Maailma, milles kasvab mu laps, löödi esimene mõra
Minu postkasti potsatas nädala eest nagu välk selgest taevast kiri, mis muutis mu maailma ootamatult jõuliselt. Kirjas seisis: „Kallid lapsevanemad! Kahjuks pean teile teada andma, et olen viimaseid päevi tööl. Elus toimub ikka muudatusi ja tuleb valikuid teha, nii juhtus ka minuga. Tänan teid meeldiva koostöö eest ning soovin teile kõike paremat.”
Tavaline kena ja viisakas lahkumiskiri. Ainult et lahkuja oli minu lapse rühma kasvataja. Rahulik ja armas inimene, kellega polnud vaja palju ega pidevat suhtlust, et aduda – tema tõekspidamised on õiged, tema hoolde võin oma lapse rahuliku südamega usaldada. Kasvataja, kellega alustasime poole aasta eest harjutamist nullist. Kes meid julgustas ja toetas. Kellega me kõik praeguseks harjunud olime.
Pärast seda kirja olin ma kaks ööd üleval, käed värisemas ja mõtted kihutamas ühest äärmusest teise. Kolmandal hommikul nägin parajasti und, kuidas püüdsin temani jõuda, et küsida põhjust, küsida, miks. Aga hääl oli unenäos maha keeratud. Adusin ahastades, et näen ainult ta malbet naeratust, kuulmata sõnagi, mida ta räägib. Siis ärkasin, pisarad silmis. Selle peale, et peaaegu kolmeaastane poeg silitas mu pead ja kordas: „Emme, ära muretse, kõik saab korda.”
Küllap saabki. Väike lohutaja, kes tegelikult on suurem kannataja, olukorda veel päris täpselt ei adu. Asendamatuid inimesi teatavasti ei ole ja küllap harjub laps kergemini kui mina. Ehk ongi asi selles, et mina olen käinud lasteaiarühmas, kus algusest lõpuni oli kaks sama kasvatajat. Ning koolis, kus meie klassijuhataja viis meid ühel pidulikul esimesel septembril aulasse ning 12 aastat hiljem sealt välja. Jah, see oli juba tollal erakordne, meie olime ta elutöö … Sellest, kui palju see mõjutas meie turvatunnet elu ja usaldust inimeste vastu, saame aru alles aastakümneid hiljem.
Ma ei hakka rääkima sellest, et panin oma lapse lasteaeda lasteaiapoolse julgustuse ja kinnitusega, et see rühm jääb kuni koolini kokku – samasse ruumi, samasse koosseisu, samade kasvatajate käe alla. Ja et seda kinnitati meile veel kaks nädalat tagasi sügisesel lapsevanemate koosolekul. See ei ole enam tähtis. Lahkumise põhjuseid on igasuguseid ja me ei tea, milline oli tema oma. Läbi pea veeres noil öil igasuguseid mõtteid, kõikvõimalikke ootamatuid situatsioone, mida ei tahaks kellelegi, aga mida meil elus paraku ette tuleb. Eriti ühiskonnas, kus näiteks vanuri põetamine on pere, mitte ühiskonna asi.
Selles kontekstis oleks põhjus, mis tänapäeval on lahkumise puhul paraku sagedasim – kodumaa tolmu jalgelt pühkimine –, omamoodi kergenduski. Vähemalt saaks tema elu parem. Ja seda, et tal hästi läheks, soovime me igatahes. Küllap on lapsed tema käe all hoitud, kõnelgu nad või teises keeles.
Palju räägitakse sellest, et kipume elus võtma asju liiga iseenesestmõistetavalt. Enamasti tuleb see pähe seoses pere- ja sõpraderingiga. Et me ei oska neid piisavalt hinnata, enne kui on hilja. Käsi südamel, ma ei olnud iial osanud mõeldagi, et kasvataja lahkumine võib mind sedavõrd rööpast välja viia. Aga eks see on minugi elus uus kogemus.
Lihtsalt tahaksin öelda – olgugi praegusel juhul juba hilja –, aga minuni jõudis äkki valusalt teadmine, et teie, kasvatajad – ja ma ütlen läbivalt meelega „kasvatajad”, sest minu ajal öeldi nii ja tahaksin, et mu laps saaks lasteaiast pisut enam kui lihtsalt „(välja)õpet” – ei kasvata ainult meie lapsi, vaid ka meid, noori vanemaid. Ja olgugi et räägitakse sellest, kuidas vanemad jätavad lasteaiale liiga suure koormuse ja panevad kasvatajale liiga suured ootused – te olete meile omamoodi tugisambad. Olukorras, kus lapsega „kasutusjuhendit” kaasas ei ole ja vanematel ei ole värsket regulaarset pedagoogilist haridust – te olete meie turvatähised, need, kellelt küsida, need, kes aitavad. Te olete meile tähtsamad, kui teie arvata või meie välja näidata oskame. Ühelt poolt kardame kiinduda, just selleks, et mitte saada niimoodi haiget. Teisalt oleme teile omamoodi kliendid, kelle liigne pealetükkivus ei ole tore üheski valdkonnas. Kust läheb see kuldne kesktee, nagu ma kooliharidusega seoses mõne aja eest juba küsinud olen.
Ei saa salata, et noil öil kaalusin kõige muu hulgas ka mõtet koguda lapsevanematega isekeskis iga kuu kokku mingi lisatoetuse summa. Aga rääkimata sellest, et see idee pole reaalselt, legaalselt ning tõenäoliselt ka inimlikult aktsepteeritav – juba see, et mulle selline mõte pähe tuli, näitab, et ühiskonnas on midagi väga valesti.
Kui vahetub poemüüja, kellele makstakse mõnikord rohkem kui paarikümne väikelapse kantseldamise eest, ei pane me seda enamasti tähelegi, aga kui lahkub lasteaiakasvataja, inimene, kelle töö on mitu korda vastutusrikkam, võib see lüüa segamini kogu maailma, milles kasvab mu laps.
Kogu see jutt ei ole etteheide kasvataja(te)le ega haridusasutustele. See on tõdemus, omamoodi appikarje, küllap kurtidele kõrvadele kõrgemal, aga siiski tõdemus, et ühiskonna poliitilistes mängudes ja rahajagamistes kannatavad ikka need, kes ei tohiks. Need kõige nõrgemad, kes veel ei saa ega oska sõna sekka öelda. Kes isegi ei saa aru, et nemad on kannatajad. Ja kes seepärast sugugi kannatada ei tohiks. Nagu ei tohiks kannatada ka need, kes nende eest hoolitsevad.
Lugesin seda kirjutist ja kuumad pisarad voolasid mööda põski… oh miks…OH MIKS KÜLL on maailm nii õudne paik. Miks peavad inimesed küll nii kannatama??
Kui antaks välja parima netikommentaari auhinda, siis see siin oleks üks tõenäolisemaid laureaate 🙂
Väga armas kommentaar lapsevanema poolt kasvatajate toetuseks.Pole uskunudki,et mõne inimese arvates nii tähtsad ja olulised oleme.
Teeme seda tööd tõesti südamega ja harva öeldakse häid sõnu.
Vahel ongi tunne,et enam ei jaksa,kui veel ka palgas kaotame,kui pakutakse pool tundi lisatööd,mida ei tasustata.
Võimalik,et see kasvataja ei lahkunud omal soovil või sai jaks otsa,vahel juhtub nii.Ilmselt polnud tal plaanis lahkuda,kui lubas rühmaga jätkata.
Nii ilusad sõnad annavad igatahes paljudele jõudu jätkata.Suur tänu!
Kas see on tõesti mingi mure? Sul on laps terve ja ühes tükis! Alles hiljuti pommitati üks lasteaed sodiks, tõsi mitte küll meie maal aga sealgi on emad ja lapsed.
täiesti arusaadav mure, aga kasvataja on ka inimene. sageli on malbe naeratuse taga raske argielu, mida tugevad isiksused suudavad teiste eest varjata. olen alati mõelnud, et õpetajad ja lasteaia kasvatajad on “erilisest puust”. müts maha nende ees. aga miks peaks ülemuretsema konkreetse juhtumi puhul. sel kasvatajal on isiklik elu ja seda elamata jätta puhtast kohusetundest teiste inimeste laste vastu, oleks ju väga isekas tahta. lapsel olete olemas Teie. nii toredasti ta ju oskas lohutada teid. kui ise teete ja elate nii nagu lapsele on parim, siis miks peaks enneaegu muretsema tulevase kasvataja professionaalsuse pärast. miks ei võiks vaadata asja positiivse poole pealt. tervist ja õnne teile!
Tore lugeda sellist siirast lugu, aga kahjuks pole kõik nii roosiline. Olen oma kõrvaga lasteaia ukse taga kuulnud ja ühes ruumis viibinud nende laste ja kasvatajatega, kes karjuvad teie võsukeste peale, alavääristavad neid jne..ime, et sellele lapsele kõrvakuulmine alles jäi, see vahe võis olla 15cm tema kõrvast, mida üks laps sellest õppida võib? Ühekorra tõukas kasvataja last, 30ndates naine tõukas 5-6aastast last, ma ei oska enam midagi arvata, mis järgmisena tuleb… Kas selline inimene kasvatabki teie last?
Muahahahhahahhahahha hahahhahhamuahahahhha ..naersin koos tütrega südamest
Mul on ka mitu last kes käivad lasteaias aga nad peavad ju kõigega harjuma.Lähevad sõimest suuremasse rühma,õpetajad vahetuvad.Lähevad kooli;mis siis saab???Lasteaias suvevaheajad,kui on asendus õpetajad ja teised lapsed?Lapsed ise ei muretsegi tegelikult uute asjade ja kohanemiste pärast tihti nii palju,kui nende vanemad.Kui laps tunneb,et vanem kardab hakkab tema ka kartma.
Jaa,väga südamlik ja asjalik.Ei väärtustata meil inimesi,kes veedavad meie lastega teinekord päevas rohkem tunde kui me ise.Sest elamiseks vajaliku raha teenimise nimel oleme 2/3 päevast tööl.Ei saa aru,mida mõtlevad meie tähtsad tegelased,et eestimaa palganumbrid ei tõuse kuidagi.
hea kasvataja on kui õnneloos, ja tegelikult on see lapsele ja ka vanemale väga oluline,sest mina kui lapevanem tõesti pean teadma kelle hoolde ma usaldan oma lapse. Praeguseks on kahjuks kujunenud paljudes lasteaedades just kaadrivoolavus, miks see nii on, seda peavad teadma lasteaedade juhtajad, miks lähevad ära just vanad ja head kasvatajad, asemele tulevad noored ja abilistena juhuslikud inimesed. Minu laps pole eelmise aasta jooksul saanudki õieti lasteaias käia, sest pidevalt on rühmas haigeid lapsi. Kahtlustasin ka seda, et lapsi ei riietata õue jaoks korrektselt, arvestades ilmastikku, kuigi olen kappi pannud erinevaid riideid, et saaks vastavalt ilmastikule sealt valida,,,olen leidnud poolaalasti lapse külma ilmaga õues ja samas läbihigitanud lapse palava ilmaga, sest riietusest ei hoolita, ei vaadata kuidas laps riides on. Nüüd pean ka mina olema kodus, et minu lapsest kasvaks ikkagi terve inimene…kahjuks neid kasvatajaid,kes südamega oma tööd teevad jääb aina vähemaks…
Just seetõttu, et artikli autor on ise kasvanud üliturvalises keskkonnas, tal hirm ongi. Maailm muutub. Ja kasvataja ei ole mingi üliinimene. Läks, siis läks. Ja tollel lapsel oli vähemasti imetore pool aastat! Hullem on, kui lasteaias töötavad alamotiveeritud, muldvanad ja laste vastu suisa vimma pidavad tädid. Ja neid on kahjuks üsna palju.
Haige jutt
Nii tahaks küsida,mis vatipalli sees see emme on kasvanud…
Lapse lohutusest on lugeda,et laps on juba praegu tugevam isiksus kui ema.Ka minu lastel vahetusid kasvatajad… so what.Ongi tähtis,et inimlaps sotsialiseeruks,omandaks oskuse erinevate inimestega suhelda… kui üht ema valdavad sellised paanika- ja nutuhood,siis äkki oleks psühhiaatrist abi.
Loomulikult on kahju,kui hea inimene läheb töölt,aga ju on ka mõjuv põhjus… ja 2 nädalat tagasi,seal koosolekul,ei pruukinud seda põhjust veel olla…nii sinisilmne meie muutuvas maailmas ka olla ei tasu,et kõik jääb nii,nagu algselt.Hakka arenema,noor emme!