Ka õpilane suudab konflikte lahendada …
Kooliprobleemide lahendamine peaks olema senisest rohkem ka õpilaste endi asi.
Õpilaste konfliktide lahendamine, võitlemine koolikiusamisega jms on õpetajatöö üks väsitavamaid külgi. Probleem on aga selles, et paljud koolid ei oska otsida siin abi õpilastelt endilt. Väga harva teadvustatakse, et õpilasedki suudavad oma kaaslaste vastuolusid lahendada ja neid ära hoida. Näiteks noorteühingu TORE liikmed õpivad koolitusel konflikte lahendama ja on nagu loodud koolirahu kaitsma. Ja mis võiks olla pedagoogiliselt õigem kui see, et õpilased tahavad ka ise vastutada oma kooli hea õhkkonna eest, selle eest, et igaühe koolipäev oleks tore?
Õpetajate Lehe toimetuses toimunud arutelul, kus osalesid Märjamaa ja Mustamäe gümnaasiumi ning Viimsi ja Kolga keskkooli noored, toodi rohkesti näiteid, kuidas TORE liikmed on koolis ise õpilaste konflikte ära hoidnud ja kaaslastele koolirõõmu hoidvaid tegevusi korraldanud. Mõni näide sellest, kui hästi õpilased probleemidega hakkama võivad saada.
Tugiõpilane julgeb sekkuda
Märjamaa gümnaasiumi õpilased Karmel Raadik (11. kl) ja Johanna Stina Kalma (10. kl) on aidanud korduvalt oma nooremate koolikaaslaste tülisid lahendada. Tavaliselt kutsuvad nad konfliktis osalenud kokku ja lasevad igaühel rääkida, kuidas keegi neist probleemist aru saab. Parema õhkkonna loomiseks lastakse pall ringi käima ja sõna saab ainult see, kellele pall visati. Kui kõik saavad oma arvamuse rahulikult välja öelda, tullakse paremini toime ka ülekeenud emotsioonidega ja konflikte tuleb ette järjest vähem.
Viimsi kooli 9. klassi õpilane Signe Parts lisab, et nende koolis olid tüdrukud iludusvõistluse „Miss graatsia” ajal nii suure pinge all, et tüli oli kerge tulema. Signe ütles siis neile, et aeg on maha rahuneda, sest toimuv on ju kõigest mäng. Signe lisab, et TORE koolituseta ta nii julgelt teisi õpetama ei läheks. Varem ei tahtnud ta kriitilistel hetkedel sekkuda, sest kartis, et head sõbrad võivad solvuda, talle selja pöörata. TORE koolitusel mõistis Signe, et õige nõuande peale võidakse pahaseks saada küll, kuid keegi sellepärast pikka viha ei pea. See teadmine ongi andnud Signele enesekindlust oma seisukohti välja öelda.
Joonas Soone, kes õpib nüüd Gustav Adolfi gümnaasiumi 10. klassis, märgib, et tema eelmises koolis, Mustamäe gümnaasiumis oli õpilastel konflikte väga vähe, sest seal on suurepärased klassiõpetajad. „Nad oleksid justkui TORE koolituse läbinud: kuulavad õpilased alati tähelepanelikult ära, hoiavad sõbralikku õhkkonda,” ütleb Joonas. Aga Mustamäe gümnaasiumis tegutseb ka paarkümmend TORE liiget, kes aitavad samuti head õhkkonda luua.
Vahel märkas Joonas endises koolis siiski nooremaid poisse käsipidi koos. Siis astus ta vahele, lahutas kaklejad, arutas nendega, milles asi on. Tüli põhjused olid tavaliselt tühised ja lahku mindi ikka sõbraliku kallistusega.
Tugiõpilane oskab ka õpetada
Tugiõpilased suudavad õpetajat aidata ka õppetöös. Enamik noorteühingu TORE liikmetest on seda teinud.
Signe Parts Viimsi koolist toonitab, et siingi on olnud TORE koolitusest palju kasu. Tänu koolitustele teab ta, et kui keegi poole seletamise pealt pastapliiatsi nurka viskab, siis tuleb kannatlikult oodata, millal ta rahuneb. Kui klassikaaslane kohe aru ei saa, tuleb selgitada uuesti, aga teise nurga alt. Seejärel on kasulik lasta tal endal kogu teemat seletada. Jne. Kõige rohkem meeldivad Signele tüdrukute kordamisringid, kus vahetunni ajal esitatakse üksteisele küsimusi ja vastatakse ühiselt – ühine õppimine.
Joonas Soone on aidanud ühel noorema klassi õpilasel, kes garderoobis keemia kahe pärast nuttis, õppimises uuesti järje peale saada. Joonas pakkus talle oma abi ja õppeaasta lõpuks oli see õpilane keemias juba üsna tugev ning lisaks leidis endas ka julgust torekatega ühineda.
Mihkel Tomson Kolga keskkooli 12. klassist aitab TORE ringi vedada Kolga noortekeskuses, kus saavad kokku Kolga, Kuusalu, Maardu ja Loksa noored. Ta on aidanud korraldada filmiõhtuid ja meeskondlikke maastikumänge. „Kus on palju noori, seal on meeskonnatöö väga oluline,” toonitab Mihkel Tomson.
Karmel Raadik ja Johanna Stina Kalma on aidanud õppimises oma klassikaaslasi, aga mõned torekad on käinud ka vanadekodus lehti riisumas, lasteaias kasvatajaid aitamas jm. Joonas Soone lisab, et on pidanud koos teiste TORE liikmetega üleriigilistel sündmustel korda, viimati näiteks kutsekoolide messil „Noor meister”.
Aitaja ise võidab kõige rohkem
Karmel ja Johanna Stina toonitavad, et TORE on aidanud neil leida nooremates klassides palju häid sõpru. Kui nad vahetunni ajal väikeste juurde lähevad, joostakse neid kohe tervitama ja mõistagi ka kallistama, sest Karmel ja Johanna Stina on neid omavahel lepitanud, neile lugusid jutustanud, liikumismänge õpetanud. Kui nad hommikul kooli tulevad, käib üks noorema klassi tüdruk kogu koolibussini viiva tee nende kahe vahel, hoides mõlemal käest kinni. Pisikestel on uhke tunne, kui neil on suured sõbrad, samas on ka vahetunnid turvalisemad, kui suuremad õpilased kõigel silma peal hoiavad.
„Ma olen nüüd palju parem inimene!” ütleb Johanna Stina Kalma spontaanselt. „Varem ei tulnud ma selle pealegi, et kedagi aidata või tülitsejaid lahutama minna. Ma ei teadnud, mida tähendab sõna „empaatia”, ei osanud ennast teise olukorda panna − just TORE on avanud mu silmad. Pärast esimest baaskoolitust ootasin pikisilmi järgmist, sest see kõik oli nii põnev.”
„Teiste õpetamine on mulle endale kasuks tulnud. Mõne kontrolltöö ajal olen mõelnud, et me just arutasime seda küsimust klassiõega – kõik on nii hästi meeles,” ütleb Signe Parts.
See on ettevalmistus eluks
Tugiõpilastel on suur pedagoogiline mõju. Epp Priimägi, noorteühingu TORE juhatuse liige, märgib nagu õpilased Johanna Stina Kalma ja Signe Partski, et kõige rohkem võidab teiste aitamisest tugiõpilane ise − ta on varasemast osavõtlikum, vastutustundlikum, julgem, sekkub seal, kus vaja. Aga just niisugust õpilast me ju tahamegi. Lisaks on mõnedki TORE liikmetest õpetajaks või huvijuhiks õppinud − nad leidsid tugiõpilasena oma tõelise kutsumuse.
TORE tegevjuht Marju Jaanimäe lisab, et mida rohkem on koolis hästi suhelda oskavaid õpilasi, seda vähem on koolikiusamist. Kuid tugiõpilastegevus ei tähenda kooli koridoris korrapidamist, vaid osavõtlikku ja lugupidavat suhtumist, mida on vaja igas eluvaldkonnas. Seega võib öelda, et TORE aitab õpilasi eluks ette valmistada, märgib Marju Jaanimäe.
Haridusstrateegia toob ühe peamise eesmärgina esile koostööpõhise õpikäsituse. See ei peaks tähendama ainult õpetajatevahelist koostööd, vaid ka seda, et õpilane on pedagoogilises protsessis õpetaja väga hea partner.
———
TORE arvudes
• Noorteühingu TORE tegevus on käivitunud ligi 70 Eesti koolis.
• Praeguseks on TORE koolituse läbinud umbes 2000 noort.
• Igal aastal käib TORE koolitusel 170 noort koos juhendajatega.
• 2007. aastast toimuvad üleriigilised TORE suvekoolid, kus osaleb igal aastal 140 noort ja juhendajat.
• TORE kuulub „Koolirahu” programmi partnerite hulka.
• Oktoobris-novembris saab registreerida TORE järgmisele koolitusele, mis toimub jaanuaris.
Rohkem infot saab veebilehelt www.tore.ee ja meiliaadressilt tore@tore.ee.
Telli ka koolivägivallavastane ennetusprojekt “Julgelt Vastu” oma kooli! Unikaalne ja realistlik! Lisainfo http://www.julgeltvastu.eu.pn.