Kõnelused Bosporuse kaldal
Igal sügisel kogunevad õhtumaade paljude riikide kasvatusteadlased mõnda kaunisse Euroopa linna, et esindada end, oma maad ja uurimistulemusi ning arutleda 4−5 päeva jooksul arengute üle kasvatuse ja hariduse globaalses ruumis. ECER on hariv mitmes mõttes, saab hinnata oma uurimistöö haakumist üldaktsepteeritud reeglitega, kohtuda oma valdkonna teadmiste ja mõtetega ning tajuda, kuhu meie aja vaim meid viib. Peaaegu alati veendud taas, et me pole teistsugused ega erilised. Samataolised suundumused, vaevad ja saavutused on teisteski maades. ECER (peateemaks seekord loovus ja innovatsioon haridusuuringutes) hõlmas 31 alavaldkonda (mitte väga ammu oli neid 14), igaühes omakorda suurel arvul alateemasid. Konverentsil osalejaid oli 2300.
Seekordne ECER toimus Istanbulis. Bahcesehiri ülikool oli korraga nii modernne, hubane kui ka loogiline orienteeruda. Mõnekümne meetri kaugusel, läbi kohvikutest ja mõnusatest istumiskohtadest tulvil ülikooli aia, paistis Bosporuse väin. Siinsamas oli Aasia ja kahe kontinendi vahel seilasid lõbusõidulaevad. Lugematul hulgal paralleelsessioone pani kahetsema, et jumalikku võimet olla korraga mitmel pool pole surelikule antud. Koguda sai vaid killukesi. Igaüks järgis oma huvide rada ja arvukuselt võimas eestlaste koosseis − nagu oleksime mõni suurriik − lagunes valdkondi pidi laiali. Vähemalt paari sessiooni juhatas eestlane, näideteks Mart Laanpere ja Ene-Silvia Sarv.
Et haarata, millest kõigest räägiti, tuli süveneda 340-leheküljelisse raamatusse, mille lehekülgi täitsid sessioonide ja ettekannete pealkirjad. Traditsiooniliste suurte võrgustike kõrvale, mis on toimunud aastaid (kasvatusfilosoofia, õppekava innovatsioon, inklusiivne haridus, riskilapsed, õpetajauuringud, kasvatuse ajalugu, didaktika jm) on tekkinud mitmeid uusi. Rohkesti oli sessioone IKT vallas, uuemateks teemadeks veel haridussotsioloogia, soolisuse küsimused, multikultuurilisus, demokraatia ja sotsiaalne õiglus, meedia jm. Veel enam annavad ajastu muutunud loomusest märku uued suured võrgustikud, nagu evalvatsioon, testimine ja mõõtmine, hariduse kvaliteedihindamine, hariduspoliitika. Kasvatustegelikkuse igapäevale pühendatud uuringuid hõlmas kommuunide, perekondade ja koolituste võrgustik, mõneti ka metodoloogiakeskne etnograafiavõrgustik.
Läbi eri sessioonide kandus loovuse teema. Eraldi sessioone pälvis vägivald ja uue nähtusena laste heaolu, kehalisus ja seksuaalsus. Näiteks oli uuritud murdeealiste psüühilist vägivalda oma emade vastu. Kõrvaliseks jäi väärtuste teema. Ettekannete pealkirju lugedes jäi mulje, et õpetajat ja koolis õppimist uuritakse rohkem kui õpilasi ja nende kasvamist.
Postmodernismile omane suurte narratiivide asendumine väikeste jutustustega on toimunud ka kasvatusteadustes. Üldistusele pürgivaid ajastut ja inimest analüüsivaid ettekandeid tundus olevat vaid üksikuid, nt filosoofide sektsioonis diskussioonid hariduse mõiste, erakordsuse ja õppimise piiride üle. Tähelepanu köitis pealkiri „Hingata elu haridusse: loovuse ümbermõtestamine hariduspraktikates”. Tuntud filosoofist autor Sharon Todd soovis kirglikult haakida hariduse kui inimeste iidse enesearengupraktika lahti uusliberalistlikust instrumentaalsele arvestuslikkusele rajatud mõtlemisest. Ta polnud ainus, see motiiv on kõlanud varasematel ECER-i konverentsidel ja läbis paljusid ettekandeid ka siin.
Igaühe jaoks kujunes oma ja teistest erinev ECER. Allakirjutanu huvid viisid kuulama ettekandeid, kus oli juttu uuest lapsepõlvest, koolitegelikkusest, kasvatusfilosoofia (eksklusiivsetest) küsimustest ja sooga seotud probleemidest.
Uus lapsepõlv, laste koht, võimalused ja kujunemistee leidis vaatlemist ebaloomulikuks paisunud vanade probleemide kontekstis. Kõneks oli mõõtmise, testimise ja hindamise globaalne ralli. Lapsepõlveuuringutest tuntud nimi Sue Rogers alustas sellest, et lapse teadvustamine saab alguse õpetaja teadvuses. On toimunud nihe progressivistlikust lapsekesksuse ideaalist turu juhitud aruandluskohustusliku (accountability) kultuuri suunas. Last hinnatakse tema ettenähtud formaalsete saavutuste järgi, tegelik pilt lapsest aga kaob. Valitsev performance’i mudel tekitab pinnalisust ja alandab üldinimlikke väärtusi. Taas ja taas otsitakse silda lapse igapäevategelikkuse ja koolikultuuri vahel.
Uus võimu ja valitsemise viis hariduses on valitsemine hinnete abil. Phil Jones kirjeldab Inglise hindamissüsteemi ja neoliberalistliku mudeli võimutsemist, kus kõik võistlevad kõigiga. Mõõtmise surve 17 alal langeb lastele osaks juba lasteaiaeas. Mõõtmistulemused on seljatanud pedagoogika, tööstusliku tootmise ja esitluse mudel teenivad aruandlust. Laste selektsioon nihkub järjest varasemasse vanusesse ja mitmed lapsed saavad juba siis kaasa märgistuse kui lootusetu juhtum. Neoliberalismi põhjustatud kahjustuste kirjeldus ja valitsevate väärtuste kriitika tundus olevat paljusid ettekandeid läbiv punane joon.
Digikultuur, millesse noored sünnivad ja sujuvalt sisse kasvavad, on hakanud muutma inimese enesetaju kõige sügavamaid aluseid. Radikaalselt on teisenenud oma „mina” kasutus. (Jan-Pieter Decoster, Nancy Vansieleghem Genti ülikoolist). Levib oma „mina” presenteerimine sotsiaalses meedias, muudetakse oma nägu ja isesust. Sünnib ekraanisubjektiivsus, kus muututakse iseenese paparatsodeks, kontseptualiseerides end teiseks. Ekraanikultuur taandab individuaalkultuuri võimalusi. Kogemusi toodetakse ja tarbitakse, „mina” on kasutamiseks. Tulemuseks on subjekti taandumine, seda asendab imago.
Kahe erineva sooga ning võrdsete võimalustega seotud probleemide uuringud läbistasid eri sessioone. Mitme ettekande keskmes olid uuringud poiste madalamast kooliedust, mis on tõusmas õhtumaade haridust läbivaks tunnusjooneks. Soomes oli uuritud koolisaavutuste, uskumuste, hinnete ja soo kombinatsioone õpilaste arvamustes. Vastutus oma haridustee ja edukuse eest on järjest rohkem indiviidi enese probleem, samas viibitakse välise mõõtmise karmis raamistikus. Soomes on laste valikuvõimalused avarad, ent tehtud valik toob kaasa õpilase selekteerimise. Nähtavaks saab kellegi sotsiaalne ja kultuuriline kapital, mille roll tänu individuaalse vastutuse suurenemisele võimendub.
Kriitiline etnograafia võimaldab uurida õpilaste argipäeva. On uuritud laste vastupanupraktikaid nivelleerivale hingetule süsteemile. Rootsi uurijad viibisid koolides, igaühes ühe kuu, tehes vaatlusi, intervjuusid, vesteldes. Kooliklassi elu väljendus uurijaile kui mäng kooli reeglite järgi õpetaja õhutamisel. Suhe sellesse on märgatavalt soolistunud nagu ka õpetaja ootused. Tüdrukutelt eeldatakse teistmoodi suhet õppimisse. Poisid võtavad mängu rohkem kui mängu – nad ei taha seda, mida sisendatakse õpilastesse kui püüdmisväärset. On uuritud ka mänge kooliõues, et saada mitmekülgsem pilt, kuidas konstrueeritakse oma soolist identiteeti. Lapsed ise püüavad olla teiste jaoks nähtavad kui tüdrukud ja poisid. Poiste puhul loetakse agressiivsus, vägivaldsus ja domineerimine normaalseks. Hoolimise suhe pedagoogiliste vahendite kaudu on vaja tuua ka poisteni. Koolitegelikkust aitas uue nurga alt mõista koolist võõrandumise sektsioon. Võõrandumine on seisund, millest võrsuvad tagajärjed, nagu puudumised, protestid, ükskõiksus. Selle teemaga oli tegeldud valdavalt saksakeelsetes maades, ent huvitavaim ettekanne pärines Ameerikast. Koolist võõrandunut iseloomustab madal saavutus, emotsionaalne eemaldumine akadeemilistest väärtustest ja puuduv motivatsioon. Mõjutajateks lapse sotsiaalne päritolu ja vanemate haridus ning hoiak kooli, ent ka autoritaarsed õpetajad. Sellisel lapsel on suur tõenäosus kuuluda hiljem mingisse riskigruppi. Šveitsi uurijad leidsid, et kuigi õpetajad toetavad võrdselt nii poisse kui ka tüdrukuid, mõjutab poiste madal sotsiaalne päritolu neid rohkem, neil on suurem risk sattuda võõrandunute sekka.
Ameeriklanna Lisa Schulz jõuab inimhinge tasandile ja lisab võõrandumise tunnustesse veel ilmaoleku kuuluvustundest, võimetuse seonduda kooliga tähenduslikel viisidel, üksinduse ja isolatsiooni. Kool muutub osale lastest toksiliseks kohaks, kus kaovad usaldus ja huvi ning arenevad passiivsus ja agressiivsus. Ent vastutust ei saa siin taandada lastele ega nende päritolule. Tuleb küsida, mida süsteem lastega teeb. Ta allutab, kritiseerib ja kategoriseerib neid, lahterdades varakult lapsi headeks ja halbadeks. Vaja on mõista võõrandunud lapse kogemust oma igapäevasest kooliskäimisest, siit saab juba leida kompensatoorseid abinõusid. Neid lapsi saab aidata pedagoogiliste vahenditega, samas õpetades analüüsima võimu esinemist nii ühiskonnas kui ka koolis.
Kes soovib teada, milliseid uuringuid teevad kolleegid-kaasmaalased, sõitke ECER-ile ja seal nende nimed paksus raamatus ongi! Kodumaal pole nende töödega võimalik tutvuda. Kunagised Eesti akadeemilise pedagoogikaseltsi korraldatud aastakonverentsid ja muud erialased diskussioonid on kadunud. Ehk on need kuritegelikus ja lühinägelikus accountability-rallis mõtte kaotanud. Ametiuhkust sellele vastu hakkamiseks jääb väheseks ja tuul puhubki teadmise meist enestest globaalsetele väljadele.
Karm, aga 101% tõde.
Hea meel on lugeda, et ometi on selgesõnaliselt väljendatud meie hariduse väärastunud väärtussüsteemi tagajärjed, millest ,, ametnikud” kuidagi lahti lasta ei soovi. Läbiv punane joon, vilkuv punane tuli on need KAHJUSTUSED, mida toovad kaasa kasvava ja areneva inimhinge sildistamine, kategoriseerimine, konkurentsi sütitamine igal inimelu tasandil! Elu ei ole vaid küüniline võidujooks, et jõuda ettepoole. Ka tagantpoolt tulijatel on OMA tee ja sihid, OMA koht päikese all.
Hariduspõllul ei saa praaki lubada. Üks on kindel: mida me väetame, seda me saame!
„Tuleb küsida, mida süsteem lastega teeb. Ta allutab, kritiseerib ja kategoriseerib neid, lahterdades varakult lapsi headeks ja halbadeks.“
Koolisüsteemis ja koolimaailmas tegutsevad inimesed. Kui kogu ühiskonna paradigma on nihkes, orienteeritud üksnes edukusele ning kuulsusele, siis on ka noor inimene tahes tahtamata nakatunud sellest.Ka tema tahab saada rikkaks, ilusaks ning kuulsaks.Kuidas? See teda niivõrd ei huvitagi. Tähtis on jõuda tippu, ükskõik, milliste vahenditega. Kasvõi pokkerit või arvutimänge maailma ning Euroopa meistrivõistlustel mängides.
Kool oma kümnest käsust lähtuva väärtusõpetusega..Kuidas sobitada seda tegelikult toimivasse maailma? Nii et selles maailmas elada on mõttekas. Olemine ei muutuks lihtsalt aina suuremaks ning jaburamaks turvaliseks tarbimiseks.