Maailm meelte kaudu

Õunakese lasteaeda suunatakse Tallinna õppenõustamiskeskuse otsusega meele-, füüsilise ja vaimse puudega lapsed, kes vajavad kasvamisel ja arenemisel eriõpetust. Lasteaias käib 41 last, töötajaid on samuti 41. Lisaks õppetegevusele kuuluvad laste päevakavva erispetsialistide tunnid, võimalus on külastada arsti, kaks korda aastas saada vesiravi ja käia soolakambris. Lasteaias on ka tunnetustuba, millele tänavu lisandusid tunnetussein ja taktiilne vaip.

Erivajadustega lapsi saab õpetada ja arendada eelkõige meelte ja tunnetusprotsesside kaudu, selgitab eripedagoog Gretel Õigus. Oluline on õpetada last tajuma oma keha, mille kaudu arenevad eneseteadvus ning maailmataju. Üks hea võimalus selleks on sensoorne ruum ehk tunnetustuba, kus saab pakkuda lapsele eri stiimuleid. Õunakese lasteaia tunnetustoas on värviliselt helendav mullitoru, mille värve saab laps nupule vajutamisega ise muuta, otsekui hõõguvad fiiberoptilised kiud, diskokuul, projektor, millega näidatakse seina peale pilte, võimalus kasutada heli- ja lõhnaaistinguid. Gretel meenutab, et kui ta 2006. aastal Õunakesse tööle asus, ei osanud keegi seda tuba sihipäraselt kasutada. „Selgus, et Eestis selle kohta infot eriti polnudki. Hakkasin uurima tunnetustoa mõju autismispektriga lastele, et saada aimu, kuidas seda kõige paremini rakendada.” Samal teemal kaitses Gretel 2010. aastal Tallinna ülikoolis ka oma magistritöö. Eelmisel talvel tegi ta õpetajatele majasisese koolituse „Tunnetustuba kui lapse arengu toetaja” ning praeguseks on tunnetustuba eesmärgipäraselt kasutatud umbes aasta.

Gretel jutustab, et ajalugu uurides selgus, et kõige esimesed tunnetustoad ehitati õpiraskustega inimestele lõõgastumiseks. Hiljem avastasid Hollandi psühholoogid, et need sobivad ka vanuritele ning on toeks ja abiks autistlikele lastele, kes ei suuda uute olukordadega hästi toime tulla. „Tunnetustoas saab õpetaja või terapeut uusi olukordi luua, samas on lapsel nende üle kogu aeg kontroll, kusjuures saadud kogemust oskab ta hiljem ka teistes situatsioonides kasutada,” räägib Gretel. „Minu magistritöö põhijäreldus oligi, et tunnetustuba loob häid emotsioone ja tundeid, mistõttu lapsed rahunevad seal kiiremini kui tavaliselt. Ka on regulaarselt tunnetustoas käiv laps tavapärasest rõõmsameelsem, rahulikum ja koostööaltim. Greteli kogemus näitab, et mõne lapse puhul annabki töö tunnetustoas kõige paremaid tulemusi.

Tunnetussein ja taktiilne vaip

„Tunnetustoas võib tekkida kiusatus panna korraga tööle kõik toas olevad vahendid, mida teha ei tohi,” räägib eripedagoog. „Nii stimuleeritakse last üle, mis epilepsiahaigel võib vallandada krambihoo.” Magistritöö jaoks tehtud videofilmis ongi paari lapse käitumisest näha, et nende jaoks on mõni stiimul liiga tugev või on neid liiga palju. Samas on ka hea näide: kaks last, kes rühmatoas teineteise kõrval mängisid, hakkasid tunnetustoas omavahel kehalist kontakti otsima. „Õpetaja valib, milliseid vahendeid ta konkreetse lapse puhul kasutab. Selleks peab ta lapse vajadusi hästi tundma,” rõhutab Gretel, kes on töötanud välja ka põhjalikud vaatluslehed, mida õpetaja tunnetustoas iga lapse kohta täidab ning hiljem analüüsib. Selle analüüsi põhjal selgubki, mis last kõige paremini rahustab, ning saab anda ka lapsevanemale tagasisidet.

Tunnetustoas olevad vahendid on mõeldud nägemis-, kuulmis- ja lõhnameele stimuleerimiseks. Taktiilset taju arendavaid vahendeid oli vaid mõni üksik. Sel kevadel valmisid muusikaõpetaja Ethel Laulu, füsioterapeut Mari-Liis Irjase ja eripedagoog Gretel Õiguse kätetööna tunnetussein ja taktiilsed matid, mis aitavad vähendada lastel üle- ja alatundlikkust kätes ja jalgades.

Tunnetusseina jaoks valmistati 30 eri tekstuuriga plaati. Materjalidest kasutati kangaid, puitu, kasetohtu, lõnga, tõmblukke, nööpe, pärleid, kellukesi, isegi naelu. Samal põhimõttel valmis ka taktiilne vaip, mis koosneb üksteise külge kinnitatavatest erineva pinnastruktuuriga mattidest.

„Eesmärk on õpetada lapsele oma keha tajuma,” ütleb Gretel. „Imik, kes alles avastab maailma, alustab ju iseendast, avastab oma käed ja jalad. Meie lastest paljud ei taju ennast, neil on tunne, nagu oleksid nad ruumis laiali, mis tekitab neis segadust. Eri pindu katsudes saab laps erineva kogemuse, näiteks teravat naela puudutades on käel valus, kui käsi ära võtta, enam mitte. Et aidata lapsel end paremini tunnetada, kasutame ka raskusveste ja -tekke. Vahel on vaja lapsele selline vest selga või tekk peale panna, et ta rahuneks ning tajuks – ma olen siin.”

Igal lapsel on oma arengukava

Erispetsialistidega kohtub laps vastavalt vajadusele kord või kaks nädalas. Füsioterapeudi kabinetis on kõikvõimalikke vahendeid: alustades pallidest ja taktiilsetest ketastest ning lõpetades pedaaltrenažööri ja rollaatoritega, mis on abiks kõndima õppimisel. AS Gadox on lubanud paariks nädalaks anda laste käsutusse ka motomedi, mille abil treenitakse neuroloogiliste patsientide liigesliikuvust ja lihasjõudu, räägib füsioterapeut Mari-Liis Irjas. „Vaatame, kuidas see meie lapsi aitab.”

Muusikaõpetaja Ethel Laul kinnitab, et muusika on stimuleeriv ja tõhus vahend lapse tähelepanu ergutamiseks. Rühma- ja individuaaltegevustele lisaks kasutab õpetaja veel Marianne ja Christopher Knilli metoodikat, mille järgi tehakse kontakti-, kehatunnetuse ja kommunikatsiooni harjutusi. Kui tarvis, on muusikaõpetajale tunnis abiks logopeed, kes aitab lapsel ja õpetajal teineteisest aru saada.

„Mingisugusel tasemel verbaalse kõne oskus on meie lastest umbes veerandil,” räägib logopeed Mendi Ikkonen. „Lastega, kes üldse ei räägi, kasutame alternatiivset kommunikatsiooni: lihtsustatud viipeid, mustvalgeid piktogramme, värvilisi PCS-sümboleid, fotosid, samuti esemeid: väike king või kinnas tähistab näiteks õueminekut. Oma vajaduste väljendamiseks saab laps appi võtta ka kommunikaatori. Vajutades veeklaasi sümboliga klahvile, kõlab ema või õpetaja sisseloetud tekst: ma soovin juua. Koolides, kuhu meie lapsed lähevad, on kasutusel täpselt samasugused kommunikatsioonivahendid, et lastel oleks lihtsam hakkama saada. Teeme koolidega selles tihedat koostööd.”

Koostöö perega on tähtis

Kohe on lasteaias lõppemas igasügisene diagnostikaperiood. Selle põhjal püstitavad rühmaõpetajad ja spetsialistid koos lapsevanemaga eesmärgi, mida nad iga lapse arengus aasta lõpuks saavutada soovivad. See on aluseks lapse individuaalsele arengukavale. Eesmärgid peavad olema mõistuspärased, need ei tohi olla üle ega alla lapse võimete.

Meeskonna äärmiselt oluline liige on lapse pere, kellega koostöös last arendatakse, kinnitavad spetsialistid üksmeelselt. „Varsti algavad lasteaias arenguvestlused, kus arutame vanematega ühised eesmärgid üksipulgi läbi ja anname neile nõu, kuidas kodus lapse õpetamise ja probleemidega toime tulla.”

Tööd erivajadustega lastega toetab kindlalt struktureeritud päevakava. Oluline on, et laps teaks, mis millele järgneb: milline tegevus lõppes, mis praegu toimub, mis toimuma hakkab. See kehtib tundides, tunnetustoas, rühmas, igal pool. Kogu tegevus peab olema omavahel seotud ja lõimitud.

„See, kui palju last aidata ja arendada saab, oleneb lapse potentsiaalist ning on igaühe puhul erinev,” ütleb Gretel Õigus. „Mõnikord on võimalik üksnes olemasolevat hoida ja toetada, mõnikord hakkab asi minema paremuse poole. Vahel peame toime tulema ka sellega, et lapse arengus toimuvad tagasilöögid.”

„Vanemate ootused on sageli suured ja nad kipuvad olema kärsitud,” tunnistab Mari-Liis Irjas. „Arenguvestlusel keskendume sellele, mida laps teha oskab. Mõnda vanemat aitab see rahustada, kõiki mitte. Seepärast oleks meie majja väga vaja kas või poole kohaga psühholoogi, kes vanemaid toetaks.”

Väikseimgi edusamm teeb rõõmu

Laste edusammude kohta on näiteid kõigil spetsialistidel.

Ethel: „Paar päeva tagasi oli juhus, et laps viis mu kättpidi oma laua juurde ja näitas piktogrammi, millel oli küünaldega sünnipäevatort. Ta tahtis öelda, et tal on sünnipäev. Laulsime talle sünnipäevalaulu, tema plaksutas kaasa. Tähendab, laps oskas juba PCS-i märkide kaudu suhelda ja ennast mõistetavaks teha.”

Mari-Liis: „Üks laps pidi kandma jalaortoose, mida ta sugugi ei tahtnud, ta nuttis ja protestis iga kord. Ühel päeval rühmaruumi minnes panin need tema kõrvale põrandale maha, ise läksin korraks välja. Kui ma tagasi tulin, pusis ta neid juba ise peale panna, see oli rõõmus üllatus. Teine laps kartis tohutult vett ja pesemist, ema oli hädas, kuidas last pesema saada. Kui olime pesemist lasteaias aasta aega harjutanud, hakkas see talle meeldima.”

Gretel: „Paljud meie lapsed ongi sellised, kes uusi asju kergesti omaks ei võta. Lasteaeda tuli laps, kes oli nõus sööma ainult nelja asja: maasikaid, kohukest, šokolaadi ja friikartuleid. Sel sügisel kooli minnes sõi ta juba kõike – natuke valis, kuna tema suu on väga tundlik, aga sõi.”

Ethel: „Me peame märkama ja hindama iga väiksematki edasiminekut, iga uut liigutust ja sammu.”

Gretel: „Ja naeratust. Ka õpetaja jaoks on emotsionaalselt raske, kui ta ei saa lapselt vähimatki tagasisidet. Mäletan, milline kirjeldamatult hea tunne see oli, kui üks laps mulle esimest korda naeratas.”