Koolis õpetatakse inimesi, mitte õppeaineid

4. okt. 2013 Kati Saara Vatmann - 1 Kommentaar

Villu Mengel, pedagoog, kes juhib Tallinna Sikupilli Keskkooli, ütleb: „Pedagoog peab mõistma inimese tõelist olemust. Kahjuks välditakse õpetajate ettevalmistuses seda teemat. Ei taheta loobuda nn teaduslikust maailmavaatest, kus pole kohta hingel, sest seda ei suudeta teaduslikult tõestada. Aga ma pole veel kohanud inimest, kes väidaks, et tal pole hinge.

Hingeharidust võib nimetada ka harituseks. Teadmised ja oskused saavad väärtuslikuks haritud inimese käsutuses, seevastu harimatu võib omandatud teadmiste ja oskustega kahjustada ennast, oma peret ja oma rahvast. Vaadake, millise hariduse on saanud riigireeturid, korruptandid jne. Harituse tunnus on see, et inimene rakendab oma teadmisi eetiliselt ja loovalt igas eluvaldkonnas.”

Maslow’ püramiidi lõks

„Kui kool seab põhieesmärgiks teadmiste ja oskuste omandamise, mitte inimese olemusliku arengu, toetatakse eelkõige inimese ego, mitte mina-arengut. Pedagoogide koolitustel kasutatakse eksitavat Maslow’ vajaduste püramiidi esialgset versiooni, kus inimese kõrgeim vajadus on eneseteostus. See pole mitte inimese „mina”, vaid ego kõrgeim vajadus. Ego määratleb end saavutuste, teadmiste, ühiskondliku positsiooni, vara jne kaudu. Inimese tõeline olemus, tema „mina” püüdleb valgustumise poole. Tõenäoliselt mõistis seda ka Abraham Maslow oma elu hilisemal perioodil ja täiendas skeemi. Kooli pole see teadmine üldjuhul jõudnud ja eesmärgina domineerib ego vajaduste rahuldamine, nii kujundatakse väär mina-pilt ja egokeskne maailmavaade.”

Südamekandle häälestamine

„Koolis tuleb rohkem tähelepanu pöörata „mina” avaldumise vormide, nagu armastus, ausus, sallivus, julgus, õilsus jne kujundamisele. See on kui sajakeelse südamekandle häälestamine, mis eeldab õpetaja ja lapsevanema eeskuju ning teadlikku tegevust enda ja lapsega.

Oleme Sikupilli Keskkoolis selliseid tegevusi kollektiivselt kavandanud. Alustasime aususest. Kõikides klassides oli ülesanne arutleda aususe teemal ja koostada oma klassi aususe manifest. Koondasime tulemused stendiks, vaatamiseks ja mõtlemiseks kõigile. Selle juurde kuuluvad rollimängud, situatsioonülesanded, arutelud jne. Tagasisidena olen õpetajatelt kuulnud, et nüüd on probleeme aususest lähtuvalt lihtsam lahendada, sest see on kõigile ühtmoodi mõistetav väärtus.

Käesoleva õppeaasta esimeses pooles on prioriteetseks väärtuseks sallivus. Algklasside koolipäevad algavad sel aastal otseses mõttes muinasjutuliselt. Hommikuses muinasjututunnis häälestub laps positiivsusele, loob ideaale, kujundab endas kõlbelisi väärtusi. Muinasjutud kätkevad iidsete aegade tarkust.”

Täiskasvanute eeskuju

„Õpilased on kõlbelistele väärtustele vägagi avatud ja tundlikud. Vaadake, kuidas nende silmad löövad särama, kui nad kohtavad kedagi, keda usaldada, austada, armastada. Mõnikord aga näitab täiskasvanute maailm väära eeskuju. Üks näide on meil omast käest võtta. Koolimaja peauksest 15 meetri kaugusel on „tondiloss”, eraomand, mille kõrvalhoone on põlemise tagajärjel varemetes. Kuna neil puudub prügikonteiner, siis olmejäätmed lendlevad tuule käes hoovis ringi. Aeg-ajalt tehakse oma hädasid hoovis, klassiakende all. Hoolimata korduvatest pöördumistest linnaametnike poole, pole „tondilossi” ja selle elanikega midagi olukorda muutvat ette võetud.”

Ühiskond terveneb hariduse edenedes

„Kahjuks on selliseid näiteid ja „eeskujusid” pea igast eluvaldkonnast. Koolil on ühiskonna tervendamisel oluline roll. Samas ootab kool ühiskonna toetust eelkõige üldhariduse sisu ja eesmärkide uuendamisel ning pedagoogide töö väärtustamisel. Järjekordne näide sellel teemal: sel aastal lahkus noor meesõpetaja, kes oli valitud kooli ja Tallinna aasta noorõpetajaks, koolist tulusamale tööle, kuigi õppeaasta algul oli tal veel plaan koolijuhtimist õppima minna. Koos tiitliga tuli ka abielu ja isadus ning noor pedagoog ei suuda tõepoolest peret elatada. Tundub, et selles pole kolmekümne aasta jooksul suurt midagi muutunud. Olen nõukaajal ise sama olukorra läbi elanud ja koolist ehitusele tööle läinud. Sellises Eestis me elame.”

Hariduse vaimne mõõde – haritus

„Praegune töö Sikupilli Keskkoolis on tõeline väljakutse. Mitmel põhjusel on koolipidaja püüdnud seda kooli paari­kümne aasta jooksul kas sulgeda või põhikooliks teha. Siis on jälle otsuseid muudetud. Lapsevanemas, õpilases ja kooliperes see turvatunnet ei tekita. Seetõttu oleme kaotanud mitu head õpetajat ja palju õpilasi. Õpilaste arvust sõltub aga kooli eelarve jne. Usun, et sellest nõiaringist väljatulemiseks on vaja täiustada eelkõige meie koolis omandatava hariduse sisu, võtmesõna on haritus. Oleme selles suunas juba esimesi samme teinud. Kui see harituse puu, mida lapsevanemad, ühiskond väga vajavad, hakkab vilja kandma, oleme otsitud kool, kuhu tahetakse tulla, siin õppida ja töötada. Selleks vajame vähemalt kolm aastat turvalist tegutsemisruumi.

Kui töötasin koos abikaasa Üllega Pärnumaal Surju Põhikoolis, korraldasime 2000. aastal uue koolimaja avamise puhul hariduskonverentsi. Juba siis pööras Ülle oma ettekandes tähelepanu harituse prioriteetsusele.

Kui üldhariduskoolis taotletakse lapse arengut, siis pole lahendus mammutkoolide loomises, vaid väikeste ja keskmise suurusega koolide õppesisu ja eesmärkide arendamises. Kool on koht, kus laps õpib ka iseendasse süüvima, keskenduma, mõtlema elus oluliste väärtuste üle, otsima vastuseid elu põhiküsimustele, isaks-emaks olemist, pereelu. Mammutkoolid pole keskkond, kus pedagoogidel iga lapse ja eluliste põhiküsimuste jaoks aega on. Siin on oluline osa lapsevanema teadlikkusel ning oma soovide ja ideede avalikustamisel.”

Soorituskeskne ühiskond

„Lapsevanema teadlikkus ja julgus selle avaldamisel võiks olla Eesti hariduselule murrangulise mõjuga. Järjest rohkem on lapsevanemaid, kes mõistavad esimese klassi koolikatsete kahjustavat mõju lapse mina-pildi ja väärtusmaailma kujunemisele. Nii katsetel õnnestuja kui ka ebaõnnestuja saab kogemuse, et tema väärtus sõltub testi sooritamisest. Nii kujuneb sooritus peamiseks, olemine jääb tagaplaanile. See muster on meie ühiskonnas juba paljunenud – on soorituskeskne ühiskond, kus „vaim on vardas ja härg väntab”.

Järjest rohkem on lapsevanemaid, kes otsivad lapsele alternatiivset võimalust hariduse omandamiseks, sest tavakooli ei soovita oma võsukest panna.

Õnneks on ka loovaid ja sensitiivseid õpetajaid, kes on uutele suundadele avatud ja entusiastlikud. Ja laps tunneb ära, kas õpetaja tuleb klassi temaga või õppeainega tegelema.”

Vabaduse kasvatus

„Vabaduse kasvatus on inimese mina vabastamine ego vangistusest. Ego õhutab küll meie pürgimusi ja karjäärijanu, ent on ühekülgse külluse, võimu jms jahil paratamatult tasakaalutu. Minale keskendumine viib arenguni, mis tasakaalustab isiksust, avardab teadvust ning viib osadusse kõiksusega.

Sellepärast on ülimalt oluline, millised õpetajad, isiksused meie koolides lapsi kasvatavad ja õpetavad. Kuivõrd kodudes pole pahatihti soodsat arengukeskkonda, peame koolides selle korvama. Kindel on, et eeskuju, oma suhtumiste-käitumiste jagamine noorega on võrratult olulisem ja toimivam kui epistlid. Õpetaja ja lapsevanema eesmärk lapse kasvatamisel võiks olla kasvatada laps enda õpetajaks.

Oma tegeliku olemisega kasvatavad lapsi lisaks vanematele ja õpetajatele ka avaliku elu tegelased ning meedia. Siin on veel palju arenguruumi. See on rahva tulevase hariduskongressi teema.”