Raudukse tagant Viru keskusesse: kogemused Gruusia ja Ungari ülikoolist

Lugu sellest, kuidas ma soovisin minna õppima Rootsi, aga sattusin hoopis Gruusia ülikooli. Jumal tänatud, et sattusin, arvan ma tagantjärele. Rootsi ei suudaks kuidagi konkureerida selle kogemusega, mille sain Gruusiast.

Asusin 2008. aastal Tartu ülikooli riigiteadusi õppima ning bakalaureuseõppes tekkis idee kasutada ära välismaal õppimise võimalused. Esialgne plaan oli minna Erasmuse programmi kaudu Rootsi Lundi ülikooli. Et ma ei soovinud minna sinna uisapäisa, läbisin eelnevalt võimalikult paljud kohustuslikud ained ja õppisin kaks semestrit rootsi keelt. Minu kursusekaaslane ja parim sõber kandideeris samal ajal Hollandisse. Leppisime kokku, et kui valituks ei osutu, kandideerime Gruusiasse. Nii juhtuski – Rootsi ega Hollandisse me ei saanud ja seega kandideerisime 2010/2011. õppeaastaks Tartu ülikooli partnerülikooli Ivane Džavakhišvili nim Thbilisi riiklikusse ülikooli. Sinna võeti meid mõlemaid vastu.

Thbilisi riiklikku ülikooli (jätan siinkohal kasutamata võimaluse seda lühendada TRÜ-ks) peetakse Gruusias kõige prestiižsemaks. Kusjuures meid võeti sinna ingliskeelsesse magistriprogrammi, mis kannab nime „Transformation in the South Caucasus”, hoolimata sellest, et olime alles bakalaureuseõppes. Vähemalt ühtis meie eriala programmis õpetatuga. Kui Eestist võeti toona terveks aastaks kolm üliõpilast, siis Leedust oli neid suisa kaheksa. Mitmed leedu tüdrukud ei olnud aga ühtegi riigiteadusi puudutavat ainet läbinud – nad õppisid Vilniuse ülikoolis sotsiaaltööd ja sedagi alles teist-kolmandat semestrit. Nende õnneks said nad valida ka teisi ingliskeelseid sotsiaalteaduste õppeaineid, mis nende erialaga rohkem kokku puutusid. Küll aga pidid nad läbima semestris 30 Euroopa ainepunkti (EAP), mis tähendas, et mõni valitud õppeaine pidi olema seotud riigiteadustega. Lõppkokkuvõttes õnnestus neil, ilmselt tänu professorite heldusele, positiivsed hinded kätte saada. Meie, eestlased, pidime toona läbima vaid 12 EAP-d, mis meie elu võrdlemisi lihtsaks tegi ja jättis aega riigiga tutvuda.

Kapitaalremonditud ülikool

Thbilisi riiklik ülikool, nagu Gruusia riikki, läbis eelmise kümnendi jooksul kapitaalse muutuse. Kui 10−12 aastat varem oli ülikooli sissesaamise altkäemaks suurem kui õppemaks ning diplomeid osteti ja müüdi nagu turul arbuuse, siis meie õpingute ajaks oli olukord kardinaalselt muutunud. Ülikooli olid toodud lääne taustaga inimesed. Õppejõududeks polnud mitte üksnes grusiinid, kes olid lõpetanud Inglismaal või USA-s ülikooli, vaid ka teistest rahvustest inimesed. Nõukogude Liidu ajalugu õpetas meile näiteks ameeriklane. Ma ei ole täpselt kursis, kui massiliselt ülikoolis vanad korrumpeerunud professorid lõplikult välja vahetati, kuid meie õppejõud olid lääne taustaga entusiastid. Sellest tulenevalt ei olnud õpetamismeetodites Tartu ülikooliga võrreldes suurt erinevust. Enamasti eeldati üliõpilaste aktiivset osalust.

Ivane Džavakhišvili nim Thbilisi riikliku ülikooli vana peahoone. Fotod: erakogu

Grusiinidele tuleb au anda selle eest, et korruptantidest lahtisaamine oli nende jaoks olnud prioriteet number üks. Alles selle järel tulid organisatoorne pool ning tsement ja seinad. Organisatoorse poole pealt tuleb muidugi rõhutada, et selles riigis on kasulik initsiatiiv enda kätte haarata. Välismaal õppimine on ju üks igavene bürokraatia ja dokumentidega ühest kohast teise jooksmine. Kui midagi lubatakse järgmise nädala alguses valmis teha, tuleb ikkagi käia veel mitu päeva meelde tuletamas, et asi järgmise nädala alguseks valmis saaks − isegi kui on aimata, et niikuinii ei saa. Piisavalt tugeva, kuid seejuures viisaka surve abil on võimalik asjad ülejärgmise nädala alguseks paika saada. Initsiatiivi haaramata jääksidki need venima. Kuid see pole omane ainult ülikoolile, vaid kogu Gruusiale. Sellega tuleb lihtsalt arvestada.

Stipendium raudukse taga

Kõige põnevam osa oli stipendiumi kättesaamine. Meile oli ette nähtud 200 lari kuus puhtalt kätte (umbes 88 eurot). Kuigi summa oli suurem kui leedukatel, selle eest endale palju lubada ei saanud – soojematel kuudel õnnestus korteri kommunaaltasusid maha arvestades maksimaalselt kaks nädalat ära elada, kui väga kokku hoida. Stipendiumi pidime saama ajavahemikus kuu esimesest päevast kuni 15. kuupäevani. Millal täpselt, ei teadnud keegi.

Raha kättesaamiseks tuli minna ülikooli rahasalve raudukse juurde ja koputada. Ukse taga istus üsna kurja olemisega raamatupidajatädi, kes pärast üliõpilaspileti esitamist stipi letile ladus. Tavaliselt oli tädi tööl ainult kolmapäeviti ja sedagi umbes kella kolme paiku, mistõttu tuli hoolikalt peale passida. Aga ka tädi töölviibimine ei tähendanud, et sa raha saad. Kui teda õnnestus kohata ja küsida, kas oleks võimalik saada stipendiumi, vastas ta enamasti lakooniliselt eitavalt. Kui pärisime, millal on mõtet uuesti tulla, laiutas ta käsi: „Oткуда я знаю?”

Lõpuks on Thbilisi riiklik ülikool hakanud tegelema ka infrastruktuuriga. Kui meie seal õppisime, oli ülikoolil mitu hoonet, millest mõned tundusid päris kehvas olukorras. Ruumide jaotumine paljude hoonete vahel võis toona olla tingitud sellest, et peahoone oli ehitusjärgus. Kuigi Thbilisi ülikooli teine hoone nägi väljast välja väga ilus, olid siseruumid hallid, põrandad tolmused ja katki, seintele oli kraabitud sõnumeid stiilis „Forza Italia” ning siin-seal vedelesid rohketest suitsetamist keelavatest siltidest hoolimata suitsukonid. Sel suvel õnnestus mul Tartu ülikooli ja Thbilisi riikliku ülikooli ühisel seminarinädalal külastada ülikooli äsja valminud peahoonet, kus suitsukonide asemel olid nurgas kohviautomaadid ja sisekujundus oli tõepoolest riigi kõige mainekamale ülikoolile vastav.

Ungari infotulv

Praegu olen juba kuu aega õppinud vahetusüliõpilasena Budapestis Corvinuse ülikoolis. Siinne korraldus on palju sarnasem Tartu ülikooli omaga. Tudengeid on TÜ-s ja Corvinuses peaaegu ühepalju, kuid siin on koondutud enam-vähem ühte kohta: Doonau jõe ääres asuvad ülikooli vana ja uus hoone, kus leiab aset suurem osa loengutest. Tõsi, Buda poole peal on veel üks hoone, kus käivad aiandus- ja arhitektuuritudengid. Minu loengud toimuvad Corvinuse uues klaasist hoones, mis ausalt öeldes mõjub nagu Viru keskus.

Corvinuse ülikool Budapestis.

Võib-olla on asi Erasmuse programmis, võib-olla ülikoolis, aga Gruusia ja Eestiga võrreldes saadetakse siin pidevalt teavet ja meeldetuletusi kõige kohta – alustades bürokraatiast, lõpetades üheksameetrise e-kirjaga raamatukogu kasutamise kohta. Kui Gruusias oldi teabe jagamisega võrdlemisi kitsid ning bürokraatialabürindi läbimiseks tuli ise detektiivitööd teha, siis siin tuleb detektiivioskusi kasutada tohutust infotulvast relevantse teabe tuvastamiseks.

Eestis on leitud ilmselt kuldne kesktee, kuigi Tartu ülikooli kirjakasti satub nii palju reklaami, et kõige targem on olulised (õppekorraldusspetsialisti ja õppejõudude) kirjad endale ümber suunata. Huvitav on see, et Thbilisi, Corvinuse ja Tartu ülikoolid on üliõpilaste arvu poolest umbes ühesuurused (u 18 000 üliõpilast), kuid Thbilisis on mitu korda rohkem administratiivtöötajaid kui Corvinuses. Tartus on neid Corvinusest pisut üle kahe korra rohkem. Siinkohal tasub ilmselt õppust võtta Corvinusest, kus suudetakse palju väiksema ametnikkonnaga vähemalt näiliselt palju rohkem tööd teha.

Õppeinfo neljal veebilehel

Tartu ülikoolis oli vähemalt varasematel aastatel kuulda palju nurinat ülikooli õppeinfosüsteemi (ÕIS) kohta, kuid vähemalt asub see ühes kohas. Corvinuses on näiteks neli veebilehekülge ülikooliga seotud asjade ajamiseks. Üks lehekülg on isikliku teabe üles märkimiseks, teine õppeainetele ja eksamitele registreerimiseks, kolmandasse on pandud üles kursuse kirjeldus ja neljandas (Moodle keskkonnas) jagatakse teatud ainete õppematerjale. Lõppkokkuvõtteks eelistavad õppejõud hoopiski kasutada Google Drive’i, mis on eelmistest lihtsam. Ka TÜ-s on Moodle keskkond, kuid ÕIS-i kaudu on võimalik end hõlpsalt sinna suunata.

Kokkuvõtteks võib öelda, et koduülikool on tahes-tahtmata mõõdupuu. Tartu ülikool on harjumuspärane ja oma. Kui jätta kõrvale administratiivtöötajate arv, ei ole Budapestis midagi eriti parem. Kõik tundub ühtmoodi hästi olevat, kui mõned infosüsteemide korraldused kõrvale jätta.

Thbilisit tuleb kiita ülikooli kiire moderniseerimise eest. Kõige põnevamaks peangi Thbilisi kogemust, olenemata tõsiasjast, et kuu aega enne sinna kandideerimist ei olnud mul aimugi, et sinna kandideerida saab. Corvinuse Viru keskuses on sädelev mugavus, kuid Thbilisi riiklikus ülikoolis eripärane karakter.

Uue hoone auditoorium.