Kõrghariduse kvaliteet: eri huvigruppide tõlgendus
Septembri alguses kaitsesin TLÜ-s doktoritöö „Meeting state, market and academic concerns: challenge for external quality assurance of Higher Education Institutions: Estonian Case” („Riigi, turu ja akadeemilise kogukonna ootused kõrgkoolidele: väljakutse institutsionaalsele välishindamisele. Eesti näide”).
Kõrgkooli jaoks oluliste osalistena olid vaatluse all riik (ministeeriumide ja KOV-ide esindajad), turg (tööandjad ja tulevased/praegused üliõpilased) ning akadeemia (kõrgkoolide tippjuhid ja õppejõud). Üks peamisi põhjusi, miks on institutsionaalse välishindamise seos eri asjaosaliste ootustega nõrk, tuleneb Maiki Udami sõnul sellest, et puuduvad uuringud – empiiriliselt tõendatud teave – nende ootuste kohta nii kõrghariduse/kõrgkooli kvaliteedile kui ka välishindamise eesmärkidele.
Doktoritöö otsis vastuseid järgmistele uurimisküsimustele:
1. Millised on Eesti kõrghariduse oluliste osapoolte (riik, turg, akadeemia) ootused (a) kõrgkooli kvaliteedile ja (b) välise kvaliteedihindamise eesmärkidele? Kus eri osapoolte ootused kattuvad, kus on need vastuolus?
2. Kuidas vastavad praegused maailmas levinud kvaliteedihindamise protseduurid Eesti oluliste osapoolte ootustele? Milline institutsionaalse kvaliteedihindamise protseduur (juba kasutatav või Eesti jaoks konstrueeritav) oleks Eestile sobivaim?
Osapoolte ootuste määratlemiseks (uurimisküsimus 1) intervjueerisin akadeemia, turu ja riigi esindajaid (kokku 14 fookusgruppi, 77 osavõtjat). Põhiküsimusi oli kaks: 1) mis on hea kõrgkooli tunnused, st mis iseloomustab kvaliteetset kõrgkooli; 2) mis peaks olema kõrgkooli välishindamise eesmärk. Teisele uurimisküsimusele vastamiseks analüüsisin üheksat välishindamise mudelit, sh USA (Western Association of Schools and Colleges – WASC) akrediteerimist, European University Association (EUA) evalveerimist, akadeemilisi auditeid Hongkongis ja Soomes, kvaliteediauhinna mudeleid (Baldridge ja EFQM) ning kõrgkoolide pingeridu (U.S. News and World Report, ARWU, the Times Higher Education).
Tulemusi ja järeldusi: ootused kõrgkooli kvaliteedile
Riigi peamised ootused kõrgkooli kvaliteedile (uurimisküsimus 1a) on koostöö teiste kõrgkoolide ja tööandjatega, lõpetanute edukus, kõrgkooli võimekus fokuseerida ja seada prioriteete.
Kui me nüüd läheme selle peale, et ülikoolid peaksid muutuma õpetatavates valdkondades kitsamaks, keskenduma oma tugevustele ja mitte püüdma kõike korraga õpetada, on kriitiline koht see, kui palju suudavad nad teiste koolidega koostööd ja ühiseid õppekavu teha, sest interdistsiplinaarsus on ikkagi võti tulevikus hakkamasaamiseks.
On loomulik, et koolil on visioon, milliseid õppekavu ta arendab – mis suunas ja kellele arendab, kuidas ta seda fookust hoiab. Kuidas toimub koostöö väliste osapooltega, kuidas kindlustatakse see, et lõpuks saab inimene tööle ja heasse kohta, ning on pädev seda tööd vastu võtma. Olgem ausad, ühel hetkel peab tegema mingisugused valikud – ei saa olla kümnepealine lohe, et olla väga hea.
Toetan mõtet, et ülikool peaks ikkagi määrama ära oma turuniši − kus ta on tugev − ja oma ressursid sinna paigutama, sest nii väikese riigi puhul nagu Eesti ei ole mõtet tegelda ühes ülikoolis kõigega, see ei vii kuskile. Tuleb valemid kokku panna ja keskenduda sellele, mida hästi osatakse.
Turg hindab kõige kõrgemalt lõpetanute edukust, st tööturule sobivate spetsialistide olemasolu, õppejõudude kvalifikatsiooni ning koostööd teiste kõrgkoolide ja tööandjatega.
Tööandja: „Vaatame kindlasti akadeemilist õiendit, kes on selle konkreetse inimese õppejõud olnud, kas nad on meie jaoks autoriteetsed, tunnustatud, aktsepteeritud. Õppejõud on meie jaoks kõige olulisemad.”
Gümnasist: „Head õppejõud kindlasti. Ta on omal alal ekspert ja tunnustatud, teinud omal alal mingi suurema tähtsusastmega töö.”
Akadeemia valdav ootus on info (eelkõige kõrgkoolisisene) liikumine, läbipaistev juhtimissüsteem ja strateegiline planeerimine (nt selge personalipoliitika, kõrgkooli selged eesmärgid) ning kõrgkoolide rektorite arvates ka lõpetanute edukus tööturul.
Õppejõud: „Kui võetakse ette muudatusi, näiteks kaadripoliitikas, et see info jõuaks ka nendeni, keda see puudutab.”
Rektor: „See on ka hea ülikooli tunnus, kui ta annab üliõpilasele märku, kas ülikool on tema jaoks või mitte.”
Rektor: „/…/ kuidas lõpetajad oma erialal toime tulevad. Kui hästi pilli mängivad, kui ilusaid pilte joonistavad, kui tuntud nad on. Kuidas nad oma tööelus liiguvad ja karjääris, kui palju palka saavad – need on kõik mõõdetavad numbrid.”
Kuna üliõpilaste ootused erinesid nii turu kui ka teiste asjaosaliste ootustest oluliselt, siis analüüsisin neid eraldi: üliõpilaste jaoks on kõige olulisem hea õppekeskkond, vaba aja veetmise võimalused ning koostöö teiste kõrgkoolide ja tööandjatega.
Tudeng võiks tunda ennast ka loenguvahelisel ajal vabalt: kui ta ei taha ka õppida, siis on tal võimalus olla kohvikus, teha grupitööd või arutada muid asju.
Ülikool võiks olla nagu vahelüli kooli ja päriselu või tööelu vahel – muidu lõpetan ülikooli ära ja olen sama tark kui pärast gümnaasiumi.
Tulemuste põhjal saab järeldada, et üliõpilased eristusid kõige enam teistest „turu” esindajatest: nad ei nimetanud ühtegi väljundiga (lõpetanute edukus, teadustulemused vms) seotud ootust, seevastu „turu” puhul oli lõpetanute edukus ülekaalukalt esikohal. Seega ei ole võimalik väita, et üliõpilased liigituvad „turu” alla (n-ö customers).
Sarnaselt üliõpilastega ei pidanud ka õppejõud lõpetanute edukust oluliseks näitajaks, kuid tõid esile teadustulemusi ja info kõrgkoolisisest liikumist. Kõrgkoolide rektorite seisukohad erinesid õppejõudude väljaöeldust: rektoritele oli eelkõige oluline lõpetanute edukus ning üliõpilaste ja õppejõudude tase.
Kõige rohkem langesid ootused kokku koostöö osas teiste kõrgkoolide ja tööandjatega (seda pidasid oluliseks kõik asjaosalised, v.a akadeemia) ning lõpetanute edukuses – ainsana ei nimetanud seda üliõpilased.
Ootused kvaliteedihindamise eesmärkidele
Riigi jaoks (uurimisküsimus 1b) peaks institutsionaalse akrediteerimise peamine eesmärk olema ressursside optimeerimine (ka kõrgharidusmaastiku korrastamine) ja jätkusuutlikkuse hindamine, samuti info selle kohta, kas riigi raha on kasutatud otstarbekalt.
/…/ tööjaotus mitte asjana iseeneses, vaid lihtsalt sellepärast, et kvaliteetsed ressursid koonduksid.
Kas riik saab ikkagi seda, mida ta tellis.
Turg (nii tööandjad kui ka tulevased üliõpilased) soovivad kvaliteedihindamise tulemusena saada ennekõike infot kõrgkooli usaldusväärsuse kohta ning võrdlusandmeid teiste kõrgkoolidega. Samuti peetakse vajalikuks akrediteerimise abil optimeerida ressursse / kõrgkoolide arvu ning kontrollida, kas kõrgkoolid vastavad kehtestatud standarditele ning ühiskonna ootustele.
Et välishindamise tulemus jõuaks ühiskonnani. Sisseastujad ja tudengid võiksid teada, et neil on garantii.
Objektiivselt hea ja kvaliteetse hariduse tagamine. Et ülikoole poleks liiga palju, et nad oleksid kvaliteetsed, see peaks olema eesmärk.
Kvaliteedi või standardmudeli väljatöötamine. See, millest me rääkisime, võiks olla ju mudeldatud, et välishindamine hindakski seda standardit või mudelit.
Akadeemia arvates peaks kvaliteedihindamine eelkõige toetama kõrgkooli sisemist arengut, lisaks tagama (rahvusvahelise) võrreldavuse. Avalik-õiguslike ülikoolide õppejõud pidasid vajalikuks ka ressursside/kõrgkoolide arvu optimeerimist.
Teatud mõttes on ta vajalik võrdlusobjekt ka välisülikoolidega, aga ta peaks jääma mõistlikkuse piiridesse.
Et korrastada kõrgharidusmaastikku, sest vahepealsel perioodil sai lõpmatult avada ülikoole ja õppekavasid. Neid paralleelõppekavasid on ikka väga palju ja üks õppejõud jookseb nelja ülikooli vahet, kui neil on samad kavad, ja annab igal pool samu tunde.
Üliõpilaste arvates peaks hindamise eesmärk olema saada teada, kas kõrgkool teeb, mida on lubanud, ja kas ta vastab ühiskonna ootustele.
Kas kõrgkool täidab oma eesmärke, et ta koolitab seda, mida lubanud on, ja koolitab vastavalt tasemele.
Kas kõrgkool täidab riigi vajadust/ootust, et see, mis kõrgkoolis reaalselt toimub, kas seda on üldse vaja. Ma ei mõtle õppekavu, vaid üldiselt, et mis kultuur seal on, kuidas see toimib, kas sealt tulevad täisväärtuslikud riigikodanikud.
Mõnevõrra üllatavalt oli läbiv ootus kõikide asjaosaliste puhul see, et välishindamine peaks aitama optimeerida ressursse/kõrgkoolide arvu.
Osaliste ootuste erinevused tulid selgelt välja ja on üldjoontes kooskõlas teoreetiliste seisukohtadega: riik ootab infot selle kohta, et eraldatud raha on kasutatud otstarbekalt; turg ootab infot kõrgkooli usaldusväärsusest; akadeemia soovib tuge sisemisele arengule.
Ootused kõrgkooli kvaliteedile ja kvaliteedihindamise eesmärkidele ei ole alati omavahelises seoses. Näiteks peaks üliõpilaste arvates hinnatama ühiskonna ootustele vastamist, kuid kvaliteedinäitajates ei nimetanud nad midagi, mis oleks võinud kajastada ühiskonna teenimist laiemalt. Samuti ei toeta riigi nimetatud kvaliteedinäitajad raha otstarbeka kasutamise hindamist.
Kuigi Eesti institutsionaalse akrediteerimise mudel on püüdnud arvesse võtta kõigi asjaosaliste olulisi eelistusi, tuleb tõdeda, et kuna osapoolte ootused erinevad oluliselt, ei saa üks välishindamismudel korraga kõigi ootusi rahuldada.
Seetõttu peaks iga mudel keskenduma pigem ühele huvigrupile ning kõrgkoolidel oleks soovitatav adekvaatse tagasiside saamiseks osaleda erinevatel hindamistel – akrediteerimine, kvaliteediauhinna mudelid, pingread jne −, kuna näiteks akrediteerimine hindab üldjuhul kõrgkoolide sisemist arengut ja on seega suunatud pigem kõrgkoolidele endile, samas kui pingeread on eelkõige orienteeritud „turule”.
Kõigepealt, et autori tööst aru saada, peaksime teadma, kas tema kasutatud “kvaliteedi”, “kõrghariduse kvaliteedi” ja muudel kvaliteedi-sisaldusega kompleksmõistetetl on analüütilist sisu ja mis selleks sisuks on. Kas pole siin järsku nii, et on toimunud mõistetriiv ning kvaliteedi oskussõna on täidetud kvantiteedi oskussõna sisuga – st kvaliteeti mõõdetakse ja kvaliteete võrreldakse mahuliselt!