Kuidas peaks toimuma välishindamine?

4. okt. 2013 Ain Tõnisson HTM-i välishindamise osakonna juhataja - 4 Kommentaari

Eksamid ja tasemetööd tekitavad tuliseid emotsioone täna ja ilmselt ka edaspidi. Kas eksamile on vaja lävendit? Kas eksamit või tasemetööd üldse on vaja? Kas aine, kus pole eksamit, on üldse aine? Kes oli sel aastal edetabelis esimene?

Eelnimetatud küsimused olid põhjalikuma vaatluse all möödunud kevadel, kui kavandasime koolide välishindamise kontseptsiooni ehk seda, kuidas hakkab riik edaspidi hindama õpilaste ja koolide õpitulemusi ning pädevusi. Siis oli ka välishindamise kontseptsiooni esialgne versioon aruteluringil. Õpetajate Lehe lugejad saavad kontseptsiooni tekstiga ja esmasele versioonile tulnud tagasisidega tutvuda aadressil http://www.hm.ee/index.php?045021.

Olulisemad rõhuasetused välishindamise ülesehitamiseks tulevad põhikooli ja gümnaasiumi riiklikest õppekavadest. Riiklikud õppekavad seavad koolile palju eripalgelisi ülesandeid ning teame, et välisel hindamisel on suur mõju kooli tööle, sest „mida mõõdad, seda saad”. Seetõttu on väga oluline, et see arvestaks parimal võimalikul moel riiklikus õppekavas koolile pandud ülesandeid ning oleks eeskujuks vajalike muutuste sisseviimisel. Eelkõige tekib vajadus tuua õpitulemuste välishindamise fookusesse üldpädevused.

Õppekava kirjeldab õpilast kui aktiivset osalejat, kes seab ise endale õppimisel eesmärke. See seab nõuded ka õpitulemuste välisele hindamisele. Kindla lati seadmisest ja kontrollimisest on olulisem õpilaste vajaduste toetamine. Meie strateegilised valikud on asetanud rõhu õpetaja ja koolijuhi vastutusele ning kesksele rollile. Nii saab ka välishindamine olla eelkõige toetavas rollis õpetajale ja koolile, pakkudes objektiivset infot töö korraldamiseks.

Välishindamise kontseptsioonis on kesksel kohal põhimõte, et noorte pädevust peab hindama eelkõige kool ise, sest just kool näeb noore õppimist ja püüdlusi kõige lähemalt. Kas noor inimene lõpetab gümnaasiumi või mitte, seda otsustabki nüüd kool ise, sest riigieksamite sooritamise lävend on ainult üks punkt. Ka põhikooli lõpueksami nõrk hinne ei takista enam õpilasel kooli lõpetamist, kui kooli juhtkond on otsustanud, et noor on valmis ellu astuma. Kui kool töötab hästi, ei ole põhjust võtta talt otsustusõigust selle üle.

Tasakaalu kontrolli ja toetuse vahel otsivad paljud riigid. Ilmselt pole meil üldjuhul põhjust kooli ja kogukonda umbusaldada, kuigi erijuhtudel on riik pidanud sekkuma. Kontseptsioon lähtub mõttest, et koolide ühedimensiooniline järjestamine pole arukas, küll peab koolil ja kogukonnal olema võimalus analüüsida töö tulemuslikkust. Seega peame vastama küsimusele, kas ja milliseid võrdlusmomente me tahame, et riik looks, ning kuidas avaldada neid nii, et kõik võidaksid.

Välishindamise mudeli oluline osa on hulk teste ja uuringuid, mis on mõeldud eelkõige info kogumiseks ja koolide toetamiseks, mitte koolide ja õpilaste karistamiseks. Kuna eksamite ja tasemetööde tagasiside pole olnud seni veel piisavalt põhjalik, siis võtame kasutusele infotehnoloogilised lahendused, mis võimaldavad anda tagasisidet senisest paremini. SA Innovel on uus eksamiinfosüsteem, mille täitmine ülesannetega ongi lähiaastate töö. Lisaks on oluline alustada uuringutega õppekava eri valdkondades.

Püüame hoida välishindamise mudeli võimalikult lihtsana. Eksamite panus on tulevikus madalam kui seni, sest lõpetamisega need enam seotud ei ole – põhikoolis ega gümnaasiumis. Õpilasele on veidi kõrgema panusega põhikooli- ja gümnaasiumieksamid kolmes aines: eesti keeles, matemaatikas ja võõrkeeles. Nendes ainetes, kus eksameid ei ole, selgitatakse õpilaste teadmiste tase välja üleriigiliste testidega, mis annavad infot nii koolide kui ka õppevaldkondade kohta. Siiski jätab riik endale võimaluse korjata infot riigi taseme järelduste tarvis ning vajadusel kontrollimaks konkreetset kooli või valdkonda. Testide täpse kasutusviisi määramine on väga oluline, et ühelt poolt säilitada ausus ja teisalt vältida liigset kruvide kinnikeeramist.


4 arvamust teemale “Kuidas peaks toimuma välishindamine?”

  1. Martin Saar ütleb:

    Tundub, et ministeerium pole vaevaks võtnud analüüsida, mida positiivset on saavutatud põhikooli valikeksamitega. Kui kerge on mõtlematult lammutada! Jah, ehk olen erapoolik, sest kuulun keemia põhikooli eksamit ettevalmistavasse meeskonda, aga pean valikeksami säilimist hädavajalikuks – see on hea motivaator nii õpetajale kui õpilasele, väga hea võimalus suunata õpetamist ja õppimist sellises suunas, mida näeb ette ka riiklik õppekava (ja just nimelt seoses üldpädevustega). Tagasisideküsitluste alusel on ka õpetajad eksamiga rahul. Miks lõhkuda toimivat ja haridusse panustanud süsteemi? Eksamid on normaalne osa õppeprotsessist ja selle kokkuvõtmisest. Ühel koolil aga puudub igasugune ressurss nende läbimõeldud koostamiseks ja korraldamiseks (kui keegi huvitatud, võin seda aspekti lähemalt selgitada).

  2. Sammalhabe ütleb:

    Meil on aastaid olnud ainult üks õppekava, milleks on tasemetöö või eksam — õpetajatest olen üldiselt kõrgemal arvamusel, sest ei usu eksamisse kui ainsasse distsiplineerivasse vahendisse. Veelgi vähem arvan, et õppekava üldpädevusi saab mõõta eksamiga või paanilise tasemetööle eelneva tuupimise maratoniga.

    Seega usun, et eksamikesksest haridusest ära liikumine on kaasaegse õpetamise levikut soosiv. Kuid peab kindlustama, et riik saab objektiivset tagasisidet. Drillitav eksam ei ole kõige objektiivsem vahend, see on mõjutatud süsteem (eksamiks õpitakse) ega anna seetõttu objektiivset tagasisidet. Parim vahend oleks üllatuslikul ajal tuleb äkktest või audit. Soovitan ministeeriumil mõelda sellele.

  3. Martin Saar ütleb:

    Miks peakski rääkima eksamist kui (ainult) distsiplineerivast vahendist? Eksam võib osutuda ka õpilastele heaks motivatsiooni tõstvaks teguriks. Paraku on maad võtmas mingi kummaline arusaam, et õppimine (koolis) on noorte jaoks müstiliselt eriline ja erinev asi, mida tehakse puhtast naudingust ja veendumusest, et seda on tulevikuks tarvis. Selle paikapidamatuses veendumiseks tuleb mõni aasta 13-15-aastasi noori õpetada. Igal tegevusel olgu siht ja lisaks sellele konkreetsemad eesmärgid, vaheetapid, võimalused enda tegevusele hinnangu andmiseks. Selliselt peaks suhtuma ka eksamitesse: see on üks hea võimalus, et vaadata üle tehtu ja omandatu, saada sotti, milliseid teadmisi on saadud, milliseid oskusi kujundatud, millised arusaamised õpilaste maailmapildi pärisosaks saanud. Üleriigiliste eksamite puhul on koolisiseste kõrval tähtsateks teguriteks neutraalsus ning laiem haare, sõltumatus kohalikest oludest, rohkemate ressursside võimalus.
    Teine väärarusaam on see, et eksam tähendab kohe “drillitavat” eksamit (???) Ei tähenda. Osa meie põhikooli eksamitest on väga kaasaegsed, sisukad, hästi läbimõeldud, suunatud arusaamistele, teadmiste rakendamisele, mitte drillimisele. Enamik õpetajaid on sellega kaasa tulnud. Aeg-ajalt on siiski kuulda, et mõni õpetaja soovitab eksamites kasutada rohkem selliseid ülesandeid, mida õpilased “ära tunneksid”, mille vorm on neile tuttav, mida on koos harjutatud. Arvan, et eksami ülesannete tase peab olema selline, et on õpilastele tuttavamat ja uudsemat, ka ülesandeid, kus tuleb rohkem meenutada, reprodutseerida, aga eelkõige ülesandeid, kus tuleb meenutada ja seejärel rakendada, nö välja mõelda. Olen aeg-ajalt öelnud õpilastele ülesandeid lahendades: ärge vaadake tühja pilguga, ärge otsige vastuseid minu silmadest, ärge otsige vastuseid enda peast – neid ei ole seal. Ajurünnake, proovige, katsetage, kirjutage, seostage, analüüsige ja/või sünteesige, mõelge järele, andke hinnanguid – ja siis jõuate vastuseni. Ja, tõepoolest, selliseid eksameid on meil juba praegu. Aga miskipärast on visa murduma arusaam sellest, et eksam on kuri tont. Kas see on nõukogude pärand, ei tea! Aga… nii Saksamaal, Prantsusmaal kui Inglismaal olen tajunud… elutervemat ja positiivsemat suhtumist eksamisse kui õppeprotsessi normaalsesse osasse.

  4. Marcus Hildebrandt ütleb:

    Saan ainult nõustuda Martin Saarega. Muide, mind huvitab, kuidas Euroopa kontekstis (ehk Euroopa Liidus) on erinevate riikide gümnaasiumi lõpueksamid/riigieksamid on veel võrreldatavad, kui nt Saksamaal on suhteliselt nõudlikud riigieksamid, mis ei küsi reprodutseerimist, vaid analüüsi ja õpitu ülekandmist uuele situatsioonile, aga Eestis saab nüüd lõpetada gümnaasiumi ühe (1!) punktiga. Kas abituriendid on veel sama palju vaeva näinud, et saada liigipääs ülikooliharidusele, ja seda mitte ainult omal maal, vaid Euroopa Liidus?

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!