut ideed, millega praegu pole aega ega jõudu tegelda. „Mõnikord juhtub, et hakkad üht asja vaikselt kõrvalt lükkama, mingil ajal tekib meeskond sinna ümber ja asjad hakkavad iseenesest liikuma.”

Maailmaturul Eesti ettevõtted kahjuks silma ei paista, tunnistab Jakob. „Viimasel ajal on hakanud IT- ja e-teenuste valdkonnas ning idufirmade kasvulavana tasapisi mingi maine tekkima. Eesti ettevõtete seas on tõelisi pärleid, häda on selles, et suurem osa meie eksportijatest ei ole konkurentsivõimelised. Nad kas ei oska eristuda või panustavad ainult tootmisele, arendamata turundust ja müüki. Kui võrrelda Eesti ja Rootsi ettevõtteid, on nende üks suurimaid erinevusi müügi- ja turundusosakonna osakaal ettevõttes. Meil on see imeväike, Rootsis läheb põhiressurss sinna.

Koolitustel küsivadki ekspordiga tegelevad ettevõtjad Jakobilt kõige sagedamini, kuidas eristuda, et oma toodet või teenust müüa, kuidas turgudele siseneda, kontakte leida, müügivõrku luua, müüki tõsta.

Tuupimise asemel proovimine

Ülikoolides antav haridus peaks lähtuma ettevõtete vajadusest tööjõu järele, on Jakob veendunud. Mis konkreetselt ettevõtlusharidusse puutub, siis see peaks andma ka rahvusvahelise läbilöögivõime. Mitte ainult seepärast, et rahvusvahelist äri teha. Ka üksnes koduturul toimetamiseks on tänapäeval vaja välisturge tunda. Üha rohkem on meie turul rahvusvahelisi ettevõtteid, kellega tuleb konkureerida, paljud meie ettevõtted on läinud välismaale ja saanud teadmisi, kuidas asju paremini teha. Konkurentsis püsimiseks on vaja end arendada, reisida, elada välismaal.

Jakobi arvates peaks koolides tegema kohustuslikuks õpilaste saatmise välismaale vahetusõpilasteks. „Leian, et kui riik midagi peaks toetama, siis just neid vahetusprogramme. Riigi arenguks on see tähtis. Ka õpilasfirmade loomine on fantastiline ettevõtmine. Usun sellesse, et haridus peab käima mitte tuupimise, vaid proovimise kaudu. Proovimist peaks meie koolides olema oluliselt rohkem. See puudutab mitte ainult ettevõtlust, vaid ka kõiki teisi valdkondi.”

Jakob ütleb, et on palju elutarkusi saanud isalt, kes on haridusfilosoof ja mitme raamatu autor ning kelle nimi on samuti Jakob Saks. „Meil on kõik Jakobid. Isa on Jakob kolmas, mina Jakob neljas ja minu poeg Jakob viies.”