Kooli probleem on ükskõiksus

25. okt. 2013 Tiina Vapper - Kommenteeri artiklit

Oktoobri algusest on ETV kanalil laupäeva õhtuti eetris kooliteemaline dokumentaalsari „Üheksandikud”. Kaks saadet on juba olnud, homme on kolmas. Kogu õppeaasta jooksul jäädvustas saategrupp ühe pealinna kooli halva õppeedukusega üheksanda klassi koolipäevi. Õpilasi õpetasid viis tipp-pedagoogi, kelle eesmärk oli motiveerida ja julgustada õpilasi end käsile võtma, et nad suudaksid põhikooli lõpetada.

Ühe noore õpetaja arvates annab saade meie kooli hetkeseisust üsna objektiivse pildi. Ka tema puutus mõni aasta tagasi tavakooli tööle minnes kokku samade probleemidega, millega viis kogenud pedagoogi saates silmitsi seisavad: paljude õpilaste teadmistes on suured lüngad, oluline osa ajast ja energiast kulub tunnis kõigele muule peale õppimise, iga päev tuleb kokku puutuda aastatega kinnistunud õpiharjumuste ja hoiakutega, sagedaste puudumiste ja käitumisprobleemidega, mis kõik õppimist segavad.

Kõige arusaamatum ja hirmutavam oli õpetaja jaoks näha osas õpilastes täielikku huvi ja motivatsiooni puudumist – valmistagu õpetaja ette kui huvitavaid tunde tahes, korraldagu klassi ees või tulevärk, õpilast, kes õppida ei taha, see ei sütita. Ja see, et tulemuse nimel ei viitsita pingutada ega vaeva näha, ei puuduta mitte üksnes õppetööd, vaid iseloomustab suhtumist ka kõigesse muusse. Vahet-pole-hoiak on väga levinud.

Viimasel ajal on palju räägitud, et õpilaste õpihuvi on kadunud seepärast, et kool ei ole huvitav. Aga tõele au andes – paljud tunnid kindlasti on. Veel on arvatud, et kool surub maha lapse loovuse, ei hinda piisavalt sotsiaalseid oskusi ja silmaringi. Kuid seda ei saa väita kõigi õpetajate kohta. Kõige suurem probleem meie koolis on hoopis ükskõiksus, usub noor õpetaja. Lapsed on ükskõiksed, lapsevanemad, kellel lapse jaoks kuigivõrd aega ei jagu, on ükskõiksed, ja vahel tundub, et liigsest koormusest ja väsimusest hakkavad ükskõikseks muutuma ka õpetajad – hõlpsam on latt madalale lasta, panna õpilasele välja kolm miinusega, teades, et see on talle karuteene, lasta tal kuidagi koolist läbi lohiseda, probleem kaelast ära saada. Ometi on see, mis inimesest edasi saab, ju väga tähtis.

Noore õpetaja arvates tuleks kehvemate võimete või keeruliste koduprobleemidega last toetada kohe algusest peale, kui on näha, et ta koolitöödega toime ei tule, tihti tundidest puudub, kaaslastega läbi ei saa või on mingil põhjusel ummikus ja õnnetu. Ennetada on lihtsam, kui tagajärgedega tegelda. Ainult et kes seda tegema peab? Ülekoormatud õpetajal ei jätku selleks sageli aega ega energiat. Kooli tugispetsialistide tulevik koolides on praegu üsna ebakindel, arenguvestlust ei peeta enam tingimata vajalikuks.

Hiljuti otsis üks projektil põhinev ettevõte veebis vabatahtlikke noorsootöötajad, kes tegeleksid tänavalaste ning teiste probleemsete laste ja noortega, kelle on abi saamiseks gruppidesse suunanud lastekaitsespetsialistid ja noorsoopolitsei. Sellest sügisest alustas kolme uue grupiga tööd juhendaja, kes on põhikohaga Waldorfi kooli õpetaja. Ühes grupis käivad koos teise ja kolmanda klassi, teises viienda klassi õpilased, kolmandas teismelised tüdrukud. Iga grupiga kohtutakse kord nädalas pooleteiseks tunniks, et õpetada lapsi taas enesesse uskuma.

See võtab aega. Kõigepealt tuleb õpilastega kontakt leida, oodata kuni nad avanevad ja usaldavad end tühjaks rääkida. Alles siis saab hakata õpetama tajuma piire, nii enda kui ka teiste omi, aidata neil aru saada, milline on õige, milline vale käitumine, kuidas olukordi lahendada. Kõik toimub moraali lugemata, loova tegevuse, vestluste ja arutelude kaudu. Kõik vahendid ja võimalused sobivad, proovida ja katsetada tuleb kõike, mis töötab. Noorimatega on esimesi märke paremuse poole juba näha. Kõige keerulisem on teismeliste tüdrukutega. Nad on trotslikud, umbusklikud, vahel ei tule kohale, mõne jaoks võibki olla juba liiga hilja.

Kõige rohkem oleks tööst kasu siis, kui grupis saaksid käia kõik kolm osalist: laps, lapsevanem ja õpetaja. Aga selleks ei jätku ressursse. Ka ei ole teada, kui kaua projekt kestab. Mõnikord on selline tunne, nagu riisuks rehaga merelaineid, ütleb õpetaja.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!