Järelmõtteid „Üheksandike” esimesele saatele

18. okt. 2013 Maris Vilms Tartu Veeriku Kooli sotsiaalpedagoog - 2 kommentaari

Üheksanda klassi lõpetamine on keeruline ka ilma kaamerata.

Tänud ETV-le, et ta juhtis laiema üldsuse tähelepanu kooliprobleemidele. See saade avab kindlasti uksi koolielu eri tasanditel. Igas kodus, kus laupäeva õhtul kell kaheksa valitud kanaliks ETV, on vähemalt mõneks ajaks palju kooliteemalist elavat arutelu. Teema puudutabki meid kõiki.

Siinkirjutaja jaoks jäi saatest ku­ma­ma asjaolu, et meeskonnast on puudu oluline inimene / olulised inimesed nõustaja(te) näol. Ideaalis psühholoog, sotsiaalpedagoog, eripedagoog ehk teisisõnu tugimeeskond. Inimesed, kes nõustaksid noori iga päev − aitaksid tõsta õpimotivatsiooni, õpetaksid õpioskuseid, et tulla toime olukorraga, kuhu õpilased on sattunud. Üheksanda klassi lõpetamine on keeruline ka kaamerata. Kindlasti kuluksid head nõustajaoskused ära ka õpilaste vanematele.

See pole vaid saade, kaamerate ees on konkreetsete noorte elud ja nad näivad antud olukorras kaitsetud, jäädes teleajalukku pikkadeks aastateks.

Meeskonda oleks ehk võinud kuuluda ka inimene, kes jagaks nõuandeid nende õpilaste senistele õpetajatele.

Lõikas kõrva, nagu polekski oma kooli õpetajate töö mingeid tulemusi andnud − ei teinud õpilased kodutöid ega käinud koolis ning nii mõnigi oli pidama jäänud 4. klassi tasemele. Aga need samad õpilased on jõudnud ju 9. klassi. Kuidagi ei tahaks olla seniste õpetajate nahas.

Ehk oleks olnud kooli seisukohalt kõige parem, kui samad õpetajad, kes noortega töötasid, saanuks vajalike lisateadmiste toel viia oma õpilased kevadiste eksamiteni. Muidu võib õpilastele jääda mulje, et vaid eliitkooli õpetajate toel on suutelised ka nemad põhikooli lõpetama.

Head kaasamõtlemist ja sära silmadesse tulevastele põhikoolilõpetajatele!


2 kommentaari teemale “Järelmõtteid „Üheksandike” esimesele saatele”

  1. Agu Ojasoo ütleb:

    Tänu ja tunnustus Maris Vilmsile „Üheksandikele“ kaasa elamast. Rõhutaksin siinkohal, et sellised probleemid pole meie koolides erandlikud, vaid muret tekitavalt tavalised. Ja kogu selle teleseriaali eesmärk ongi vast esmajoones mitte ainult kaasa elamine Kuristiku Gümnaasiumi 9.b noorte inimeste arengule ja õpetajate sellesuunalistele pingutustele, vaid analüüsida, mida samades olukordades tegelikult teha saaks ja teha tuleks. Ja mis on sellise ebanormaalse olukorra põhjuseks.
    Maris kui sotsiaalpedagoog rõhutab väga selgelt vajadust koolis tõrgeteta ja efektiivselt toimiva tugisüsteemi järele. Tugisüsteem peab leidma võimalusi toetada õppimises mahajäänutel enesesse usu taastamist, tahtmise äratamist raskustega võidelda ja võita, mitte alla anda ja koolist puududa või hoopiski koolitee pooleli jätta. Tõepoolest, abi vajavad vahel ka lapsevanemad, et aidata leida võluvitsa, mille abil anda oma pojale või tütrele uuesti kätte õige suund. Noor on jõudnud murdeikka, kus kujuneb enesekehtestamise soov, ja vahel ei jõua enam kohale ei isa noomiv sõna ega ema südamlik palve. Loomulikult on kõikide nende probleemide lahendamine ka klassijuhataja vast kõige olulisem ülesanne, aga paraku napib tavaliselt aega ja ka spetsiaalseid oskusi. Alates koolijuhist ja lõpetades haridusministriga oleks vajalik tunnistada, et meil on igas koolis vaja rakendada korralikult toimiv tugisüsteem. Hea ja hooliv koolipsühholoog lahendab paljud sedalaadi mured enne, kui need ületamatuks muutuvad. Meenub, et kui ma 5 aastat tagasi GAG tööle läksin, olin meeldivalt üllatunud kooli psühholoogi pöördumisest minu kui uue klassijuhataja poole väga täpsete personaalsete küsimustega minu klassi õpilaste hakkamasaamiste ja omavaheliste suhete kohta. See oli kooli psühholoog, kes teadis nime ja nägupidi, aga ka probleeme pidi rohkem õpilasi kui ükski aineõpetaja. Koolipsühholoog oli majas iga päev ja igale õpilasele kättesaadav, nüüd paraku on vastuvõtt kord või kaks igal kuul ja sisuliselt enam seda tuge koolil pole. Rääkida murest koolist väljalangevuse pärast ja samas sellest, et riik ei saa ja kohalik omavalitsus ei suuda tagada koolile tugisüsteeme on hariduskorralduslik nihilism.
    Meie „üheksandike“ ja nende vanemate nõustamist oleks kindlasti võinud olla rohkem, aga tänu teleprojektile oli õpilastel sagedased vestlused saate produtsentidega ja ka sellest oli palju kasu. Kiiduväärt on koolides hoogu koguv noorteühingu TORE tegutsemine, millest on loota mitmepoolset kasu.
    Maris Vilms (ja paljud teised) muretsevad selle üle, nagu peaksid „üheksandike“ varasemad õpetajad silmad peast häbenema. Ma usun siiski, et meie üheksandikud ise eelkõige oma silmi häbi pärast peidavad, sest nad ju tunnistavad, et pole õppimisega juba aastaid tegelenudki. Ja vähemalt matemaatikatunnis said nad üsna mitmel korral kuulda kiitust nende eelmise aasta õpetaja kohta, kes oli neile (enamusele) ruutvõrrandi lahendamise selgeks teinud. Tõsi, taunivalt tuli ühes tunnis mainida algklasside õpetajaid ja õpikuid, kus tehete järjekorra õpetamisest oli paljudele jäänud meelde, nagu peaks enne tegema liitmise ja alles siis lahutamise, enne korrutamise ja alles siis jagamise. Paraku on see nn tüüpviga ja ma ei suuda siin panna süüd õpilastele. Loomulikult unustatakse õpitut. Loomulikult on vaja korrata. Aga meenutada saab siiski vaid seda, mis on meeles olnud. Kui 9. klassi õpilasel pole mõnd olulisest asja varasemast klassist võimalik meenutada vaid tuleb hakata õppima-õpetama nagu uut teemat, siis on tegemist ühe väga levinud pettusega – õpilane viiakse järgmisesse klassi ilma, et tal antud klassi kõige olulisem osa oleks piisavalt selgeks saanud. Seejuures pole õpilase jaoks ju vahet, kas see olukord tekkis tema laiskusest, kodusest vähesest järelvalvest või õpetaja hoolimatusest ja saamatusest. Kuidas sedalaadi pettusi vältida, selles on küsimus.
    Maris märgib, et see pole ju lihtsalt (lavastatud) telesaade, vaid need noored, aga ka nende õpetajad jäävad teleajalukku. Mis muud, kui soovida, et ka aastate pärast saaksid „Üheksandike“ projektis osalenud öelda, et see oli neile kasulik ja õpetlik aasta.

    Üheksandike matemaatikaõpetaja
    Agu Ojasoo

  2. Tiia Lister ütleb:

    Olen rõõmus, et kirjutatakse tugisüsteemide kaasamise vajadusest selles seerias.

    Kõige enam vajavad tugisüsteemide spetsialistide nõu ÕPETAJAD, kes selles osas mängivad-õpetavad.
    Kuna tegemist on mingis mõttes eeskuju andmisega ka teistele õpetajatele, kes saadet vaatavad, peaks õpetajate tegevus olema tõesti selline.
    Kahjuks nähtud kaks osa teevad vaid väga kurvaks – erandiks on inglise keele õpetaja küll. Juba teise osa pealkiri “Tühja kohta ei õpeta” näitab väga vanaaegset – nõukaaegset, mitte austavat suhtumist noortesse. Saadet on väga valus vaadata just sellepärast, et õpetajad ei kasuta õpetamisprotsessis koolipsühholoogia teadmisi – ainult pressing ja õiendamine 21.sajandi koolis pikemaajalisi tulemusi ei too.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!