Kuidas laste ja õpetajate ülekoormust vähendada

25. okt. 2013 Andres Adamson Tabasalu Gümnaasiumi hoolekogu esimees - 7 kommentaari

Õppeainete ühendamine, väiksemad ainekavad, vähem jooksvat hindamist ja kodutöid – see looks nii õpilastele kui ka õpetajatele võimaluse õpingutesse piisavalt süveneda.

Otse alanud õppeaasta eel muutus Jaak Aaviksoo eestvõttel meie üldhariduses üheks pakiliseks teemaks õppekavarevisjon, mis lisaks ainekavade kohustusliku õppesisu vähendamisele ümmarguselt poole võrra peaks asendama kõikides õppekontsentrites liiga reproduktiivse õppe loomingulisemaga ning tooma nähtavasti peagi kaasa ka lähedaste või osalt kattuvate ainete ühendamisi. Mul pole aimugi, kui kaugele ja kas üldse selle algatusega edenetud on, kuid esimesi tulemusi lubati igatahes juba aastavahetuse paiku. Tegelikkuses võtab see protsess muidugi ka parimal juhul kõvasti rohkem aega, on etapiviisiline ja seda tuleb millegi oluliseni jõudmiseks pidevalt suunata.

Haridusministri algatusse võib suhtuda mitmeti. Lõpeks kuulutas ta ise mitte just ammu – et mitte öelda alles äsja –, et kehtivate, ikka veel üsna uute õppekavade osas tuleks lähiaastail hoiduda suurematest muudatustest, anda neile aega kinnistuda, toimima hakata jne. Neile õppekavadele alles minnakse üle. Selge, et juba sellegi tõttu on nüüd nii koolides kui ka õppekavade väljatöötamises osalenute seas omajagu pahameelt ja trotsi.

Muidugi, formaalselt võttes polegi ju selle forsseeritud revisjoni puhul tegemist uute õppekavade loomise alustamisega, vaid pelgalt äraotsustamisega, mis on ainekavades olulisem ja mis vähem oluline või lausa tähtsusetu. Kuid sisuliselt on. Ma ei protesteeri sellega sugugi revisjoni vastu. Ainekavad on ilma kahtluseta üle igasuguse mõõdu ülekoormatud ning õppekavad tervikuna ebaõnnestunud nagu nende eelkäijadki (ehkki eelmistest veidi etemad), sest nende koostamispõhimõtted on täiesti väärad. Samal moel uute koostamine annaks üsna samalaadse tulemuse ning arvatavasti on Aaviksoo pakutud radikaalsel lõikel tõesti häid külgi halbadest oluliselt enam. Igatahes mulle meeldis see algatus alateadlikult juba esimesest hetkest, ehkki tunnistan – mõtteid tekitas hiljem õige mitmesuguseid.

Ülekoormatus ja vähene koolirõõm

Mitte sellest ei tahtnud ma siiski kõnelda, vaid Aaviksoo ettepaneku lähtepunktist. Selleks on õpilaste ülekoormus ja vähene koolirõõm. Meie hariduselu peaprobleem – nagu muidugi kõikjal arenenud maailmas – on ressursikasutus. Ja ressursside seas on esikohal aeg, ajakasutus. Sellest vaatepunktist on iga õppekava eelkõige eri huvigruppide vahel õpilaste piiratud ajaressursi pärast peetava võitluse vahetulemus. Mitte et aega otseselt vähe oleks – nagu rahagi pole iseenesest ju vähe –, vaid seda kasutatakse vääralt, raisatakse tulutult. Enim raiskab aega ja tekitab õpilastes ülekoormust aga mitte otseselt ainekavade ülekoormatus, st mingisugune paber kui niisugune, vaid selle läbimise kontrollimise – numbriline jooksev hindamine. Mitmesugused kontrolltööd, tunnikontrollid (mis sageli samuti pigem kontrolltööd, st ei piirdu samas tunnis läbituga) jmt, mida on selgelt liiga palju.

Vähendame ka hindamist kaks korda

Koos ainekavadega tuleb radikaalselt vähendada ka hindamist. Ühtlasi langeks kohe oluliselt koduste ülesannete hulk ja koolitund muutuks senisest enam õppimise, mitte (kodus) õpitu kontrollimise kohaks. Kodused ülesanded nende praegusel kujul peaksid siiski olema erandiks, välja arvatud juhul, kui oluliselt langeks hoopis kontakttundide arv. Iseseisev töö üleüldse, iseseisvad õpiülesanded on hoopis teine jutt, kuid seda peaks tegema eelkõige koolis. Nii nagu õpetaja töö peab mahtuma ametlikku tööaega (35 tundi nädalas), peab see ära mahtuma ka õpilaste – alaealiste laste! – puhul.

Hindamist saaks vähendada muidugi ka õppekavarevisjonita; kehtivate õppekavade üldosad lausa suunavad kujundava, õpilase arengut toetava hindamise poole, mis tähendabki muuhulgas jooksva numbrilise hindamise asendumist sisuliste nõuannete, juhendamise ja õpetaja abiga; numbriliselt hinnataks vaid kokkuvõtlikult. Sellised mõtted pole õpetajate ja osa lapsevanemate seas aga sugugi iseenesestmõistetavad. Lausa nõutakse numbreid. Ma küsin ka ise oma algkoolis õppivalt pojalt sageli poolautomaatselt, kas ta täna hindeid sai. Peaaegu alati sai kah, sageli mitu. Samas tean lapsevanemaid, kes oma lapse kooli just sellepärast vahetavad, et nende meelest anti senises koolis liiga vähe koduseid ülesandeid ja pandi vähe hindeid.

Paraku on kujundava hindamise alustes ja konkreetsetes soovitustes selle rakendamiseks nõnda palju hinnangulist, vaieldavat ja segast, et pole lootagi, et meie õpetajate enamik selle omal soovil ja valdavana kasutusele võtaks. Vähemalt niipea mitte. Aga kui jooksvale hindamisele kehtestataks mingid lubatud mahupiirid, peetaks neist kahtlemata enamjaolt kinni ning järk-järgult tooks elu ise kaasa ligilähedaselt just need muutused, mida sooviti saavutada kujundava hindamise propageerimisega.

On vägagi edukaid, rahvusvahelises võrdluses kõrgele paigutuvaid üldharidussüsteeme – näiteks Islandil –, milles õpilased saavad igas aines aastas vaid paar-kolm hinnet. Midagi nii radikaal­set Eestis niipea – kui üldse – vast kõne alla ei tule, kuid vähendagem hindamist alustuseks samuti umbes poole võrra! Sellega saab iga kool ja õpetaja mingite seadusemuudatusteta alustada juba kas või homme. See oli nüüd hüperbool, ütleme: alates tulevast õppeaastast.

Teeme kõikjal kevadise lisavaheaja

Ajakasutusega seostub kooliaasta ja koolipäeva mõnetine ümberkomponeerimine. Ministeerium ei julgenud selles küsimuses omal ajal selgemat seisukohta võtta ja piirdus koolidele vabamate käte andmisega, kuid lisaks oleks vaja leida, tunnustada ja esile tõsta eeskäijaid. Neid nüüdseks ikka juba on, nii mõnigi kool on juba kehtestanud lisavaheaja veebruari lõpus ja lükanud kevadvaheaja aprilli teise poolde. Seda, et 175 kohustusliku õppepäeva täissaamiseks asenduks õppeaasta juunisse venitamine varasema algusega augustis, ei julge isegi mina veel loota. 1. septembri fetiš on liiga tugev. (Ehkki – kes keelaks seda päeva kooliaasta sees edaspidigi tarkusepäevana tähistada?)

Alustame koolipäeva hiljem

Koolipäeva all pean silmas eelkõige selle veidi hilisemat algust, mille ülipositiivsest mõjust õpilaste õppeedukusele ja koolirõõmule on rahvusvaheliselt palju näiteid. Rahulolu tõus on siin vaid tunnise muudatuse korral kümnetes protsentides ja see kajastub muidugi ka õpitulemustes. Muide, päeva hilisem algus on oluline mitte päris väikestele, vaid teismelistele.

Edasi, aruandluse ebaolulisema osa järsk kärpimine. Jäägu vaid see, mis tõesti hädavajalik, andmed, mida muul moel koguda ei saa. Nagu õppekavade ja hindamise puhul, peab siingi selge suhtumismuutuse saavutamiseks tegemist olema järsu mahunihkega.

Kõik see kokku – vähem aineid, väiksemad ning konkreetsemad õppe- ja ainekavad, vähem jooksvat hindamist ja kodutöid, töö- ja puhkeaja tasakaalustatum vaheldumine õppeaastas, tänu sellele paremad õpitulemused, vähem paberimajandust – peaks kohe tooma kaasa suure ja olulise meeleolu-, seejärel ka sisulise muutuse alul õpilaste ja lapsevanemate, järgnevalt ka õpetajate seas ning ühiskonnas laiemalt. Seda suurt muutust me kõik ju soovimegi.


7 kommentaari teemale “Kuidas laste ja õpetajate ülekoormust vähendada”

  1. Kalev ütleb:

    Põhimõtteliselt poolt.
    Läbiviimine pole aga kerge, sest valdav osa metoodikuid olevat nõus vähendama kõikide ainete mahtu koguni 66%, aga OMA aine mahtu olevat seejuures karjuvalt hädavajalik suurendada vähemalt 33%…

  2. Jüri Ginter ütleb:

    Mulle tundub, et küsimuse asetus on vale. Igal õpilasel peaks olema võimalik õppida lähima arengu tsoonis. Kui ta ei saa aru, mida õpetatakse, siis õppimist üldse ei toimu, kuigi tund läheb kirja. Kui ta peab kuulama seda, mida ta juba oskab, siis toimub taandareng, sest ta ei oska enam pingutada, kui on vaja. Kuni lähtutakse õppekavast ja mitte õpilasest, on väga raske midagi paremaks muuta. Õpetajad peavad tegema näo, et nad õpetavad (kuigi saavad aru, et õpilased mindagi ei omanda), õpilased teevad näo, et õpivad (viibivad ruumis ja ei sega tundi).

  3. Toetaja ütleb:

    Ilmselt üks reaalsemaid pakutud lahendusi, mida tõepoolest saaks ka kohe rakendama hakata.

    Räägitagu palju tahes kujundavast hindamisest- see lihtsalt ei toimi põhimõtteliselt vanas hindamisraamistikus “1” – “5”(jooksvad hinded ja kontrolltööde hinded, veerandi- ja aastahinded jne). Olen veendunud, et kui hinnet ei saa enam kasutada karistus- ja sunnivahendina, on hädavajalik teha seda õppetöö organiseerimisega uutel alustel (käivituvad kaasaegsemad õppemeetodid, kus koostööta on raske hakkama saada). Otse loomulikult välistab muutuv töökorraldus võimaluse töötada õpetajal mitmes kollektiivis (hetkel sagedasti lisatasu teenimise eesmärgil). Samas pühendumine (õpetajatele lubatud pidev palgatõus väärilise tasuni peab seda võimaldama) tööks ühes koolis sealsete õpilaste edu nimel loobki koolidesse võimetekohase, samas loomingulisema töökeskonna nii õpetajatele kui õpilastele.
    Vana hindamissüsteem ei haaku ju mitte kuidagi kaasaegsete arengutega ja võimalust teha omamoodi ehk teisiti kasutavad vaid vähesed. Ja miks peakski teisiti, kui seaduslikult tuleb kõik hindamismeetodid taandada vanale-tuntule kooliastmete üleminekutel ning harjutud väga pikka aega teisiti.

  4. Jaak Vilo ütleb:

    Kindlasti toetan seda, et kool algaks hiljem.
    Kooli kella 9-ks, mitte kell 8.

    Lisaks siis õppekavade muudatused ja tõdemus, et praegune lasteaiasüsteem ei ühildu kooliga, kuna kõik lapsed ei pea lasteaias käima. Nad isegi ei mahu sinna…

    Varem kooli minnes saaks ühtlustada lastele ühtlustatud hariduse andmise alguse.

  5. lembit13 ütleb:

    Väga õige, et iga õpilane peaks saama õppida oma lähima arengu tsoonis ehk vastavalt oma võimetele.
    Selleks on aga vaja loobuda unistustest mingi jäiga õppekava järgi vaid õppekava peab olema nii painduv et kõlbab ühtlaselt praegusele abikooli õpilasele ja ka tulevasele Einsteinile.
    Tuleb loobuda unistusest, et kõik kooli lõpetajad saavad võrdse hariduse. Tuleb tunnistada loomulikuks, et on hea kui mõni õpilane saab 16. eluaastaks selgeks veerimise ja 10 piires rehkendamise aga samal ajal tema koolivend on selleks ajaks lõpetanud ülikooli.

  6. lembit13 ütleb:

    Järelikult ei tohi mingil juhul õppekavade koostamisel küsida
    metoodikute arvamust. Küsige keskmise eestlase arvamust.

  7. Jaan jalgratas ütleb:

    Vanemate tööaeg algab ikka kell 8.00 ja ei saa jätta lapsi omapäid kooli minema!Usun,et enamus lapsevanemaid ei nõustu sellega.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!