Narva näitusele!
Septembrist on ajaloolises Narva linnuses asuvas Narva muuseumis avatud kaheksa erisugust näitust, mille temaatika viib vaataja vanadest mänguasjadest spordi ja kunstiajaloo kaudu tänapäevase biotehnoloogiani.
Igal sügisel kogunevad Narva linnusesse festivalile ja konverentsile tublid muuseumiinimesed üle Eesti. Igal aastal tuleb mõni neist kohale veidi varem, sest üles on vaja panna oma muuseumi rändnäitus. Nimelt käib festivaliga nagu sukk ja saabas kokku auhind, mida annab välja Narva linnavalitsus, kelle ainus tingimus on, et näituse tekstid võiksid olla tõlgitud ka vene keelde, et linnarahva enamik samuti elamuseta ei jääks. See on hea võimalus viia sinnagi maanurka teadmisi, mis nendeni muidu ehk ei jõuaks.
Allakirjutanul oli au ja võimalus viibida näitustel päeval, mil neid väisas auväärne žürii ehk maisema nimega konkursikomisjon (Reet Varblane (Sirp), Ilmar Valdur (3+1 Arhitektid), Piret Õunapuu (Eesti Muuseumiühing, ERM), mille ridades kogutud tarkusi ja tehtud tähelepanekuid tasub jagada teistegagi. Etteruttavalt võib öelda, et otsustasime üheskoos seekord ebatavalisel moel näitusi ritta mitte seada, vaid anda välja kolm võrdset preemiat – olgugi et päris õiget „ohhoo”-efekti ei tekitanud ükski, oli kõigi väljapanekutega nähtud vaeva ning igaühes neist leidus midagi harivat ja põnevat. Enamik neist jääb avatuks aasta lõpuni.
„Meie inimesed”
Eesti ajaloomuuseumi näitus, mis võrdleb eri nurkade alt aastaid 1930 ja 2010, on koostatud äärmiselt nutikalt. Mis veel, kui mitte trendikalt hiigelsuured värvilisteks mängukaartideks kujundatud infotahvlid, mille ühel poolel meenutus vanavanemate ajast ning teisel seesama teema tänapäeval, võiksid meelitada ligi kooliõpilasi. Eriti kui neil kaartidel-tahvlitel on visuaalselt ligimeelitav kuju, mille ümber on mahutatud tekst ja mõnel juhul ehk graafikuid ja tabeleidki. Tõsi, infot on sellele pinnale püütud mahutada pisut liiga palju ning tekstidest oleks oodanud pisut enam mitteametlikkust ja lihvitust. Aga infot annavad nad siiski, nii põllumajanduse, ettevõtluse, sisserändajate, õpilaste, pensionäride kui nii mõnegi muu valdkonna kohta.
„Rubiku kuubik”
Tartu mänguasjamuuseum on maha saanud ühe silmasilitava näitusekesega nii värvilt ja vormilt kui sisult ja suuruselt. Nagu ekspositsiooni pealkirigi ütleb, on see inspireeritud kunagisest populaarsest, oma ungari päritolu leiutaja järgi nime saanud mänguasjast, milles tuli üht- ja teistpidi keerates värvid ritta seada. Seda näitust, tõsi, keerata ja pöörata ei saa, ning ka värvides on sees väike viga, aga idee on aplausi väärt, eriti kui rõhutada, et tegu on rändnäitusega, mida peaks olema võimalikult mugav transportida ning mis võiks vajada suhteliselt vähe eksponeerimisruumi. Nii ongi paigutatud ühte ca 1,5 x 1,5 meetrisesse kolmekorruselisse kuubikusse 12 mängumaailma, mis ei jäta tõenäoliselt päris külmaks ühtki vaatajat, sest kui me eluteed lähevad lapsepõlvesõpradega vahel kardinaalselt vastupidises suunas, ühendavad mälestused mänguasjadest meid ometi. Olgu siis karud või konstruktorid, nukud või lauamängud – mis kedagi parajasti paelunud on. Kripeldama jäi ainus mõte – mis muidugi lammutab koost kogu kontseptsiooni, aga – mänguasjanäitusel võiksid eksponaadid, eriti kui nad on klaasiga kaitstud, olla siiski silmade kõrgusel ka kõige väiksema vaataja jaoks: haigete põlvedega vanaema lapselast või veel vähem klassijuhataja kogu klassi sülle võtta ei jaksa, et näidata seda, mis on ülemisel riiulil … võib-olla lahendaks olukorra ka lihtsalt üks väike pitsu, maakeeli pink, millele astuda.
„Moodne rehemaja. Arhailise ruumi uuestisünd”
Eesti vabaõhumuuseum koos arhitektuurimuuseumi ning arhitektide liiduga on päästnud taas tükikese ajalugu. Eriti tänuväärne, et seekord sellise, mis on jõudnud valdavalt erakätesse ning millele seetõttu iga linnalaps enam ligigi ei pääse. Nimelt on üles pildistatud hulk rehemaju, mis on endale tänapäeval saanud uue kuue, olgu endiste elanike lastelastelaste või uute omanike käe all. Et elu on edasi läinud, ei ole rehielamute algsed funktsioonid tänapäeval enam kuigi mõistlikud ja kasutatavad. Seega on eriti oluline säilitada pilte kunagistest taredest, aga ka kirjeldustest, miks ja milleks muutusi tehti. Kogu ekspositsioon oli kaunilt ühtlustatud ja sümboolsete detailidega, aga oleks oodanud pisut suuremaid pilte (ja vähem teksti). Näituse rosinaks olid aga sajanditagused tekstid, mis pakkusid elevust ja vaat et uut infotki ka kogenud kogujaile ja kriitikuile. Komistuskivi, mis komisjoni jalge ette aga suhteliselt ootamatult langes, oli hoopis küsimuseks kujunenud arusaam(atus), et millest näituse tegemisel lähtuti – kas ainult vanadest rehielamutest, mis on saanud uue kuue, või võeti sekka ka lihtsalt tänapäevaseid rehemajadest inspireeritud uuselamuid. Ja kui, siis miks?
„Tartu aegade tuultes. Fotosid 19. sajandi lõpust kuni tänapäevani”
Ühes asjas oli žürii igati üksmeelne: kuigi tänavuste näituste seas ei ole ükski teistest mäekõrguselt üle, jookseb paljudest neist läbi sama joon − võrdlemine. Eelkõige võrreldi omavahel ajastuid, aasta(kümne)id, aja jooksul muutunut. Ja seda ei saa kellelegi pahaks panna – muuseumide mõte ju ongi säilitada mälestusi. Iseasi, kuidas seda teha. Ehk on võrdluste võimukus seda devalveerinud või siis lükanud latid lihtsalt liiga kõrgele? Seda viimast tunti eriti Tartu linnamuuseumi näitusel, mille idee oli taas üllas ja tänuväärne – võrrelda vana Tartut uuega ehk sajanditagust tänapäevaga. Vanade sildade ja raekodade pilte vaatame nostalgiaga ka siis, kui meie enese mälestused sinnani ei ulatu. Küll aga oleme seda kriitilisemad tänapäeval tehtud piltide suhtes, mille puhul oskame näha teisi vaatenurki. Ilusaid pilte tahaks jälle näha võimalikult suurelt, seevastu kui nende jaoks, mis närvilõpmeid ei liiguta, tundub ka pisike plakatiplatsike raisatuna.
„Gigantide duell. Eesti ja USA suurheitlused korvpalliväljakutel”
Sportlaste elu ei ole kerge. Kas või seepärast, et kui seltskonnas on vaid spordikauged inimesed, võidakse küll tehtu tehnilisi detaile kiita, aga seda lülitit, mis silmad särama paneb, ei leidu. Spordimuuseumi näitus Eesti ja USA korvpallimängudest on kahtlemata südamega tehtud ning põhi- ja keskkoolipoiste saabudes ühest lülitist enam ei aitaks. Kas või seepärast, et interaktiivsuses oli see väljapanek oma telerist jooksva saate ning korvpalli ja rõngaga üks tublimaid töid. Kerget kõhklust tekitas vaid küsimus, kas pole materjaliga pisut üle pingutatud ning suure õhinaga sattunud muu sekka ka seda, mis kriitilisema pilguga vaadates asjaga kuigi seotud polnudki, näiteks vana telekaamera. Või mindi kohati kergema vastupanu teed, näiteks selles, mis telerist jooksis – ETV-st laenatud saate asemel oleks ju võinud teha ikkagi päris originaali? Ja mööda ei saadud ka mõttest – aga mis siis, kui oleks jäädudki vaid selle ühe mängu juurde, mille Eesti võitis ja mis oli ilmselgelt kogu ekspositsiooni alustala?
„Kroonitud pead Narvas”
Narva muuseum on koostanud paljudele põneva näituse aadlikest, tsaaridest ja kuningatest, kes aegade jooksul meie piirilinna külastanud. Eksponeerinud neid vanemale külastajale meelepäraselt eelkõige pildis, millele lisatud lühikesed tekstid. Nooremat generatsiooni paeluvad kindlasti rohkem vitriinidesse klaasi alla hõbedasele siidile puhkama pandud mõõgad ja ehted. Kirsiks tordil on vitriinide vahel uhke tugitool kuningliku keebi ja tuhvlikestega, mis lausa kutsuvad end proovima ja monarhiks kehastuma, kuigi pole tõenäoliselt just päris selleks mõeldud.
„Biotehnoloogia ja tervislik toit meie laual”
Eesti põllumajandusmuuseumi näituse Narva-sõidu järel tahaksin teada statistikat, kui palju on lähiaastatel põllumajandusülikooli astujatest või värsketeks geenitehnoloogideks pürgijatest pärit Kirde-Eestist. Seda enam, et ainsana oli sel näitusel silmanähtavalt rõhku pandud kohalikule keelekeskkonnale. Tõsi, mitte kõigis tekstides, mis maakeelt kõnelevalt inimeseltki arusaamiseks pingutusi nõudsid. Nagu näiteks need, mis kõnelesid juustust, leivast ja jäätisest või pigem sellest, mida nad sisaldavad, kuidas tekivad ja millest koosnevad.
See näitus saab kõrgeimad punktid interaktiivsuse eest: mikroskoobi all vaadelda ning lõhna järgi maitseaineid ära arvata – see ju lausa karjub kiituse järele. Ah jaa, üks statistiline küsimus veel: kui palju eksponeeritud katseklaase selle rändamise käigus terveks jäi?
——
MINU LEMMIK
„Lavretsovide kogu Narva muuseumis”
Meie ringkäik sai alguse väljastpoolt linnust. Sellest mõnisada meetrit jõge mööda põhja poole asub Narva muuseumi kunstigalerii, milles on praegu eksponeeritud erilise ajaloolise väärtusega esemed. Nimelt elasid Narvas omal ajal kultuurihuvidega kaupmees Sergei Lavretsov ning tema abikaasa Glafira, kes pärandasid oma maja koos kõigi sinna aastate jooksul reisidelt kogutud kollektsioonidega linnale − et hoones hakataks pidama muuseumi. Maja ise sai sõjas tugevalt kannatada ning on praeguseks hävinud, nagu Narva vanalinn kogunisti. Küll aga suudeti päästa ja säilitada hulk nende kollektsioonidest pärinevaid esemeid maalidest skulptuurideni. Mõne aja tagant otsitakse need arhiivist välja ja tuuakse päevavalgele, et näidata killukest omaaegsest rikkusest ja kunstiväärtusest linnaelanikele ja külalistelegi. Nii ka seekord. Vähendamata kuidagi kunstikogude väärtust, ei saa salata, et omajagu tähelepanu pälvivad just vitriinidesse kuhjatud esemed lauanõudest ja nipsasjadest reisidelt toodud rahvuslike vidinateni välja. Kuigi kunstikriitikute hing sel pealtnäha ehk pisut ülekuhjatud näitusel ehk päris rahule ei jää, võib sinna vanaema julgelt viia oma lapselapse, kartmata, et tollel igav hakkab. Mind tabas just sellel näitusel enim lapsepõlve nostalgia ning rullusid üle udused mälestused pedagoogist vanaemast, kes mind ikka ja jälle käekõrval Rakvere linnamuuseumi viis, olgugi et eelkooliealist paelusid seal tookord enim suured loomatopised. Ometi ütleb sisetunne, et austus ja imetlus muuseumide vastu võib pärineda just sellest ajast. Mil muuseumi astudes pidi panema jalga suured lohmakad presentsussid ja pisikesse „pähklikoorde” imbus vähehaaval teadmine, et on kohti, kus ei ole sünnis kõva häälega rääkida.
