Kas Eesti täiskasvanu ikka oskab lugeda?
Kaks aastat tagasi (23.09.2011) kirjutas Martin Ehala Õpetajate Lehes mureliku artikli „Keel ei saa selgeks” üliõpilaste kirjakeeleoskusest, tuues välja, et eriti nõrk on üliõpilaste funktsionaalne keeleoskus. Ligi pooled uuringus osalenud üliõpilastest said seda osaoskust mõõtnud ülesannetes puuduliku või kasina tulemuse. Aga kuidas on mujal maailmas?
8. oktoobril avalikustab OECD rahvusvaheliselt ning haridus- ja teadusministeerium Eestis rahvusvahelise täiskasvanute oskuste uuringu PIAAC (Programme for the International Assessment of Adult Competencies) tulemused. Uuringut on ka täiskasvanute PISA-ks kutsutud. See on Eesti jaoks esmakordne võimalus võrrelda meie 16–65-aastaste inimeste peamisi infotöötlusoskusi nii riigisiseselt kui ka teiste riikidega.
PIAAC mõõtis kolme liiki oskusi: funktsionaalset lugemisoskust, matemaatilist kirjaoskust ja probleemilahendusoskust tehnoloogiarikkas keskkonnas ning lisaks neile ka lugemisoskuse aluseks olevaid baasoskusi. Neid oskusi on vaja olukorras, kus töö olemus kiiresti muutub. Lisaks tuleb rõhutada, et need oskused on õpitavad, mistõttu neid saab poliitika kujundamisega mõjutada.
Seekordses PIAAC uuringus osaleb 24 riiki, millest kõik peale Küprose ja Venemaa on OECD liikmed. See tähendab, et seltskond, kellega me ennast võrdleme, koosneb maailma mastaabis vaid väga tublidest ja edukatest, maailma majanduse eestvedajatest. Paraku on viimane majanduskriis toonud nendeski riikides välja konkurentsivõime küsimuse, eelkõige oma majanduse teadmispõhisemaks muutmise, et olla valmis tegema globaalsel turul keerukamaid ja tasuvamaid töid. Selle saavutamisel on kesksel kohal inimeste oskused, nende valmisolek juurde ja ümber õppida.
Juba 1990. aastate keskel läbi viidud rahvusvaheline täiskasvanute kirjaoskuse uuring IALS (International Adult Literacy Survey) näitas, et paljude riikide tulemused olid üllatavalt halvad. Prantsusmaa koguni loobus oma IALS-i tulemuste avaldamisest, väites, et andmed pole võrreldavad. Suurbritannia taandus järgmisest uuringust, sest IALS-i tulemuste järgi ei küündinud pool selle maa elanikkonnast tänapäeva ühiskonnas toimetulekuks vajalike oskusteni.
Olukorra parandamiseks algatati mitmel maal riiklikke strateegiaid täiskasvanute funktsionaalse lugemisoskuse ja matemaatilise kirjaoskuse arendamiseks. Pärast IALS-i tulemuste avaldamist kutsus Ameerika president Bill Clinton üles „… toetama riiklikku kampaaniat, mis aitaks miljoneid ja miljoneid töötajaid, kelle lugemisoskus on ikka veel allpool 5. klassi taset.” Konkreetne eesmärk oli suurendada täiskasvanuhariduse rahastamist viie aastaga kümme korda. 2001. aastal tutvustas Suurbritannia peaminister Tony Blair riiklikku strateegiat „Oskused eluks”, mille eesmärk oli parandada 2,25 miljoni madalate oskustega täiskasvanu funktsionaalse lugemisoskuse ja matemaatilise kirjaoskuse taset aastatel 2001−2010. Selle maa ambitsioonikas eesmärk on saada aastaks 2020 maailma parimaks. Sarnaseid riiklikke ambitsioonikaid ja mahukaid strateegiaid on mitmes riigis.
Aastal 2011 avaldatud aruanne näitas, et võrreldes 2003. aastaga toimus täiskasvanute lugemisoskuses tõesti hüpe paremuse poole, kuid ainult oskuste kõrgematel tasemetel. Kuna Eesti varasemates uuringutes ei osalenud, on PIAAC tulemused meie jaoks ainulaadsed, pakkudes arengukavadesse ja strateegiatesse uut sisendit. Nii saab PIAAC tulemustega arvestada valmimisjärgus olev uus elukestva õppe strateegia.
8. oktoobril avaldatakse uuringu esmased tulemused, kuid järgmise kahe aasta jooksul on ilmumas mitmeid eri teemadel aruandeid: haridus- ja teadusministeeriumi initsiatiivil Eesti kohta, viie riigi (Soome, Rootsi, Norra, Taani ja Eesti) koostöös Põhjamaade kohta ja OECD algatusel rahvusvaheliselt.
Vabandan, kui ma teemasse piisava põhjalikkusega ei süvenenud. aga täiskasvanute “lugemaõpetamine” tundub talupojatarkusega lähenedes tagajärgedega võitlemisena. Põhjused, miks soovitavad oskused puudulikud on peituvad alus- ja alghariduses. Kui me 24/7 räägime sellest, et haridussüsteem on rahastamise mõttes vaeslapse osas, siis oleks igasugune “rahasüst”, kui seda üldse teha, vaja teha ikka sinna, kus “põletik” pesitseb. Olen 100% kindel, et kui iga euro, mis plaanis kulutada täiskasvanute “lugemaõpetamiseks”, kulutataks lasteaedades-algklassides, oleks tegemist unistuste investeeringuga.
Ma saan aru küll, et sellise investeeringu tasuvust mõõdetakse kümnendite pärast ja praegustel “rahajagajatel” pole kannatust nii kaua oodata.
Või äkki on?