Moskvasse õppekirjandust ostma!
Kui raamatukauplust Moskva suurimaks vaatamisväärsuseks nimetan, siis teen muidugi nalja. Kuid teadagi on raamatupood filoloogide lemmikkoht. See polnud sugugi esimene taoline, kuhu maailmas sattunud olen, kuid sisukaim kindlasti. Pealegi ei tekkinud seal tunnet, et ihaldatut osta ei jaksa.
Arbati tänava hiiglasliku raamatupoe teise korruse vasakpoolne tiib on pedagoogikakirjandust täis. Emakeeleõpetajana püüdsin mina saada ülevaadet vene keele ja kirjanduse õppematerjalidest. Tunnet, mis mind riiuleid läbi kammides valdas, võib võrrelda jahikoera kirega: ülesandeks kiiresti kogu territoorium üle nuusutada, et siis peamisega tegelda ja hiljem veel mälu järgi huvitavamad kohad üle vaadata. Kuna „lõhnu” oli tohutult, ärkas ohutunne, et midagi jääb kahe silma vahele või aeg saab otsa. Saagita ma ei lahkunud. Õpikuid kaasa vedama ei hakanud, rohkem äratasid tähelepanu töövihikud ja muud teadmiste kontrollimise vahendid.
Lugemiskontroll joonistades
Vihikud on Venemaal endiselt pehmes köites ja tavalise koolivihiku formaadis. Paber on töövihikutes veidi parema kvaliteediga, kuid tavalises õpikus pigem hallikas. Töövihikutes pilte pole, on aga rohkelt lugemisteksti.
5. klassi kirjanduse töövihiku kahes osas on näiteks vaid üks pilt, mis tuleb lõpetada, joonistades igale muinasjututegelasele juurde iseloomuliku eseme, mille ta loos valis. Mõnes ülesandes peab õpilane lugu illustreerima ja oma kujutlusvõimet demonstreerima. Kuid see ei ole lihtsalt joonistamine, ikka antakse juurde mingi nüanss, mille abil saab kontrollida teksti mõistmist: joonistada Robinsoni hütt või tema valmistatud esemed; kujutleda näitlejat, kes ööbikut mängides ei püüdnudki olla ööbiku moodi, vaid luges laval luuletusi. Ei puudu ka motiveerimine: „Siis need, kes vaatavad teie (just nimelt „teie”) joonistust, saavad aru, et autor …”.
Jäi silma, et minu vaadeldud 5. klassi kirjanduse komplektis on rohkem kui muid võtteid kolme valikvastusega ülesandeid. Ka kirjandusteooria kohta: kunstiline kujund on a) autori välja mõeldud uued sõnad, b) kujutlus, millest tekib tugev tundmus, emotsioon, mille kutsub esile lüüriline sõnakasutus; v) mingi eseme, olendi või nähtuse täpne teaduslik kirjeldus.
Silma hakkas teadmisi kontrollivate taskuformaadis vihikute rohkus. On tunnikontrolli kogumikke, millest saab lehe välja rebida ja õpetajale kontrollida anda, aga ka vihikukesi iseseisvaks täiendavaks õppeks. Enamasti on tööd lühikesed, ühe kuni kolme ülesandega. Näiteks 7. klassi kogumik „Leia viga!” sisaldab 120 ülesannet, kus tuleb leida üles kindel arv vigu, need parandada ja anda selgitusi. Kogumik mahub põuetaskusse.
Graafilised etteütlused
Kuigi ma pole kunagi õpetanud 1. klassi, ei suutnud ma ostmata jätta „Õpetaja töökoja” („Masterskaja”) sarja raamatut graafiliste etteütlustega. Iga ülesanne algab luuletuse kuulamise ja vestlusega. Arutletakse, millest luuletus räägib, selle teemast, sõnumist. Lisaks kirjeldatakse teemaga sobivaid kasvatusolukordi, räägitakse tervisest, spordist, headest tegudest, jõudes ikka välja väärtuste, viisakuse (näit kuidas vaikselt ruumist lahkuda, sinna siseneda) ja enesekasvatuseni. Õpetajale soovitatakse metoodilist lisamaterjali: kuulamiseks muusikapalu, esitamiseks pilte, slaidiprogramme jm.
Edasi joonistatakse ruudulisse vihikusse õpetaja etteütlemise järgi muster ehk graafiline etteütlus. Pärast tööd esitatakse reflekteerivad küsimused: mida te joonistasite, kas see meeldib teile, mis oli raske, miks? Kolleegid arvasid, et gümnaasiumiski võiks mõne taolise ülesande teha – mustrid on üsna keerulised. Proovige üht lihtsamat. Joonistage muster: 3 ruutu üles, 1 ruut diagonaalselt paremale üles, 1 ruut alla, 1 ruut diagonaalselt paremale alla, 1 ruut alla, 1 ruut vasakule, 1 ruut alla, 1 ruut paremale. Jätkake.
Vene õpetajate ja õpilaste elu teevad mugavaks suvelugemise kogumikud, igale klassile oma. Soovitatav lugemismaterjal on koondatud ühtede kaante vahele ja õpilane või lapsevanem saab täiskomplekti hõlpsasti kätte.
Mida öelda lõpetuseks? Kadedust tundsin. Vaimustust. Aga ka rõõmu, et saan ja oskan uut kogemust oma õpilaste ja kolleegidega jagada.
Vene töövihikustes on vähe pilte, aga rohkelt huvitavaid ülesandeid ja vihikud on odavad, näiteks 7. klassi harjutustik maksab umbes ühe euro. Kõige parempoolsem on eestlasele tundmatu trükitud õppematerjali vorm – rebitavate lehtedega taskumärkmik-spikker pedagoogika konspektidest. Fotod: Kaja Sarapuu